Vasakpoolne Eduard Vilde

PEETER OLESK

Hetke-Eestis kehastab vasakpoolsust ennekõike Kreeka Vabariigis võimule tulnud erakond nimega Syriza. See on peaaegu-äärmuslike erakonnakeste koalitsioon, millest veelgi rohkem vasakule jäävad Kreeka kommunistid. Ühtseks erakonnaks koondusid nad aastal 2013. Nende üheks võtmesõnaks on rahvuslus, teiseks nn otsedemokraatia ehk igamehe õigus kaitsta Kreeka huve kõikjal, kus üksik kreeklane tunneb end ahistatuna. Poliitilise tüpoloogia järgi on nad nood populistlikud natsionaalsotsialistid, kes väga hästi teavad, kuidas just nemad elavad Euroopa Liidu kõige idapoolsemal alal. NATO idapiir kulgeb mööda Türgi idapiiri Ararati mäe tagant, Euroopa Liidu idapiir Küprosel Larnaca lennuväljast idas. Väga raske on täpsustada, kui kaugele itta mõistis omaaegset rahvusvahelist poliitikat Eduard Vilde, kes silmavaatelt oli ikkagi eurooplane. Ta tundis korralikult Taanit, Saksamaad ja Itaaliat. Türgit, Kreekat ning Balkani poolsaart teadis ta ajalehtede põhjal. Tema pädevus sotsiaaldemokraatias sündis Saksamaa kaudu. Vilde oligi ennekõike sotsiaaldemokraat, tema vasakpoolsus kujunes seeläbi.

Kuivõrd sotsiaaldemokraatia on loomuldasa antikommunistlik, sedavõrd oleks Vilde Syriza vaatevinklist vasak­tsentrist – inimene, kes tahab parandada, kuid mitte muuta. Tänapäeval on saanud kombeks kommunistid ja sotsiaaldemokraadid isekeskis võrdsustada, „peaasi“, et oleks punane. Vilde ei olnud punane, isegi mitte sotsialist tähenduses „radikaalne sotsiaaldemokraat“. Selleks, et poliitiline spekter oleks arusaadav: minu arusaamises moodustavad tsentri väikeettevõtjad, oskustöölised meil püsipalgaga 1000 eurot kuus ja need haritlased, kes pole bürokraadid. Tõusva diagonaaliga jäävad paremale tööandjad, bürokraadid ning need, kelle asjad lähevad ülesmäge. Vasakul asuvad inimesed, kellel on kukil püsivad võlad ja toimetulekuraskused. Nendest veelgi rohkem vasakul püüavad ellu jääda kehvikud ehk inimesed, kelle toidupooliseks on luuüdi ja raamatupidamiseks võlavihik väikepoe pidaja juures. Omakorda nendest vasakul asuvad geoloogid, kellele restorani asendab prügikast.

Nii jäme jaotus Vilde suhtes ei tööta, sest tema silmaringi kujundas poliitiline geograafia ehk laius, mitte röntgenkristallograafia ehk sügavus. Vilde oli seisusevahede kinnistumise vastane ja seega demokraat, kes kaitses sõnavabadust väljaspool anarhiat. Tõlgituna meieaegsesse keelde pooldas Vilde tugevat riiki, mis välistab ideoloogilise diktatuuri. Tugev riik polnud Vilde meelest esmajoones mitte sõdadevaheline episood – nagu Vilde tõlgendas Eesti Vabariigi omariiklust 1918. aastast kuni oma surmani 1933. aastal –, vaid Kalevite kants keset üldist maajagamist. Anarhia tähendas Vilde vaatekohalt iseseisvusega sahkerdamist (Gustav Suits jäädvustas selle mitmes luuletuses), diktatuur oleks seisnenud demokraatias poliitilise dirigendi taktikepi all. Vilde eitas mõlemat.

Õieti on meil kolm vasakpoolset Vildet. Üht on kõige lähemalt dokumenteerinud ta ise. See on Vilde niisugusena, kelleks ta sai Berliinis aastail 1890–1892. Berliini-Vilde nägi vahetult, mismoodi imab tööjõudu endasse metropol. Teine Vilde täiendas oma varasemat haridust asetumisega Vene isevalitsuse vastu. Selle vastalisuse ajaliseks tipuks oli ajakiri Kaak, mida ilmus 1906. aastal kolm numbrit. Kolmas Vilde tuleb esile Eesti Vabariigis alates 1920. aastate lõpust, mil tuli päevakorrale küsimus, kuidas Saksamaa vabaneb võitjariikide eestkoste alt (nüüdse Kreeka analoog enne Teist maailmasõda). Ta vabanes sellest teatavasti Hitleri diktatuuri, kommunismi-vastasuse, tööpuuduse radikaalse vähendamise ja juutide tagakiusamise „abil“. Niiviisi tegi Vilde sotsiaaldemokraatia arengut läbi umbes 40 aastat, jõudes oma eluõhtuks hoiatuseni kodumaise diktatuuri kehtestamise eest. Kolmas vasakpoolne Vilde ei tundnud end Eesti Vabariigis enesekindlalt, sest sotsiaaldemokraatial Vilde mõistes puudus siin vastupidav vundament.

Sotsiaaldemokraatia üheks nurgakiviks on klassivahede vähendamine läbilõikekeskmise suunas ehk unistus niisugusest heaoluühiskonnast, kus kõige lahedam on elada kodanlasel keskklassi kuulumise kujul. Nõnda sõnastatuna on sotsiaaldemokraatia kompromiss sotsialismi ja demokraatia vahel ehk kahenäoline poliitika, mis püüdlikult varjab oma kolmandat nägu – seda, et sotsiaaldemokraatia nivelleerib nagu Prokrustese säng. Vilde sotsiaaldemokraatia aluseks oli see, et eestlasena oli ta seisustevastane, järelikult võrdõiguslikkuse pooldaja meie eneste keskel. Sellisena Eesti Vabariik aastal 1918 välja ka kuulutati, kuid ta ei jäänud selliseks ei oma sünniaastal ega ka aastal 1992. Demokraatlikust ühiskonnast ei olegi seisuste vahet võimalik lõpuni välja juurida, küll saab seda kompenseerida. Vildele seisnes kompensatsioonimehhanism sõnavabaduse tagamises ja hitlerliku ideoloogia blokeerimises. Neist eriti teine komponent on ajalooliselt väga problemaatiline, sest Hispaania arengu suhtes oli Vilde vabariiklane ja järelikult antifrankist. Vabariiklaste ehk kommunistide võit Hispaania kodusõjas oleks tähendanud aga kommunismi uut ekspansiooni. Mitte uut vasakpoolsust, vaid vasakpoolse äärmusluse uut tõusulainet. Väljaspool Eestit ei olnud Vilde selleks valmis, aga mitte seepärast, et ta oli sotsiaaldemokraat, vaid seetõttu, et kommunism on intolerantne. Viimast Vilde eitas, ehkki me ei tea, kuidas ta oma viimastel aastatel kommunismi lahkas. Itaalias käis ta viimati aastal 1931, mil laskis end umbes kuus kuud ravida Bolzanos (Lõuna-Tiroolis). Pole usutav, et ta seal olles ei oleks sirvinud hommikusi päevalehti. Euroopa mõõtkavas terendas Vilde-suguselegi konflikt natsionaalsotsialismi, sotsiaaldemokraatia, liberaalsuse ja pragmaatilise neutraalsuse vahel, millest Vildet võis kõige enam panna mõtlema Poola tulevik. Miks just Poola? Seepärast, et Poola jäi Königsbergi ja Ida-Galiitsia vahele, mis tähendab, et tema suurus sõltus germaanlaste vasarast slaavlaste alasil. Kellega Eestis oli Vildel neid asju arutada? Sotsiaaldemokraatia oli 1930. aastate algul Eestis harali, mida tõendab seegi, et näiteks Hugo Raudsepa suhtes polnud meelsuse poolest sotsiaaldemokraatidel ühist seisukohta. „Mikumärdi“ (1929) oli poliitiline karikatuur, mida näiteks muidu voltaire’lik Gustav Suits ei võtnud omaks. Sotsiaaldemokraatia põhjendamisel jäi Vilde 1930. aastate algupoolel nii üksi, et tema ettenägelikkuse ülempiiriks jäigi hoiatamine Konstantin Pätsi pragmatismi eest. Säärane hoiak nõudis siis väljapoole erakirjavahetust ulatuvat julgust.

Vilde ei rõhuta, et ta asub vasakul. Ta toonitab võrdsust ehk teisisõnu oli ka tema Prantsuse revolutsiooni kasvandik nagu paljud teisedki Eesti sotsiaaldemokraadid. Teised, välja arvatud praegused, kes ajalugu ei tunne ega ole seda ka õppinud. Ajalooliselt toetus sotsiaaldemokraatia Eestis kolmele tugipunktile: 1) seisustevahe eitamisele, 2) antiklerikaalsusele ja 3) mõttekaaslusele sõltumatult rahvuslikust eripärast. Nüüdses Eestis need tugipunktid ei toimi, sest SDE ei ole olnud suuteline ei neid „vanu“ põhimõtteid kaitsma ega ka kohandama. SDE on erakond ilma ajaloota, sest kui ta tunnistaks sotsiaaldemokraatia ajalugu Eestis, peaks ta tunnistama ka antikommunismi paratamatust. Öeldagu, mida tahes, kuid sotsiaaldemokraat ei saa olla kommunist või ta peab oma varasemat elu kahetsema.

Eespool on sotsiaaldemokraatiat käsitletud kui vasakpoolsuse sünonüümi. Rangelt võttes pole see korrektne. Vilde ei varjanud küll oma sotsiaaldemokraatlikkust, aga ta ei kriipsuta kuskil alla, et on vasakpoolne. Vasakul võivad olla küllalt paljud. Nendel juhtudel tähendab vasakpoolsus kuulumist maatameeste hulka, siis selliste sekka, kel pole kinnisvara, mida arendada. Niisugune oli ka Vilde. Teistest eristas teda tõsiasi, et tema vasakpoolsuse aluseks oli põhimõte: demokraatia sünnib seisuste võrdsusest, mitte ebavõrdsusest. See on see punkt, kuhu sattudes arvavad liberaalid, et neile tehakse liiga. Umbes nii, et „Mäeküla piimamehes“ (1916) on Kremer samade õigustega nagu Prillup. Üks ostab ja teine müüb – nagu „Pisuhännaski“ (1913). Jah, kuid me ei saa väita, nagu olnuks „Pisuhänna“ Piibeleht Vilde ideaal.

Olevikus on „vasakpoolne“ ja „sotsiaaldemokraat“ muudetud sõimusõnadeks. „Konservatiiv“ seda veel ei ole ja meil leidubki alpe, kes rõhutavad, justkui oleksid nemad nood õiged konservatiivid.^* Kui olla „sotsiaaldemokraat“ on eksitus, siis, jäädes järjekindlaks, tuleks öelda lahti ka Eduard Vildest ning häbeneda tema loomingutki. Meil on käes aeg kelkida sallimatusega ja trampida klassika põrmuks. See aeg, millest kirjutas Betti Alver: „Kui rahvas, harjund jooma halbu viinu, / kõik pärlendavad mahlad sõtkub poriks“ (1936). Poris aelemine ei ülenda kedagi. Mitte et see järeldus kasvataski Vildest pärast ta poliitilist algkooli Bismarcki-järgsel Saksamaal vasakpoolse, vaid Vilde nägi väljapääsu ummiklainetest sotsiaaldemokraatias. Tollal, 1890. aastatel, tähendas see asetumist kantslerismi-vastasele positsioonile (vrd Betti Alver, „Kantsler“, 1939). Äraspidises vormis oleks Vilde pidanud pooldama Preisi Pritsu, hilisemal ajal seega Saksa natsionaalsotsialismi. Kas te, vasakpoolsuse tümitajad, saate ikka aru, kelle etturid te olete?

Minu arvates ei saa. Kuni ei saa, jäätegi teiste lükata.

Seda Vilde ei tahtnud.

19. II 2015 Tähtvere mõisas

* Vt Jaanika Kressa, Jürgen Ligi: Rahvuse, keele või perekonna mõttes olen pigem konservatiiv. – Kultuur ja Elu 2014, nr 4, kaas ja lk 4–8.