Valérie, erakordne elementaarosake

JAN KAUS

1.

Korralik arvustus peaks mõnedel andmetel sisaldama arvustatava teose sisu lühikest kokkuvõtet – muidugi sellist, kus on jäetud osavalt paljastamata süžee sõlmpunktid. Michel Houellebecqi teostest rääkides süveneb minus tunne, et sisu ümberjutustamine annab teose analüüsile juurde üsna vähe. Seda mitmel põhjusel.

Kõigepealt kipuvad Houellebecqi süžeekäigud teosest teosesse korduma: kohtume üksikute meestega, kes igatsevad lähedust, peamiselt seksi. Lõpuks läheb neil õnneks, aga üsna pea on joovastuslikel hetkedel lõpp ja järgneb valus allakäik. Kuigi Houellebecq leiab sellele deterministlikule motiivile variatsioone, seob ta füüsilise läheduse vähesusega kõik oma sotsiaalsed arutlused ja veendumused. Siit tulebki teine põhjus, miks ülevaade süžeest (antud juhul siis „Platvormi“ omast) ei kipu olema eriti kõnekas – Houellebecq on ideekirjanik. Teda huvitab ühiskonna vaimne seisund, mis on otseses seoses iga indiviidi füüsilise seisundiga. Aeg-ajalt tundub, et Houellebecqile tähendab süžee ennekõike sotsiaalkriitiliste väidete toestamist-tõestamist. Ta on maailmaparandaja pessimistliku ilukirjaniku nahas.

Houellebecqi düstoopiliste jutluste märksõnaks on „seks“, sest seks kannab sotsiaalsed pinged inimkehadesse. Seks ise kipub paljudes Houellebecqi teostes olema keskne sotsiaalne suhe. Miks? Esiteks paljastab seksi olemus demokraatia suurima küsitavuse: kui demokraatia püüab ületada vabaduse ja võrdsuse paradoksi, paljastab seks selle püüdluse illusoorsuse. Kõik on küll vabad seksima, kuid seks jaotub sellegipoolest ebavõrdselt – mõned saavad rohkem, mõned vähem. Sestap jätab seks, mis on mõeldud inimesi liitma, paljud neist üksi. Houellebecq: „Absoluutselt vabas seksuaalsüsteemis on mõnel mitmekesine ja erutav seksuaalelu; teiste osaks jääb masturbeerimine ja üksindus.“¹ Vabadus masturbeerida on umbes sama nagu vabadus seitsmest viieni miinimumpalga eest tööd rabada.

Teiseks passib seks hästi turule. Pole mingi uudis, et kuna tarbimisühiskond on olemuselt materialistlik ja individualistlik, ei ole raske mõlemat seksuaalsuse kaudu võimendada. Seksuaalselt ahvatlev isend tõuseb esile ja eraldub, s.t ta(l) on konkurentsieelis; teenused ja tooted, mille atraktiivsemaks muutmisel kasutatakse ahvatleva inimese keha, võimendavad omakorda ahvatleja ihaldusväärsust, äge välimus tähendab korraga ägedat elu. „Seksikaks“ tituleeritud inimese elu tundub reaalsusest põnevam. „Romantikale ja armastusele tuginevas monogaamses süsteemis võib nendeni jõuda üksnes armastatud olendi vahendusel, kes on põhimõtteliselt üks ja ainus. Liberaalses ühiskonnas [—] pakkus ametlik kultuur (reklaam, ajakirjad, ühiskondlikud ja tervishoiuasutused) välja seiklusel põhineva seksuaalelu mudeli.“²

Kolmandaks, seksuaalse rahulduse muutumisega sotsiaalseks väärtuseks, kauni keha muutumisega kaubaks kaasnevad muutused inimsuhetes. Houellebecq räägibki nende muutuste drastilisusest ja pöördumatusest. Seksuaalnauding pole ühel hetkel enam üks läheduse vorm teiste hulgas, vaid läheduse substraat. Seks saab perekonnast ja püsisuhtest ahvatlevamaks, kuna lubab ennekõike isiklikke naudinguid ning tõotab maailma, kus puuduvad kohustused, kannatused ja probleemid. Perekond suunab elama teistele, seks iseendale. „Esimest korda kuulutasid noored, haritud, heal sotsiaalsel ja majanduslikul järjel olevad inimesed avalikult, et nad ei taha lapsi saada, et neil ei ole tahtmist taluda järeltulijate kasvatamisega kaasas käivat tüli ja väljaminekuid.“³ Houellebecq räägib põlvkondadest, kelle suhtumine perekonnaga kaasnevatesse väärtustesse muutub lõdvemaks, mistõttu paisatakse turule suurel hulgal „sidemeteta inimsubjekte“ (kui kasutada Charles Taylori väljendust). Seks pole enam suhete vahend, vaid eesmärk. Sestap mõjub selline lause nagu „hiljem vajusid ta rinnad ära ja ka meie abielu jooksis liiva“⁴ ühtaegu naljakalt ja kurvalt.

Kokkuvõte võiks siis kõlada umbes nii: „Lääne inimese määratleb ennekõike tema koht tootmisprotsessis, mitte tema kui soojätkaja staatus“.⁵ Kuna osalemine seksuaalsuse taastootmises on seotud east tingitud atraktiivsusega, siis lükatakse inimesed tootmisprotsessist välja, kui nende rinnad „ära vajuvad“. Noh, umbes nagu rikkis masinad. Maksaplekid nagu rooste, kortsud nagu defektid LED-ekraanil, tselluliit nagu torusid ummistav lubi. Inimestel on peal silt „parim enne“ nagu muudelgi toodetel. Inimsuhteid ei õpeta enam vanemad, vaid lõpetavad pornofilmid. Miks nimetas J. G. Ballard pornograafiat fiktsiooni „kõige poliitilisemaks vormiks“? Sest see „käsitleb üksteise ärakasutamist ja ekspluateerimist kõige tungivamal ja halastamatumal moel“.⁶ Tulemus on karmim kui näiteks Ingmar Bergmani psühholoogilistes lugudes, kus inimesed üksteise hinge tükkideks rebivad, ja järeldus kõlab järgmiselt: „Vist on nii: Kaks üksindust, kellel pole ühist piiri“.⁷ Bergmanil võimaldab hingeline kannatus siiski autentset elutunnet, füüsiline kasulikkus ei mängi eneseleidmises kaugeltki kõige olulisemat rolli; Houellebecqi kirjeldatud üksindus kuulub pigem ihamasinatele, kelle mõned osad käivad aeg-ajalt omavahel kokku, stimuleerides „naudingute“ kategooriasse kuuluvaid aistinguid.

2.

Sellisest perspektiivist ongi Houellebecq pakkunud (iroonilisi?) visioone, mis võivad tänapäeva lugejale paista üheselt düstoopilised, sest eeldavad või võimaldavad inimkonna „ületamist“, vabanemist inimsusest ning sellega kaasnevatest egoismist ja materialismist. Olgugi et Houellebecqi vaates võib toimuda lihtsalt düstoopiate vahetus – ühes mängivad kaasa inimesed, teises mitte.

„Platvormi“ tuleb aga pidada Houellebecqi senises loomingus huvitavaks ennekõike „positiivse“ programmi tõttu, kuigi põhiprobleem on üldjoontes sama: „Selliseid inimesi, kes teiste vastu huvi tunnevad, on tegelikult väga vähe“ (lk 105). Muidugi ei puudu sellest „huvist“ seksuaalne nauding: „Naised, kes tunnevad naudingut ja tahavad seda pakkuda, on tänapäeval suur haruldus“ (lk 108). „Platvormis“ pakubki Houellebecq nägemuse seksist, mis pole enam eesmärk, vaid jälle vahend millegi muuni jõudmiseks; Houellebecq pakub nägemuse inimesest, kelle eesmärk pole ta ise, vaid keegi teine. Selle inimese nimi on Valérie.

Muidugi seksib Valérie raamatu minajutustaja Michel Renault’ga, seksib palju ja andunult. Micheli üllatab Valérie’ juures naise valmidus oma partnerile naudingut pakkuda. Valérie’ kogemus sunnib Micheli arutlema: „Seksida ei saa ilma teatava andumiseta, selleks tuleb vähemalt ajutiselt leppida teatava sõltuvus- ja nõrkuseseisundiga“ (lk 180). Sestap pole Valérie’ juures väärtuslik mitte ainult tema oskus seksida, vaid küsimus, kuidas ta seksib. Ning see küsimus ei osuta enam ainult Valérie’ kehale. See on seotud Micheli laiema tähelepanekuga: „Ta on hea tütar, mõtlesin ma, armastav ja tähelepanelik; samuti oli ta sensuaalne, õrn ja julge armastaja; ja tõenäoliselt oleks ta ka hea ja armastav ema“ (lk 210). Pange tähele, siin kirjeldatakse naise iseloomu, mitte tema keha. Ühtlasi jõuab Michel arusaamani, et Valérie on inimene, keda määratlevad tihedad sidemed teiste inimestega – teda mainitakse kui tütart, armastajat ja ema. Valérie’ eneseteostus tundub olevat seotud eneseteostuse ületamisega. Eneseteostus ei tähenda siin enam pelgalt omaenda keha stimuleerimist. Ja mitte ka ainult teise keha stimuleerimist.

See on muidugi triviaalne, aga Houellebecqi loomingus ja maailmatajus siiski oluline motiiv. Valérie pole ainult tegelane, vaid omamoodi sümbol, kes annab Houellebecqi maailmale tagasi inimsuhte, vabastades seksi puhtast materialistlikkusest, ihamasinate omavahelisest tehingulisusest: „… minule oli Valérie imeline erand. Ta kuulus nende hulka, kes suudavad pühendada oma elu kellegi teise õnnele, võtta selle sõna otseses mõttes oma eesmärgiks. See nähtus on mõistatus. See kätkeb endas õnne, lihtsust ja rõõmu; kuid ma ei tea ikka veel, kuidas või miks see tekib“ (lk 261). Igatahes, kuidagi see tekkis ja teised inimesed said sellest osa. Valérie oli sähvatus pimeduses, elementaarosake, mis kiirgas soojust; aine, mis oli ühtlasi laine; elementaarosake, mille olemuseks oli ulatuda üle oma piiride, tekitada osakestevaheline mõjuväli.

3.

Asi pole muidugi nii ülev, kui äsjasest võiks järeldada. Esiteks – kui korraks süžee juurde tagasi pöörduda – läheb kõik ikkagi perse. Teiseks oleks huvitav teada, mida näeb „Platvormis“ feministliku pilguga vaatleja. Valérie’s on võimalik näha mehelike seksuaalfantaasiate koondkuju, kujutluspilti, kelle võluvus põhineb faktil, et – nagu Houellebecq ise kirjutab – temasuguseid on elus vähevõitu. Pilt, kus naine võtab mehelt suhu, neelates meelalt sperma alla ja vaadates samas andunud kutsikapilguga mehele otsa, kuulub pornodiskursuse arsenali. Tõsi, sellegipoolest näeb Houellebecq ikkagi just naistes (viimast) jõudu, kelle püüd on inimsuhteid elus hoida, mõelgem kas või „Elementaarosakeste“ Annabelle’ile. Kolmandaks panin tähele, et kuigi Michel kiidab Valérie’d valmiduse eest mehele meelehead teha, ei poe Michel naisele samasuguse ohvrimeelsusega vastamiseks just nahast välja, kuigi enda meelest püüab ta naist õnnelikuks teha. Mõnikord tundub, et mehe meelest piisab sellest, kui võtta noks püksist ja pakkuda see naisele imemiseks.

Olgu, Micheli egoism ei piirne ainult seksuaalsusega, vaid iseloomustab kõiki tema sotsiaalseid suhteid ja suhtumisi. Teatavasti tekitas „Platvorm“ poleemikat, sest autor on julgenud seal kritiseerida islamit, kuigi, mulle tundub, et Michel põlgab pigem monoteismi kui sellist, lihtsalt „islami monoteism on kõigi religioonide seas radikaalseim“ (lk 186). Tõepoolest, Micheli ja Valérie’ armuloo taustal möllab Pariisi äärelinnade vägivald ja kuurortide islamiterrorism, mis lõpuks ristub ka peategelaste elukaarega. Selle taustal kõlab Micheli vaatepunkt järgmiselt: „Tegime lühikese lõunapausi. Samal ajal peksid kaks Courtilières’i eeslinna noorukit ühe kuuekümnendates naisterahva pea pesapallikurikatega sodiks. Eelroaks võtsin makrellid valge veini kastmes“ (lk 188). Lõigu stilistiline võte on kõnekas, kuigi sugugi mitte erakordne – meenub näiteks Robert McLiam Wilsoni „Eureka Street“, kus pommiplahvatus murrab poolelt lauselt tegelaste argiellu. Selles lõigus aga markeerib see Micheli sotsiaalset ükskõiksust. Meenub ka üks lause hiljuti loetud Sofi Oksase romaanist „Norma“: „Ma hoolin valikuliselt“.⁸ Kas polegi paraku nii, et seda kipumegi me enamasti tegema – hoolima valikuliselt?

Micheli valik puudutab tema enda heaolu, ühiskonnaprotsessid jätavad ta külmaks: „Peagi algavad muutused, need olidki juba alanud, aga ma ei suutnud tunda, et see mind tõeliselt puudutaks; minu ainus tõeline motivatsioon oli sellest pasamerest võimalikult kiiresti kaduda“ (lk 219). Michelile ei mahu pähe, „kuidas saab tunda lähedust mingi idee, riigi või üldse millegi muu kui üksikisiku vastu“ (lk 240). Micheli „võlu“ seisnebki selles, et on raske aru saada, kas autor suhtub temasse irooniaga või samastub temaga. Samasugune on Houellebecqi suhe seksikapitalismiga, see tundub ühtaegu tõukavat ja tõmbavat.

4.

Michel Renault on ühelt poolt tüüpiline lääne isane egoist, kellesuguseid leiab nii Houellebecqi kui teistegi õhtumaade allakäiku jutlustavate autorite loomingust. Aga huvitav on asjaolu, et Michel suudab oma egoismi kui mitte ületada, siis vähemalt sellest üle kiigata, leides korraga oma „tähendusliku Teise“, ühe naise, kes siseneb julgelt tema valikulise hoolimise piiratud territooriumile. Maailmas, kus „inimesed on hakanud pidama omavahelisi suhteid tagasivõetavateks,“⁹ mõjub selline leid pigem nostalgiliselt kui lootusrikkalt, aga ometi hoiab see elus ideaali armastusest, mille lihalikkus ei välista ülevust ja vastupidi.

See ülevus esindab ühelt poolt küll kahtlemata mehelikku vaatepunkti, ühtlasi aga ka universaalset igatsust vastassoo läheduse järele, milles on jätkuvalt ja alati midagi saladuslikku ja imelist; see on miski, mille keskmes on seksuaalsus, kuid mida seksuaalsusega siiski ei ammenda. Bernhard Schlink on kirjutanud sellest väga ilusti: „Tänaseni tekib mul pärast naisega veedetud ööd tunne, et mind on hellitatud ja ma pean selle eest tasuma – temale, vähemalt püüdes teda armastada, ja ka maailmale, mille ette ma ilmun.“¹⁰ See imeline võlatunne elab tänu „Platvormile“ edasi ka Michel Houellebecqi üsna lohutus maailmas.

1 Michel Houellebecq, Võitlusvälja laienemine.

Tlk Triinu Tamm. Varrak, 2005, lk 80.

2 Michel Houellebecq, Elementaarosakesed.

Tlk Indrek Koff. Varrak, 2008, lk 202.

3 Michel Houellebecq, Saare võimalikkus.

Tlk Triinu Tamm. Varrak, 2015, lk 49.

4 Michel Houellebecq, Elementaarosakesed, lk 140.

5 Michel Houellebecq, Kaart ja territoorium.

Tlk Indrek Koff. Varrak, 2013, lk 152.

6 J. G. Ballard, Crash. Tlk Olavi Teppan. Koolibri, 2013, lk 7.

7 Ingmar Bergman, Laterna magica. Tlk Ülev Aaloe. Eesti Raamat, 1989, lk 252.

8 Sofi Oksanen, Norma. Tlk Kadri Jaanits. Varrak, 2016, lk 290.

9 Charles Taylor, Autentsuse eetika.

Tlk Märt Väljataga. Hortus Litterarum, 2000, lk 83.

10 Bernhard Schlink, Ettelugeja. Tlk Helgi Loik. Varrak, 2000, lk 20.