Väikese maailma suurus

Lauri Sommeri väike maailm mahutab endas rohkem kui sellised maailmad tavaliselt. Kõik kokku pole mitte ainult rahvarohkem ja kirjum, vaid ka õilsam ja ilusam.

MART VELSKER

Lauri Sommeri „Vanaema sydame nimel“ (2023) kõlab hästi kokku tema senise luulega, eriti raamatutega „Kunagi“ (2015) ja „Kodu kaduvas“ (2019). Noorel Sommeril oli esiplaanil müstiline püüdlus ja kirjutamisviis oli stiliseeritud, täiskasvanud Sommeri stiil on kuigivõrd neutraalsem ning religioosne sfäär – see on siingi olemas – eelistab peituda lihtsa argisuse ja loodusliku ümbruse varju.

Uusim raamat eristub eelmistest kõige märgatavamalt kujunduse ja pealkirja poolest. Viimane võib tekitada isegi segadust, sest neist luuletustest vanaema leidmine on suur töö. Sommeri loomingu tundja võib märgata, et „mina“ mõtleb teiste hulgas Patsi peale („Tormides langevad puud“) ja see on varasemates raamatutes olnud vanaema nimi. Kuid siitki ei leia pealkirjale sisukat seletust, selle andis raamatu esitlusel Sommer ise: „„Vanaema sydame nimel“, miks selline pealkiri – see on nagu mingi vannutamine – kes mille nimel vannub või mis registris. Minul on praegu nagu selline hetk, kus ma ütlen just nii seda. Ja on tunne, et kui vanaema oleks praegu minuvanune, võib-olla ta näeks seda maailma sarnaselt.“¹

Lugeja peab vanaema leidmiseks autori appi võtma: südameid on luuletustes rohkem näha ja mitte ainult tekstialgusi tähistavate märkidena. Pidulik vandeandmine ja süda kui kujund juhivad tähelepanu sellele, et kõige muu kõrval ei häbene Sommer olla romantiline. See on julge hoiak, sest tundub, et paljud eneseväljendusliku romantilisuse võtted on kuidagimoodi ära tarvitatud ning praegune keeruline aeg nagu nõuaks kas karmi illusioonivaba luulet või siis põgenemist metsikutesse keelemängudesse. Minu meelest õnnestub Sommeril siira romantilisuse säilitamine ikkagi väga hästi – aga kuidas?

Ei saa ju päris öelda, et ta oleks viimne tõsiseltvõetav eesti romantik, tema laadiga kaugemalt või lähemalt haakuvatest kaasaegsetest autoritest tulevad meelde näiteks Indrek Hirv ja Triin Paja. Hirv saavutab mõju täiusliku maneersusega, Paja tumeda ja keerulise kujundilisusega – need aga nagu poleks päris Sommeri lahendused, vähemalt mitte praegu. Sommeri mõjuvusel on mu meelest kaks hõlpsasti sõnastatavat, kuigi raskesti tõestatavat põhjust. Esiteks, ta valdab sõna ja sõna valdab samal ajal teda – ning seda viisil, mida ei suuda saavutada kaugeltki mitte kõik kirjanikud. Teiseks, kui sõnavaldaja siseilm on rikas, siis võib loota, et rikas on ka tekst, olgu see lihtne või keeruline, romantiline või realistlik. Sommeri tekst võib olla lihtne, kuid see osutab vihjamisi ikkagi sügavustele, mis on keerulisemad. Tihti aimuvad siis ka need religioossusega seotud kihid, mida sai nimetatud. Luulemina käib ringi ja vaatab ümbrust, teeb harilikke asju, kuid tavalisena tunduv olemine on seotud ikkagi millegi enamaga kui see, mis silmaga näha ja kõrvaga kuulda. Sommeri luulele on iseloomulik, et sakraalsus on argisuses kohal. Luuletus „Lihavõtted Võrumaal“ toob selle otsesemalt välja kui mõni muu tekst: luulemina istub siin „kaua sarapuu all / sammaldunud kivide juures“. Tegemist on pealtnäha lihtsa tegevusega, kuid see on ühtlasi jätk öisele teenistusele ja kogu maailm täitub seetõttu suuremate tähendustega.

Luulekogus pole leheküljenumbreid ja ega neid polnudki põhjust oodata – leheküljenumbreid pole üheski Sommeri luulekogus, aga need on olemas kõikides tema proosaraamatutes. Oletan, et see võiks paremini välja tuua luulekõne vahetu loomuse (number ei astu lugeja ja luule vahele) ja tundelise pidevuse – need on asjad, mille tähtsus proosas pole samasugune. Muidugi teeb see tekstidele viitamise raskemaks, kuid olen kindel, et kriitiku jaoks need luulekogud kokku pandud polegi.

Lauri Sommer valdab sõna ja sõna valdab samal ajal teda – ning seda viisil, mida ei suuda saavutada kaugeltki mitte kõik kirjanikud.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

„Vanaema sydame nimel“ on jagatud nelja tsüklisse ning osad eristuvad selgelt. Esimene tsükkel on keskendatud loodusele – aga ikka siis nii, et iga kivi ja iga puu võib olla enamat kui kivi ja puu, ka „Lihavõtted Võrumaal“ kuulub siia. See, et esimene tsükkel on järgmistest lühem, ei tähenda, nagu poleks loodusest palju öelda – loodus on tähtis terves raamatus, ainult teistes osades saab ta kokku muude tähtsate asjadega. Raamatu teine tsükkel on inimkeskne: värssides liiguvad perekond, sugulased, sõbrad, siit leiab ka ajaloolise perspektiiviga vaateid. Vaatepunkte on siin erinevaid, eriti tähtis tundub aga olevat just tagasivaade olnule ja pühendused lahkunutele. Teises tsüklis on ka unenäopildistusi, kus inimsuhete tähtsus avaldub ootamatumalt kui mujal. Kolmas tsükkel jätkab suhteid inimestega kitsamast vaatenurgast. Kui laenata viidatud esitluselt Sommeri enda kasutatud sõna, siis siin võiksid olla tähtsad muusad. Peaaegu siis armastusluule tsükkel, aga mitte ka päris, sest muusasid on mitmesuguseid. Näiteks võib muusaks sattuda lauatennise mängija, keda isiklikult ei tuntagi („Lily Zhangi komeet“). Neljas tsükkel sisaldab tuumses osas koduluulet, kuid see on ka kõige mitmemõttelisem kontsenter: kodu seostub looduse ja inimestega ning raamatu lõpuosas lähebki kodusuhe üle „mina“ ja „sina“ vaheliseks suhteks.

See kirjeldus jätab mulje, et tegemist on vanamoeliselt klassikalise ülesehituse ja teemavalikuga. Mingis mõttes ongi ja sihilikult – nagu on sihilikult vanaaegne ka raamatu kujundus (kujundaja Margus Luht, piltide autor Dagne Aaremäe), mis Sommeri sõnutsi võiks seostuda Artur Adsoni saja aasta taguste raamatukujundustega.² Saaks mõtiskleda ka Adsoni ja Sommeri loomingus peituva sentimentaalse ühisosa üle, kuid ma kardan, et see juhiks valedele jälgedele – poeetika on erinev ja midagi põhimõtteliselt erinevat on ka maailmatajus. See, et Sommeri vabavärsiliste luuletuste sekka on viimases luulekogus sattunud paar jambilist teksti, ei muuda asja.

Sai mõista antud, et luulekogus „Vanaema sydame nimel“ kohtame üldjoontes sedasama Sommerit, keda võis kohata ennegi, mis ei tähenda kuidagi, et iga luuletus ei võiks olla ainuline ja uus. Kas peakski siis rõhutama seda jätkuvust või on uue raamatu luuletustes ka midagi, mis iseloomustab eriti just seda valikut?

Luulekogu „Vanaema sydame juures“ lugemisel tõusid esile paar-kolm tunnusjoont, mis hakkasid mõjuma erilistena just siin, kuigi on tõsi, et midagi samasugust saanuks välja tuua ka varem. Võib-olla ongi siis tegemist sommerliku essentsi kumuleerumisega kogust kogusse ning eriti nähtavaks on see saanud nüüd.

Sommeri uuemale loomingule annab põhiilme nn väikese maailma luule. Mitte alati koduluule, kuid sageli ka seda – kodu keset Võrumaad on maailma keskmeks ja põhisisuks. Kodu on peaaegu ühte sulamas ümbritseva loodusega, siit hargnevad eri suundades ka inimsuhted ning ajalugu. Näib, et see luule esindab ilmakärast lahtiütlemist ja väiksesse koduilma kapseldumist, aga see on jällegi poolik tõde. On ju siin raamatus tundelised ja geograafilisedki hargnemised, on suhtlus teiste tekstidega ja kindlasti ka mõtlemine olemise alustele ning teistele suurtele asjadele. Sommer pole päris samasugune loodushoiust ja kliimakatastroofist kirjutaja nagu näiteks Maarja Pärtna, aga tegelikult on ka need teemad Sommeri väikeses maailmas olulised. Luuletuses „See tyhi roheline maja“ „kliima tiirutab tolmukybemetena / toa neljas nurgas“ ning kohtutakse isikliku ruumikogemuse kaudu suisa apokalüptiliste kujutelmadega. Kõige iseloomulikum on aga nende suurte teemadega seoses palve, mis on sõnastatud luuletuses „Teile, kelle nimed“: „ja palun / pyhkige ära see veri Kuu pealt / peatage öösse kiirustav maailm / jätke alles rahulik elu“.

Nagu eelnevast aru saada võib, on suurematest teemadest kõige suuremad seotud sellega, kuidas sakraalne ja profaanne omavahel kokku puutuvad, kuidas kodune rahulik elu kohtub teispoolsusega ja möödunud ajaga. Tundub, et minevikule suunatud vaade on luulekogus eriti tähtis: siin on poeetilisi järelehüüdeid, mälestusi nooruspõlvest, siin leitakse endise liivakasti kohalt lastekonstruktori klots („Mäng jätkub“), siin kõnnitakse samal rajal, kus on kõndinud esiemad („Tormides langevad puud“). Ka need tekstid, mida võiks pidada armastusluuleks, paistavad silma tagasivaatava-loobuva perspektiiviga ehk, nagu ütleb ühe luuletuse pealkiri, inimene võib teisele olla „mälestusena sympaatsem“, kuidagi lähedasemgi kui füüsiliselt kohal olles. See tähendab õigupoolest Sommeri luules seda, et eemalolijad ja surnud ongi mingis mõttes alati kohal, üleminek ühest ruumist teise või elust surma ei ole järsk. Luuletuses „Sygavaim armastus ei lahtu“ öeldakse: „Kallid kauged ja kallid kadunud / jäävad meiega.“ See kõlab vaat et konventsionaalseltki, kuid kui luuletustesse sisse elada, siis peaks aru saama, et see pole konventsioon – Sommeri maailmas on asjad päriselt nõnda.

Niisiis on väike maailm, mis mahutab endas rohkem kui sellised maailmad tavaliselt. Kõik kokku pole mitte ainult rahvarohkem ja kirjum, vaid ka õilsam ja ilusam. Sommeri luule õilistab ja pühastab, tõstab argisuse „kõrgemale“, annab lootust – mis ei ole praeguses kirjanduses liiga tavaline. Lootus võib olla mõnikord „Kahe Näoga Jaanus“ („Sina kes Sa kohtamisele ruttad“), aga temagi on päriselt olemas: „Lootus / ärkab samuti keskpäeval, / laulab, kannab valguses kõndijat“ („Lootus“). Mul on seejuures tunne, et lugeja ei peagi tingimata mõtlema jumalale või elama maal, et sellest osa saada. Need, kel lootust vähe, võiksid siit tuge leida. Need, kel lootust niigi, leiavad siit midagi muud.

1 Lauri Sommer at Tampere maja 2023. https://www.youtube.com/watch?v=GTI5JS4xBmk

2 Lauri Sommer at Tampere maja 2023.