Väikesed raamatutoad

PILLE-RIIN LARM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Igavene häda on raamatutega. Kõigepealt on need kallid, üha kallimad, ja mina, kes ma saan kultuuritöötaja riiklikku miinimumpalka, peaksin iga ostu märksa tõsisemalt kaaluma. Teiseks on neid liiga palju. Aga isegi kui jätan raamatud ostmata, ega see neid koju kuhjumast takista.

Raamatud sugenevad ka kotti. Ikka on vaja tarida neid koju, tööle, raamatukokku, arvustajatele, postkontorisse – ja küll nad on rasked. Mõned on kotis niisama, igaks juhuks, sisustavad rongis aega. Selle lektüüri puhul on iseäranis tähtsad gabariidid ja kaal.

Ja siis see armastus. Raamatud ju tolknevad jalus, need ei mahu enam ammu riiulisse, uued asukad kõrguvad tornidena, ääristavad seinu. Neist tuleks vabaneda. Aga kas sa viskaksid kodust välja oma mehe või kassi? Raamatutega on samamoodi. Kui sa neid armastad. Muidugi armastad.

Neil raamatutel, millega ei ela koos, käid külas, kutsud endalegi külla – ikka astud ju vahel läbi raamatukogust, kes ei astuks. Hästi, mõned Rõuge valla ninameestest ilmselt mitte, sest kuidas muidu seletada plaani sulgeda kulude kokkuhoiuks suisa kolm külaraamatu­kogu. Hoonete ülalpidamine käivat üle jõu. Üks Luutsniku elanik nimetas „Aktuaalses kaameras“ sealset raamatu­kogu muu hulgas saunaks. Eks saunas kulu kütet kõvasti, aga küllap on tegu metafooriga.

Mõne raamatuga käid kohtamas, näiteks mõnel esitlusel mõnes hubases raamatupoes. Eriti vilgas ja atraktiivne on väikeste n-ö sõltumatute raamatukaupluste seltsielu. Pisikese Puändi eestvedajad Elisa-Johanna Liiv ja Triinu Kööba on raamatute südamega tutvustamise, noorte autorite toetamise ning visaduse eest saanud koguni raamatusõbra auhinna. Sel nädalal sulges südi Puänt ometi uksed, ka Utoopia tegevuses on nädalate viisi pause. Kuhu siis minna? Tartu Biblioteeki ja Abja-Paluoja postipunkti, Krisostomusesse ja antikvariaati. On veel ka kaks suurt kaupluseketti, kuid kirjandus ei tundu olevat nende prioriteet.

Raamat avardab maailmapilti, ergutab kujutlusvõimet, kujundab isiksust. Raamat ka liidab lugejaid. Nii Rõuge valla raamatukogude puhul kui ka Puändi järelehüüetes tuuakse esile nende ümber kasvanud kogukonda. Lugemisel on teraapiline funktsioon, aga samamoodi loetust rääkimisel. Iga väike raamatutuba ongi vaimne saun, olgu siis kodus, Rõuges või Telliskivis. Lugemine puhastab hinge. Seda tuleks soodustada.

Inglise lastekirjanik Eleanor Farjeon meenutab jutukogumiku „Väike raamatutuba“ (tlk E. Heinaste) saatesõnas, kuidas tema lapsepõlvekodu raamatutoas lükati talle pärani võluaknad, kust ta nägi teisi maailmu ja aegu. Niisugune tuba ei pruugi asuda kodus, aga kuskil võiks see olla igaühel.

Mulle on läinud hinge ühes linnaraamatukogus korduvalt nähtud vaate­pilt: mudilased lähevad pärast koolitunde raamatukokku ja kallistavad … ei taha öelda, et teenindajat. Täiskasvanud sõpra pigem. Lapsed võivad raamatukokku jääda mitmeks tunniks. Mõned teevad lihtsalt aega parajaks, ajavad juttu ja mängivad, aga mõnele lapsele on see ühtlasi ka ainus paik, kus teda päriselt oodatakse ja kuulatakse.

Aitäh, raamatukogurahvas Rõuges ja mujal, aitäh, Elisa-Johanna ja Triinu, väikeste raamatutubade eest. Kohtumisteni!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht