Vaikus pärast tormi

Kai Aareleid laseb romaanis „Vaikne ookean“ aimuda ühe perekonna hoovustel ja karidel.

KERSTIN VESTEL

„Vaikne ookean“ on Kai Aareleiu kolmas romaan. Sarnaselt „Vene vere“ ja „Linnade põletamisega“ keskendub autor siingi põlvkondade vahelistele suhetele ja suhtemustrite kujunemisele. Romaanis hüpatakse mitme ajastu vahel 1960ndatest kuni selle aastatuhande teise kümnendini. Kuude kümnendisse mahuvad nelja põlvkonna lood: Helene – Emma – Stella – Ruth.

„Vaikses ookeanis“ kerkivad esile küsimused: kas ja kuidas päästa tormiseid suhteid? mis meie käitumises pärandub edasi ja mis mitte? kas millegi rääkimata jätmine on valetamine? kui palju me üldse oma vanematest teame? Need küsimused kummitavad ka romaani peategelast. Stella, kelle abielu on jooksnud puntrasse, võrdleb iseenda ja oma ema Emma olukorda ning püüab saada kinnitust, et tema on õigel teel. Ema käest ta seda ei saa, küll aga veidi omamoodi jõudu edasiminekuks: „Ei olnud õnnelikku lõppu, ei olnud midagi uut, kõik on olnud ja kõik kordub. Aga ega sellepärast ei saa sina jätta elamata“ (lk 220). Emma suutis oma abielust kinni hoida, kuid armastus teise vastu ei kadunud: „Suuri armastusi võib vist elus olla rohkem kui üks …“ (lk 217). Selle poolest erineb ta omaenda emast, kes sisendab: „See läheb üle, armastus läheb üle! Ja siis jääb argipäev ja matab meid enda alla“ (lk 207).

Ankur ja ahelad

Kui Stella saab teada, et tal on veel üks õde, tunneb ta, et on justkui kaotanud süütuse. 15aastasele tüdrukule näib, et talle on midagi nii tähtsat rääkimata jättes valetatud ning et kogu maailm põhineb valedel. Stella küsimusele, miks vanemad ei ole lahku läinud, vastatakse, et nad lihtsalt ei ole osanud.

Täiskasvanuna ei taha ega oska ka Stella ise oma abikaasast Andersist lahku minna, kuigi on saanud haiget: „… iga päev on üks lõppematu hüvastijätt, suutmatus sellest rääkida ja olla sellele mõtlemata, suutmatus lahti lasta, suutmatus minna. Ta tahaks koju, päris koju, aga kodu ei ole, tal ei ole olnud muud kodu kui Anders“ (lk 141-142). Side perekonnaga on üks romaani läbivaid teemasid: oma kodu defineeritakse mehe, naise, laste kaudu ning iseend jäetakse tagaplaanile. Mõistmine, millal algas lagunemine, võib saabuda alles mitu aastakümmet hiljem.

Pere ja lapsed on romaani tegelastele ühtaegu nii ankur kui ka ahelad. Perekond takistab pürgimist selle poole, mis teeb õnnelikuks: „Normaalses olekus ju jookseksid ära, läheksid ja ei vaataks tagasi, aga sa ei saa. Sul on ahelad. Sul on lapsed“ (lk 132-133). Samal ajal annab perekond äraspidise tugevuse: „„Igaühel on lubatud nõrk olla.“ „Mitte igaühel. Mitte kui sul on pere. Kuigi just pere teebki su nõrgaks““ (lk 132). Ometigi on lõppude lõpuks olulisim ise hakkama saada, sest kui on katki perekonna üks lüli, on katki kogu ahel: „Kõige tähtsam on ise ellu jääda. Ennast uuesti üles ehitada. Sinu kodu oled sina ise, ei keegi muu. Isegi mitte sinu laps“ (lk 228) .

Kuigi romaanis vaikitakse põlvkondade kaupa, on vaikust seal õigupoolest vähe. Kas saab olla vaikust, kui enese sees on torm? Nagu näitab Aareleid ka romaanis „Vaikne ookean“, on mõni torm nähtavam kui teine, mõni alles hoogu kogumas ja alles omandamas orkaanile omaseid mõõtmeid. Sest tõesti: „Maailm on täis nähtavaid ja nähtamatuid laineid“ (lk 229). Lained meis endis ei jää aga märkamatuks, neid näevad meie lähedased ning need loksuvad vaikselt edasi põlvest põlve.

Vaga vesi, sügav põhi

Vaikne ookean on romaanis unistuste paiga sümbol. Sinna üritatakse jõuda nii füüsiliselt kui ka vaimselt, lõpuks kohale jõudes ollakse aga nõutud: kas siis sellest ongi aastaid unistatud? „Mõnikord võib sattuda kummalistesse olukordadesse. [—] See võib toimuda järk-järgult ja kõige loomulikumal viisil, aga kui kord juba sellises olukorras oled, siis vaatad peagi imestades ringi ja küsid endalt, kuidas see ometi võis juhtuda“ (lk 269). Olgu metafoorina või päriselt, Vaikse ookeani poole triivitakse aegamisi.

„Vaikne ookean“ aitab mõista, kuidas väikesed asjad mõjutavad me elu suures plaanis, ning ärgitab analüüsima ka omaenda käitumismustrite kujunemist. See, kui raamat ei paku mitte ainult meeldivat lugemiselamust, vaid kandub ka omaenda tundevalda, on minu meelest hea teose tunnus.

„Vaikse ookeani“ lugemine näib petlikult kerge. Kordagi ei tekkinud tüdimust ega tahtmist raamat käest panna. Eri ajastuste vahel rändamise tõttu on iga peatükk etteaimamatu – ei tea, mida oodata, mis ajastut, missuguseid tegelasi. Peatükid on lühikesed, ometi on nende vahel vaja pikemaid mõttepause. Etteaimamatus lisab põnevust, kuid samal ajal väsitab kiiremini. Jälgimist lihtsustavad iga peatüki algusesse lisatud aastaarvud, kuigi ka need on tinglikud, sest peatükkidesse on pikitud katkendeid ammustest kirjadest või Andersi töölaual lebavatest märkmetest, silmitsetakse vanu fotosid jne. Kuus „Kirjutaja“ peatükki viivad lugeja koguni XVI sajandi algusesse.

Romaani kompositsioon on siiski täpselt läbi mõeldud, teosest moodustub tervik. Käekirjalt sarnaneb raamat paljuski „Linnade põletamisega“ – sarnased on ülesehitus, temaatika ja ajastud. Kui aga „Linnade põletamises“ on ennekõike püütud mõtestada kaotamist, kaotusega leppimist, siis „Vaikses ookeanis“ püütakse kaotusele vastu seista. Mõlemad romaanid lõpevad omamoodi leppimisega – „Linnade põletamises“ tehakse rahu minekuga, „Vaikses ookeanis“ aktsepteeritakse seda, et vahel on mõistlik jääda. Teose lõpus võib tõepoolest tajuda mingit rahu, isemoodi vaikust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht