Ukraina kirjandus – kes ta on ja kust ta tuleb

Miks on ukraina keel Ukrainas tähtis? See näitab muu hulgas ühtekuuluvustunnet Ukraina aladel, kus kunagi polnud pikalt oma iseseisvat riiki, vaid elas rahvas, arenes rahva keel ja kultuur.

KATJA NOVAK

Asusin seda artiklit kirjutama sooviga näidata ukraina kirjandust loomulikus loomingulises valguses. Ronisin arvutiga koguni voodisse. Ukraina kirjanduse suurkujusid ei ole nagunii võimalik mahutada pooleteise tunni pikkuse ettekande raamidesse ega kahele ajaleheküljele. Ja kas peakski? Vahest tohib nad rahule jätta ning võõramaa keeles kirjutatud raamatutest niisama natuke juttu vesta. Artikli pealkiri on muide parafraas hoopis eesti autori fs-i luuletusest.1

Ühelt ukraina autorilt kuulsin, et mitte keegi ei loe Tarass Ševtšenko luuletusi nii nagu tema. Sest tema on samas kandis sündinud. Kui nad juhtuksid olema kaasaegsed, siis nad oleksid naabrid. Ševtšenko keel heliseb temas kui mõõtmatu kodumaa-armastus. Nii ka minus – olen ukraina kirjandusse armunud ning see kajab loodetavasti vastu ka siinsest tekstist. Loodan väga, et mu artikkel on vaid algus, et ukraina kirjanduse üle arutletakse ka edaspidi ning selle järel tulevad täiendused ja lisad ja mis kõik veel. Sest ukraina kirjandus on niivõrd mitmekihiline.

Võimas trio ja teised võimsad autorid

Kas Tarass Ševtšenko (1814–1861) armastas samuti voodis pikutada ja oma mõtteid mõelda? Ilmselt küll. Nagu inimesed ikka. Võib öelda, et olen koos Ševtšenkoga üles kasvanud. Osalesin alates viiendast klassist oma kodulinnas temanimelistel kirjandusvõistlustel, iga kooliastmega läksid ülesanded keerulisemaks, iga aastaga lugesin rohkem ja rohkem tema elukäigu kohta. Arvan, et meist oleksid võinud saada sõbrad.

Mõhajl Semenko eestvedamisel kogus 1920. aastate ukraina kirjanduses hoogu futurism. Pildil Semenko luuletus, mis ilmus 1922. aastal ajakirjas Semafor Tulevikku.

Ševtšenko kaasaegsed on meenutanud, et ta ilmus tihtipeale seltskonda valges ülikonnas ja kaabuga. Millest ta mõtles ja unistas? Üks ta unistusi oli kindlasti kirsiaed, oma maja kõrval, kuskil Ukrainas. Arvatavasti valis ta isegi koha välja, kuid ei jõudnud sinna kunagi. Kirsiaed on ukraina kultuuris sama tähenduslik kujund nagu eestlastele õunaaed, samasugune igavese igatsuse sümbol. Ševtšenkol, kes oli pidanud veetma hulga aastaid asumisel ning kel oli elu viimastel aastatel keelatud Ukrainasse siseneda, polnud lapsi ega perekonda, kuid tal olid sõbrad, kes matsid ta ümber Ukrainasse, kodumaale, õnnistavas maikuus. Ta oli surnud oma 47. sünnipäevale järgneval päeval. Kogu ta elu oli vaid üks särav plahvatus, üks päev meie kõigi elus, mil oleme esimest korda avastanud endale tema luule. Minu silmis ei ole Ševtšenko mingi suure mütsiga vanamees, vaid kirglik noor inimene, kelle unistus ei olnud määratud täituma.

Õnneks on Tarass Ševtšenko luulet eesti keelde pannud Harald Rajamets. Lugegem lõiku poeemist „Kaukaasia“:

Võidelge – ja võit on teie!

Jumal aitab üha!

Teie poolt on au ja õigus,

teie püüd on püha!

Harald Rajamets on ukraina kirjanduse võimsast kolmikust tõlkinud kõiki: Tarass Ševtšenkot, Lesja Ukrajinkat ja Ivan Frankot. Lesja Ukrajinka (1871–1913) jõud ja vaim panevad inimesi tema elulugu ja loomingut ikka ja jälle uurima, ka meie ajal. Tema kuulsaimat luuletust „Contra spem spero“ õpitakse koolis pähe ning need read ei haihtu mälust isegi aastaid pärast kooli lõpetamist. Kõige vajalikumatel hetkedel meenuvad inimestele just luuleread, eriti riimilised, on märkinud Tõnu Õnnepalu. „Contrat …“ tsiteeritakse, trükitakse kandekottidele ja T-särkide peale, lauldakse ja võib-olla midagi veel, sellest ei saa kunagi küll. Näiteks mõned read Harald Rajametsa tõlkes:

Ei, ma naeran, kui pisarad laugel,

laule laulan, kui südant sööb tusk,

loodan, olgugi lootus must kaugel!

Mure, kao! Mul on elusse usk!

Lesja Ukrajinkat kutsutakse esimeseks ukraina feministiks. Kirjanik ja tõlkija ei kartnud kirjutada naise nime all. Tõsi küll, ta kasutas pseudonüümi, ent naissoost. Raske haiguse tõttu oli ta koduõppija, kuid see ei takistanud tal selgeks saamast ligi kaheksat keelt. Lisaks inimkeelele leidub aga maailmas veelgi keeli. Loodus oli nii loomulik ja lahutamatu osa Ukrajinka elust, ükskõik kus ta ka ei elanud. Sündinud oli ta minu kodukandis, Põhja-Ukrainas.

Lesja Ukrajinka paljudest hüüdnimedest on levinuimad kaks: meie Lesja ja Prometheuse tütar. Nagu Prometheus, nii oli ka Lesja valguse tooja, ta oli paljus esimene ja paljudele tähtis. Mulle on olulisim siiski see, et ta kirjutas ukraina keeles, meie kodukeeles. Eesti lugejale on Rajamets koostanud kaks Ukrajinka luulevalimikku: „Aoeelsed tuled“ ja „Kuus luuletust“ (mõlemad 1971).

Rajametsa mitmest tõlkeluulekogust viimane, „Pegasos ja peegel“ ilmus just nagu eile – 2004. aastal. Teine kuulus kogu on „Kõnelus gloobusega“ (1966). Mõlemad muu hulgas ukraina luulet sisaldavad teosed on Eesti raamatukogudes üsna hästi esindatud. Rajametsa enda raamatukogus leidub palju ukraina autorite nüüdseks haruldasi luuleraamatuid. Nende hulgas on näiteks Mõkola Vingranovski (1936–2004) „Armastuse akna all“. Vingranovski on kuuekümnendate põlvkonna esindaja, armunud luuletaja, kelle loomingut iseloomustavad ometi pigem sügismotiivid kui kevadised kergemeelsused. Ta oli vaba ja uudne – võib-olla sellepärastki häiris tema esimene luulekogu parteid nii väga. Kas elu muutis ta kibedaks? Kas sellepärast sügis, kas sellepärast väikesed rõõmud? Ilmselt küll, aga ühtlasi oli ta samavõrra romantiline ja armunud – kellesse?

Veel üht autorit tahan vähemalt põgusalt mainida. Tema luuletused ilmusid Ukraina linnades seintele tihedamini, kui tulid trükist ta luuleraamatud: nii meie kui ka Harald Rajametsa kaasaegne Lina Kostenko (1930). Viimastel aastatel kirjutab Kostenko enamasti proosat, see mõjub aga samuti poeetiliselt. Kostenko 1990. aastal ilmunud eestikeelne luulekogu kannab pealkirja „Kordumatus“.

Lina Kostenko on üks vähestest riimilise luule esindajatest Ukrainas, sest peavoolu traditsiooniks jääb siiski vabavärss. Ka nüüdisluule on pigem vabavärsi või proosaluule vormis. Lina looming on filosoofiline ja mõtlemapanev, ta sõnastab seda, mida igaüks meist on kunagi tundnud ja kogenud. Seepärast jäävadki ta luuleread nii kergelt meelde. Esmapilgul lihtsas armastusluuletuses avanevad järk-järgult uued kihid. Lina tähelepanelikkust väljendusviisi suhtes iseloomustab tõik, et ta parandas oma sõpru külastades nende raamatutes oma käega kohad, mille Nõukogude Liidu tsensuur oli ümber kirjutanud.

Eestis on olnud ja õnneks on ka praegu teisigi tõlkijad, kes on toonud ukraina kirjandust Eestile natuke lähemale. Nende hulgas on näiteks Bernhard Linde, kes on tõlkinud otse ukraina keelest Ivan Franko (1856–1916) jutustusi. Need on ilmunud tõlkeraamatus „Jutustused“.

Ukraina kirjandus on palju lähemal, kui võib tunduda. See elab ja sugugi mitte ainult kirjaliku teksti vormis. Näiteks on Tarass Ševtšenko, keda peetakse tänapäevase ukraina kirjanduse rajajaks, populaarne tänavakunsti- ja meemikangelane ning vastupanu sümbol. 2019. aastal esitles noor kunstnik Oleksandr Hrehov koostöös Tarass Ševtšenko muuseumiga Kiievi metroos klassiku nime kandvas peatuses projekti „Ševtšenko kvanthüpe“ („Квантовий стрибок Шевченка“).

Autori loal / Facebook

Madis Nurme on tõlkinud näiteks Ostap Võšnja (1889–1956) humoorika kogumiku „Jahimees muheleb“, samuti Ukrainas väga tuntud Oless Hontšari (1918–1995) romaani „Kuljus“. See ebatavaline romaan novellides sisaldab 12 novelli, millest igaüks võib esineda ka iseseisva teosena. Novelle seovad ühine probleem ja stiil ning mõned korduvad tegelased. Hontšari romaane on eesti keelde tõlgitud veelgi: Ljudmila Raudtitsi vahendusel on ilmunud „Sinu koidik“ ja „Tsüklon“.

Nagu teisedki mainitud ukraina kirjanduse eestindajad, tõlkis ka Ljudmila Raudtits otse ukraina keelest. Peale Hontšari teoste on ta eestindanud Juri Janovski (1902–1954) romaanid „Ratsanikud“ ja „Laevameister“. Janovski esindab nn mahalastud taassünni põlvkonda. Uusromantismi laadis kirjutatud „Ratsanikud“ koosneb samuti novellidest. Ukraina kodusõja sündmuste ja rahuliku maaelu kirjelduste vaheldumisega näitlikustatakse loomist ja hävitamist.

Mahalastud taassünd

Eesti lugeja vajab ilmselt lühikest selgitust, mida peetakse ukraina kirjanduses silmas väljendi „mahalastud taassünd“ all. Nimetus on üsna üheselt mõistetav: jutt käib uuest kirjandus- ja kunstipõlvkonnast, kes asus tegudele 1920. aastatel ning kes lasti 1930. aastate lõpus maha. Enamik neist tapeti 1937. aastal, nende ühishauad leiti hiljem Sandarmohi külas.

„Taassünd“ kõlab lootusrikkalt – ja toona usutigi, et nüüd sünnib vaba ukraina kunst, millele on antud lõpuks tingimused hingata ja edendada. „Ukraina kunst“ hõlmab mitut tähendust: see on kunst, mis on loodud Ukraina alal, mille põhikeel on ukraina keel, mis räägib ukraina kommetest ja ajaloost, mis kasutab ukraina rahvakultuuri motiive jne.

Tundes end vabana kokkuvarisenud Vene impeeriumi mõjust ja keeldudest, toetasid toonased ukraina kirjanikud kogu hingest vaba kunsti. Igaüks sai valida ise, kuidas ta kirjutab, kas riimilist luulet või vabavärssi, kas loob visuaalseid poeese või kasutab sonetivormi. Nad eksperimenteerisid palju, jälgides n-ö lääne moodi, tundsid sümbolismi ja avangardismi mõtteviisi, ületasid piire kunstiliikide vahel, õppisid keeli ja tõlkisid. Mõhajl Semenko eestvedamisel kogus hoogu futurism.

Proosas domineerisid lühivormid, kuid esile kerkisid ka sellised romanistid nagu juba mainitud Juri Janovski. Tähtsaim on see, et nad mõtlesid iseseisvalt. Nad olid küll mässajad, kuid uskusid siiralt oma aadetesse. Mõned nimed: Mõhajl Semenko, Pavlo Tõtšõna, Juri Janovski, Mõkola Hvõljovõi, Mõkola Kuliš, Natalija Livõtska-Holodna ja veel paljud, kelle nimedega võiks täita terve artikli.

Sel ajal arenes Ukraina NSVs mitu kirjanduskoolkonda, millest tegusaimad asusid Kiievis ja Harkivis. Viimases ehitati isegi nn Sõna maja (будинок „Слово“). Nimi viitab ilmselt sellele, et see ehitati kirjanike kooperatiivi raha eest ja kirjanike jaoks. Pealtvaates on majal ka slaavi S-tähe kuju. Taassünniautorid asusid majja elama 1930. aastatel. Sealsamas võeti nad hiljem ka kinni, piinati ja lasti maha. Hiljuti hakati majas tegema remonti: tapeedi ja vanade krohvikihtide alt avastasid elanikud juhtmekimbud, mida tõenäoliselt oli kasutatud pealtkuulamiseks … 2022. aastal maja tabanud Vene pomm tundub isegi „loogiline“: hävitada püütaksegi ju nii vaba sõna kui ka Sõna, millest sai peaaegu sada aastat tagasi ukraina kunstikülluse ja vabaduse sümbol. Aga me ehitame selle taas üles.

Eesti kontekstis on taassünnipõlvkonnale hingelähedased siurulased või Noor-Eesti autorid, kes kirjutasid nii, nagu pole varem kirjutatud, uuel viisil, uutest teemadest. Nii nagu mõni siurulane jõudis Rootsi, põgenesid mõned selle ajastu ukraina autorid Euroopasse. Need, kes lahkusid kodumaalt 1920. aastatel, moodustasid Praha koolkonna. Need, kes põgenesid Teise maailmasõja ajal, lõid Saksamaa Fürthi linnas Ukraina Kunsti Liikumise. Selle liikumise abreviatuur ukraina keeles on MYR (Мистецький український рух) ehk MÜÜR, mis on ühtlasi sümboolne.

Iseseisva Ukraina ajal alates 1990. aastate algusest on ilmunud mitu mahalastud taassünni antoloogiat, vähem ja rohkem ununenud autorite nimedega. Nautisime neid kogusid vaiksetel, pisut nohiklikel pidudel ülikooli ühiselamus ja proovisime nalja pärast luuletuste abil oma tulevikku ennustada.

Ukraina kultuuri kese on ukraina keel

Miks on ukraina keel Ukrainas tähtis? Lisaks kõigile tõenäolistele argumentidele näitab see ka ühtsus- ja ühtekuuluvustunnet Ukraina aladel, kus kunagi polnud pikalt oma iseseisvat riiki, vaid elas rahvas, arenes rahva keel ja kultuur. Meie rahvustunne säilis paljuski tänu suulisele kultuurile – lauludele, rahvakalendri pühadele ja keelele, mida räägiti kodus. Selle peale kasvas alates XVIII lõpust uus kultuurikiht – kirjalik ukrainakeelne ukraina kultuur.

Kõjivis2 seisab alates XI sajandist Sofia katedraal, kus tegutsesid kunagi Ukraina ala esimene raamatukogu ja kool. Katedraali maeti omal ajal Kõjivi vürste ning selle müüridel on säilinud väga varajased grafitid. Enamik Sofia müüridelt leitud 7500 grafitist on kirjutatud vanas kirikuslaavi keeles, kuid mõned juhtuvad olema kõnekeeles – uurijate hinnangul on tegu näidetega iidsest ukraina keelest, mis oli kasutuses Ukraina vürstiriigis.

Sellepärast peetaksegi nii oluliseks esimesi ukrainakeelseid raamatuid, tekste ja lavastusi. Esimene kutseline ukraina näitetrupp alustas tegevust 1882. aastal Korüfeede teatris Kropõvnõtski linnas. Esimene näidend, mille lavastamiseks saadi Vene impeeriumi valitsuse nõusolek, oli Tarass Ševtšenko „Nazar Stodolja“. See oli meie rahva ärkamisaeg, mil kirjutati ja lavastati meie enda n-ö koduses keeles. Puhas rõõm, mis ei kestnud kaua.

Alates Vene-Ukraina sõja algusest ehk 2014. aastast pööratakse ukraina nüüdiskirjandusele teistes kultuuriruumides rohkem tähelepanu. Suur osa sellest on sõjateemaline või on selle loojaks sõjaväelased. Meie võitlejate hulgas on igasuguse taustaga suurepäraseid inimesi – need, kellele kirjutamine oli osa ametist, ning need, kes on hakanud kirjutama üleelatu tõttu. Keda küll tänada selle uue autorite põlvkonna eest?

Mõned uue põlvkonna andekate autorite raamatud on saadaval ka eesti keeles: Ljubov Jakõmtšuki luulekogu „Donbassi aprikoosid“ (tlk Mathura), Ilya Kaminsky „Kurtide vabariik“ (tlk Carolina Pihelgas), Sergei Loiko „Lennujaam“ (tlk Jüri Ojamaa), Andrei Kurkovi „Hallid mesilased“ (tlk Mait Eelrand), Andrei Kurkovi „Ukraina päevik“ (tlk Ivika Arumäe) ning Larõssa Denõssenko lasteraamat „Maia ja sõbrad“ (tlk Ilona Martson). Äsja ilmus veel üks lasteraamat: Romana Romanõšõni ja Andri Lessivi „Sõda, mis muutis Rondot“ (tlk Ilona Martson).

Mitmes väljaandes on avaldatud läbilõikeid ukraina nüüdisluulest. Esimene oli arvatavasti Eda Ahi „Ukraina vihik“ aastal 2018 (Värske Rõhk, nr 56). Aasta pärast järgnes Maarja Kangro tõlkeluulekogumik „Varietee“, kuhu sattusid ka ukraina tekstid. 2022. aasta märtsi- ja maikuu Vikerkaares ning märtsikuu Loomingus leidub ukraina autorite bukett, samuti teiste autorite Ukrainale pühendatud tekste. Värskeimat ukraina luulet saab lugeda Anna Verschiku tõlkes tema Facebooki-lehelt. Ei saa öelda, et tõlgitakse palju, sest head kirjandust, eriti luulet, pole kunagi palju. Siiski on Ljubov Jakõmtšuki, Katerõna Babkina, Oleh Kotsarevi, Julia Musakovska, Ostap Slõvõnski, Ija Kiva, Alex Averbuhi ja teiste luuletused eesti keeles leitavad. Kas ukraina nüüdiskirjandus on naise nägu? Ei oska öelda. Kindlasti on aga nimetatute puhul tegu noorte autoritega, uudse kirjanduse eestvedajatega.

Elevust valmistab teadmine, et mõned ukraina raamatute tõlked on praegu valmimas ning lähiajal jõuavad eesti lugejateni. Nõukogude Liidu ajal tõlgiti ukraina kirjandust üsna palju, 1960. aastatel ilmus kuni 15 tõlkeraamatut aastas.3 Kas me jõuame kunagi taas niikaugele?

Eesti keelde kõige tõlgitumad ukraina autorid on Tarass Ševtšenko ja Mõkola Gogol, keda tuntakse pigem Nikolai Gogoli nime all. Gogol oli ukraina päritolu, kuid kirjutas oma elukoha tõttu vene keeles. Väitlus, kellele kuulub Gogol, on minu meelest mõttetu. Gogoli looming peegeldab tihti ukraina olusid ja kombeid, ta tekstid on emotsioone tulvil – kõik see väljendab ta ukraina iseloomu. Enamik ta teoseid on tõlgitud eesti keelde. „Surnud hingi“ mängiti Linnateatris 66 korda (viimane etendus oli alles 2018. aastal), „Sineli“ esietendus oli tänavu aprillis Noorsooteatris ning „Revident“ jõuab lavale oktoobris Linnateatris.

Ukraina kirjandus on palju lähemal, kui võib tunduda. See elab ja sugugi mitte ainult kirjaliku teksti vormis. Kui teil on soovi kuulata, kuivõrd kaunilt kõlab ukraina keel, külastage veebisaiti lyrikline.org, kust leiab nii salvestusi kui ka tõlkeid.

Samuti soovitan sirvida Ukraina kirjastuste saite ning imestada-uudistada, missuguseid lugema ahvatlevaid raamatuid kirjastatakse Ukrainas. Eriti lasteraamatuid. Mõned nimed: Ababahalamaha, Chorni vivci, StaryLev, Agrafka.

Olen ühes intervjuus öelnud, et meie võitleme, aga nemad sõdivad. See mõte libises üle huulte juhuslikult, jutu käigus. Aga me kõik võitlemegi, nagu oleme võidelnud sada ja veel rohkem aastat tagasi. Praegu tundub, et oleme üks suur elusolend, kel on üks hiiglaslik süda. „Mul südames on see, mis ei sure.“4 Nii nagu on öeldud ajakirjanike kohta, tahan, et ka meie kirjanikud elaksid oma loomuliku surmani – et me saaksime lugeda Ukraina raamatukogus ukraina raamatuid, et ka nende raamatute autorid saaksid seda teha ning et kirjanike ainus relv oleks sõna.

1 Parafraseeritud rida fs-i luuletusest kogust „100% fs“ (2012).

2 Kiiev, vt http://keeleabi.eki.ee/?leht=8&id=473

3 Oleg Samorodni andmed raamatus „See magus sõna vabadus“ (tlk Mait Eelrand, 2018).

4 Rida Lesja Ukrajinka näidendist „Metsa laul“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht