Unenägu aegruumis

Mis saab, kui võtta unenägudelt katkendlikkus, kui tajuda neid ühes voolus nagu ärkvelolekul kogetut? Mis oleks, kui unenägu poleks enam ulme, vaid olme erivorm?

JAN KAUS

1.

Kazuo Ishiguro romaani „Lohutu“ on mingis mõttes võimatu „õigesti“ arvustada. Teose ideeline tuum tundub mulle nõnda tugev ja selge, et sellest ei saa jätta rääkimata, aga see tuum ilmneb ennekõike tegevustiku kaudu ning annab süžeele spetsiifilise olemuse. Sündmusi romaanis jagub: pidevalt toimub midagi, faabula on tihe – ja üsna ühtlane. Ryderi-nimeline tuntud pianist, teose minategelane, saabub ühte Kesk- või Ida-Euroopa linna, et seal kontsert anda, ent satub kohale jõudnult lõpututesse sekeldustesse, jantide, afääride ja takistuste võrgustikku. Üks juhtum järgneb teisele. Enamasti jätavad need nätskevõitu mulje, nende dramaatiline potentsiaal mähkub mingisse sudusse, sageli tegelaste vahutavatesse monoloogidesse. Üks sündmus katkeb, et asenduda teise, samasuguse nätskevõitu sündmuse või mõne tegelase kirgliku tiraadiga. Sel viisil lugu kirjeldades liigun paljastusele küll juba ohtlikult lähedal. Seega ei oska ma teisiti, vaid pean avama Ishiguro romaani tuuma, ning need, kes ei taha suurepärast lugemiskogemust ära rikkuda, võiksid siinkohal arvustuse lugemise lõpetada.

Romaani tõlkija Aet Varik kirjutab oma järelsõnas, et „Lohutu“ on üles ehitatud variatsioonidele ja kordustele, mis ei hägusta üksnes Ryderi fantaasia ja reaalsuse piiri, vaid ka lugeja pilti toimuvast (lk 599). Võimalik, et „Lohutus“ on fantaasia ja reaalsus koguni kohad ära vahetanud. Enamgi. Romaan tundub pakkuvat pilti maailmast, kus reaalsus toimib nagu fantaasia.

Täpsemalt, „Lohutu“ on mu meelest ehitatud üles kui äärmiselt metoodiline mäng inimliku fantaasia ühe kõige olulisema ilminguga – unenäoga. Ent oleks piirav öelda Ishiguro romaani kohta, et see on unenäoline. Ei, „Lohutu“ kirjeldabki unenägu ennast, unenägu kui sellist, ainult et väljaspool unenäo tavalist keskkonda. On igati adekvaatne lugeda romaani nii, et lugeja viibib terviklikus unenäos, kuigi mitte ühegi konkreetse isiku, näiteks Ryderi omas. Täpsemalt: unenägu ei asu siin loos kellegi teadvuses, vaid kõik teadvused asuvad-tegutsevad ühes ja samas unenäos. Unenägu on „Lohutus“ kantud reaalsusse. Reaalsuseks.

Kuna lugeja asub teost lugema kui realistliku põhikoega romaani, võib teda tabada hämmastus. Kõik sündmused eraldi võetuna on olemuselt loogilised, aga nende kulg ja seotus ei ole. Inimesed eesotsas Ryderiga satuvad pidevalt ootamatutesse olukordadesse ja kohtadesse, või satuvad kokkukäimatud asjad ja kohad kohakuti või vastamisi. Ajuti selgub, et keegi on hoopis keegi teine. Ryder ilmub hommikumantlis vastuvõtule ning keegi ei pane seda imeks, või siis ilmub tema lapsepõlves oluline auto korraga ühe galerii ette, ilma et oleks vaja mõistatada, kuidas see võimalikuks on osutunud. Matusetseremoonial pakutakse haua kõrval kohvi, trammis on üles seatud Rootsi laud. Stseen matustelt: „„Vaadake,“ ütlesin ma, „te kõik olete olnud väga lahked. Aga nüüd, palun, jätkake oma tseremooniat.“ – „Veel üks piparmündikomm, härra Ryder. See on kõik, mis meil pakkuda on.“ Taas torkas lesk kommipaki mu näo ette“ (lk 413). Samuti juhtub romaanis midagi ajaga, mis liigub nagu jooksulint.

Kontserdini, mille pärast Ryder üldse kohale saabus ja millele ta aeg-ajalt kiirustab, tundub olevat alati ikka veel aega ning korraga on see läbi. Inertse aja motiiv aitab luua tervet romaani läbivat unenäoõhustikku: sündmused on küll kõrvuti, sageli isegi üksteist riivates või üksteiseks üle minnes, ent nende sisuline seos on lõtv. Aeg pole joon, vaid punktide katkendlik jada. Näide: ühel hetkel kiirustab Ryder sureva portjee Gustavi juurest otsima tolle tütart Sophiet ja lapselast Brunot, aga jääb siis täiesti rahulikult kuulama härra Hoffmani monoloogi härra Brodsky ja proua Collinsi armuloo kohta. No ja muidugi kannab „Lohutut“ unenäole omane tempo. Minajutustaja püüab küll jõuda põhisündmuseni, aga see võtab palju aega, sest teel on ohtralt käänakuid ja kõrvalekaldeid, millega minajutustaja sageli üsna stoiliselt kaasa läheb.

Teisisõnu: Ishiguro võtab unenäoloogika ja manab lugeja silme ette, kuidas toimiks see loogika siis, kui see oleks n-ö ajas ja ruumis välja venitatud, aegruumi pidevusse asetatud. „Lohutus“ püütakse siduda alateadvus füüsikalise reaalsusega, sättida esimene teise raamidesse. Mis saab, kui võtta unenägudelt katkendlikkus, kui tajuda neid ühes voolus nagu ärkvelolekul kogetut, mille ääre ja otsa määrab ära inimelu kestus? Mis oleks, kui unenägu poleks enam ulme, vaid olme erivorm?

Tõsi, kui juba kujutleda unenägu aegruumi pidevuses, muudab pidevus muidugi mõista ka unenäo loogikat, see muutub sidusamaks ja voolavamaks. Kõik on detailsem, ent detailid on nihkes. Unenägu kestab ja kestab. Kusjuures ilma suurema gradatsioonita. Kuna „Lohutu“ näol on tegu haritlaste elu kujutava unenäoga, seob sündmusi kausaalsuse asemel mõnikord verbaalsus – soised, mõnikord peaaegu loengulaadsed monoloogid.

Igatahes lubab Ishiguro võte mõtiskleda ilukirjandusliku lugemiskogemuse (või suisa -naudingu) kaudu ärkveloleku ja unenäo sarnasuste ja erinevuste üle.

2.

Sarnasusi ilmneb rohkemgi, kui arvata oskaks.

Kazuo Ishiguro pälvis 2017. aastal Nobeli kirjandusauhinna.

Frankie Fouganthin / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Esiteks: suutmatus kontrollida täiel määral olukorda. Ishiguro kirjeldab ohtrate väikeste kokkupõrgete, kõrvalepöörete ja hõõrdumiste kaudu seda, et suhted ei ole inimeste kontrolli all, sest ollakse ise sügaval suhetes sees, sama sügaval kui unenägudes, s.t inimestevahelised ühendused on sügavamad ja seetõttu mõistatuslikumad, kui silm seletab. Ühes romaani naljakamaist episoodidest küsib üks siilisoenguga mees Ryderilt „kas asi on tõesti nii, et varjundatud kolmkõladel on kontekstist olenemata iseloomulik emotsionaalne väärtus?“. Seepeale tajub Ryder, „kuidas kogu ruumi tähelepanu nüüd minule keskendub“ (lk 224). Selline motiiv – suvalise tegelaskuju ootamatult asjatundlik küsimus muudab minategelase tahtest sõltumata tema positsiooni – tõi meelde Mati Undi suurepärase jutu klassikokkutulekust, kus tema klassivend, taksojuhina töötav Volli küsib äkki viinerite küpsetamise kõrvale, miks ei kasuta ta oma lavastustes lavasügavust, ning korraga tahab terve seltskond seda teada.1

Teiseks: kujutluse ja tegelikkuse vahel on paratamatu ja püsiv vastuolu – seda isegi siis, kui tegelikkus toimib nagu kujutlus: „Ja kuidas ma ka ei prooviks, läheb meie vahel ometi kõik teisiti, mitte nii, nagu mina tahaksin. Ma võitlen selle vastu, härra Ryder, aga aastate jooksul olen ma ikka ja jälle pidanud alla vanduma“ (lk 461). Sellise motiiviga on seotud romaani üks traagilisemaid kõrvallugusid, noore andeka pianisti Stephani soov vastata oma vanemate ootustele, ent kuna need on ebarealistlikud, ei suuda isa-ema oma last adekvaatselt hinnata.

Kolmandaks: eelnevast tuleneb, et valestimõistmise osa mõistmises on sama suure kaaluga kui tumeenergia osa universumi kogumassis. Ryder tunnistab: „Jah, paratamatult osutub mõnikord, et ma olen süüdi valearvestuses. Kuidas saaks see teisiti olla? See on miski, millega ma olen ammu leppinud“ (lk 419).

Neljandaks: asjad ei taha sageli kokku sobida. Lugegem: „Lisaks oli koridor ise omandanud hoopis teistsuguse ilme kui natukese aja eest“ (lk 470). Eesti lugejale kerkib sellisele lausele sattudes tahtmatultki silme ette Karl Ristikivi ja Surnud Mehe maja. Jaan Undusk on kirjutanud Ristikivi „Hingede öö“ kohta nii: „Elust kaob sündmuste hierarhia, ükski sündmus ei teeninda enam teist, ent just seetõttu omandab tühisemgi pisiseik olemisväärtuse.“2 Mulle tundub, et „Lohutut“ annab lugeda ka teistpidi: iga seik on pisiseik, mida annaks teisaldada, kuhugi mujale asetada, alati lahti ja kokku ühendada. Millelgi pole justkui olemuslikku väärtust.

Viiendaks, suutmatus märgata õigel hetkel olulist: „olin tohutul hulgal asjadel lasknud eksitada end keskendumast kõige tähtsamale – koguni sel määral, et olin nüüd maha maganud olulise osa ühest oma elu kõige otsustavamast õhtust“ (lk 457).

Pedro Calderón de la Barca kuulsas näidendis „Elu on unenägu“ kuulutab Segismundo: „sest et unenäoski / hea tegu kaduma ei lähe“.3 „Lohutu“ näitab sedasama ka inimliku nõrkuse kohta. Üks pisike näide. Härra Hoffman soovib, et Ryder vaataks väljalõikeid, mis tema abikaasa on pianisti kohta kogunud. Ryder muidugi ei jõuagi selle iseenesest absurdse soovi täitmiseni, nii et ühel hetkel on muidu ülimalt aupaklik Hoffman sunnitud nördinult teatama: „Vaadake, härra, kui innukalt ta on teile pühendunud. Siin, näete, härra! Ja siin ja siin! Ja teie ei leia aega, et neile albumitele ainsatki pilku heita“ (lk 558). Sedasi ilmneb Ryderi egoism, ilma et autor sellele kuidagi väljaspool tegevustiku kirjeldamist osutama peaks.

Hoffmani tegelaskuju tõi meelde Sigmund Freudi postulaadi unenägude kohta: „Keegi ei peaks ootama, et talle ta unenägude tähendus ilma vaevata sülle kukub.“4 Jorge Luis Borges on öelnud sama: „Ta mõistis, et seda seosetut ning keeriselist ainet vormida, millest unenäod koosnevad, on rängem kõigist töödest, millega mees ealeski toime suudab tulla, isegi kui ta tungiks kõigisse alamat ja ülemat liiki saladustesse.“5 Hoffman teatab ühes oma monoloogis: „Pärast tänast õhtut on vähemasti minu teesklus lõppenud“ (lk 561). Ometi on lugedes ilmne (või vähemalt võimalik), et see lause on osa rääkija suurest teesklusest. Ent eks ilmne siingi unenäomaailma ja tegelikkuse seos – mõlema tajumispüüdes peegeldub inimteadvuse komplekssus.

3.

Samavõrra kõnekad tunduvad „Lohutu“ omamaailmas ekseldes ka unenäo ja ärkveloleku erinevused. Keskse lahknemise võib sõnastada järgnevalt: maailmasuuruses unenäos oleksid inimestevahelised seosed lõdvemad ja hajusamad, kui meie praeguses tegelikkuses, ohtlikultki lõdvad.

Siin ilmneb diskreetsel moel romaani eetiline tasand: unenäomaailm on vabastav ja vabastab ennekõike vastutusest. Kui kanda unenäo katkendlikkus üle aegruumi pidevusse, kus katkestused tekitavad küll liikumise (mis siis, et hüpliku), ent vältimatu seotus puudub (kõik ebaloomulik mõjub sellises paralleelreaalsuses loomulikuna), ei teki ka sündmustes osalejate vahel ega sees tavapäraseid põhjuse-tagajärje ahelaid. Kui pärisreaalsuses juhib üks olukord teiseni, üks olukord kasvab teisest välja – ning selle tõsiasja eiramine võib viia konfliktideni, mõnikord lausa kohtusaali või surnukuuri –, siis aegruumi pidevusse kantud elupikkuses unenäos asetsevad sündmused küll kõrvuti, aga seal ei pea üks olukord teise üle viima. Edasi võib kanduda vaid mõni element, mis võib ise juba eos irdu olla. See vabastab sündmustes osaleja vastutusest: tal pole vaja ühe olukorra muresid teise olukorda kaasa võtta. Tagajärjed hajuvad enne, kui on püsivat mõju avaldanud. Ryderil on seetõttu võimalik vahetada tundeid nagu riideid, kuna olukorrast väljumisele ei järgne ärkamine, vaid järgmine, teistsugune monaadlik unenäoolukord. Kui Freud postuleerib, et „unenägu kujutab mingit soovi täidetuna“6, siis „Lohutut“ võibki lugeda kui Ryderi parasjagu (teadvustamatult?) täituvat soovi olla sotsiaalselt vaba, „sidemeteta inimsubjekt“.

Teiselt poolt kirjeldab „Lohutu“ veenvalt, et sellises unenäoreaalsuses pole võimalik jõuda lõplike lahendusteni. Tõsi, võib-olla pole see võimalik ka tavategelikkuses, kus saab hoida lõpliku lahenduse illusiooni siiski aktuaalsena. See illusioon võimaldabki üksiksündmusi omavahel siduda, liita need eesmärgipäraseks liikumiseks, elu pealis­ülesandeks, moraalseks eluks.

1 Mati Unt, Sügavuti. Rmt: Sirise, sirise, sirbike. Sirp, 2003, lk 39–42.

2 Jaan Undusk, Millegipärast. Rmt: Karl Ristikivi, Hingede öö. Eesti Raamat, 1991, lk 253.

3 Pedro Calderón de la Barca, Elu on unenägu. Tlk Jüri Talvet. Kunst, 1999, lk 107.

4 Sigmund Freud, Unenägude seletamine. Tlk Anne Lill ja Mari Tarvas. Tänapäev, 2007, lk 466.

5 Jorge Luis Borges, Ringvaremed. Rmt: Hargnevate teede aed. Tlk Ott Ojamaa. – Loomingu Raamatukogu 1972, nr 5-6, lk 45.

6 Sigmund Freud, Unenägude seletamine, lk 124.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht