Velsker Jakob Sarapiku rongireis

Rein Raua romaani „Katkurong“ peategelase silme all võtab maailm ühtviisi suuna tundmatusse nii 1911. kui ka 1933. aastal.

ELLE-MARI TALIVEE

Haigustest saab väga põnevalt kirjutada, saati siis epideemiatest. COVIDi laineharjal ilmus Triinu Tamme tõlkes prantsuse kirjaniku Patrick Deville’i „Katk ja koolera“. Selle romaani peategelane on maadeavastajast arstiteadlane Alexandre Yersin, kes avastas 1894. aastal katkubakteri (tema järgi sai see nime Yersinia pestis) ning töötas välja katkuvaktsiini.¹ 1854. aasta koolerapuhangut Londonis Broad Streetil meenutab siiani mälestusmärk, haigust linnaruumi levitanud veepumba koopia, ning meditsiinikriminulli vormis on koolera levikuvõimaluste avastanute detektiivitöö kirja pannud angloameerika kirjanik Steven Johnson.² Mõni aasta enne koroonapandeemiat ilmus samuti ameeriklase David Quammeni „Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia“ (2012).³

Esimesed nimetatutest seob Rein Raua vastse romaaniga „Katkurong“ ajastu, XIX ja XX sajandi vahetuse usk progressi, tehnikasse ja teadusesse. Viimases on aga palju juttu haiguste kiirteedest tänapäeval – nakatunu ei pruugi aduda, et on haige, kui lennukisse istub ning teisele poole maakera lendab – ning mets- või koduloomadelt inimestele kanduvatest haigustest. Inimeste ja metsloomade teed ristuvad üha enam kas või elupaikade kao tõttu.

Raua romaanis tuleb peategelastele katk vastu rongiga, seda kannab edasi toona kiireim liiklusvahend. Toonane Mandžuuria katk oli samuti zoonoos: bakteriaalsesse pneumooniasse haigestunud ümiseja Marmota sibirica küttimisel inimesele kandunud nakkus, mis tõi kaasa väga suure suremuse. See nõudis 1910. ja 1911. aastal vähemalt 60 000 inimohvrit (tõenäoliselt aga palju rohkem, raamatu järelsõnaski on see arv 100 000). Vaesest kollakaspruunist priskest imetajast, keda Mandžuurias nimetatakse tarbaganiks⁴, sai ihaldusobjekt inimese edevuse ja ahnuse tõttu: Saksa keemiatööstus avastas aniliinvärvi, millega palju odavam ümiseja valenaaritsaks, -saarmaks või -soobliks moondada. Nii näiteks eksportis Mongoolia 1865. aastal Venemaale 30 000 ümisejanahka, 1906–1910 oli see arv koguni 13 miljonit.⁵ Nagu kullapalaviku puhul ikka, sattus Mandžuuriasse rohkesti kogemusteta õnnekütte, kes jahtisid karusloomakaupmeestele ka haigeid loomi. Ülerahvastatus ja kehvad elutingimused aitasid omakorda haiguse levikule kaasa. Ümisejapalavikust sai ehtne palavik, mis ei piirdunud kaugeltki ainult kehatemperatuuri tõusuga.

Noorte velskrite vennaskond

Sellele tõvepuhangule võlgneme kaitseülikondade ja -maskide kasutuselevõtu. Vahendeiks nähtamatu surma vastu võitlemisel olid veel karantiin (seejuures kasutati ka rongivaguneid), raudteeliikluse vähendamine miinimumini ning katku surnute põletamine. Eelkõige see viimane ongi Raua romaani alguspunkt: 1911. aastal saadetakse tsaariarmee velskrikooli äsja lõpetanud Jakob Sarapik koos endiste õpingukaaslastega likvideerima katkuepideemia tagajärgi.

Noore meeskonna valib välja nende endine õpetaja Brest-Litovski sõjaväevelskrite koolist. See on otsekui ühe keerulise ekspeditsiooni või ka, miks mitte, projektimeeskonna ideaalvalem, pesueht Sõrmuse Vennaskond: „Teised poisid seda ei aima, ja parem ongi, aga minu käest küsiti, keda sinna retkele valida, ja mina kirjutasin soovitused: Krajevskile sõrmede pärast, Jerošinile sellepärast, et vahel on tarvis, et keegi teeb ainult ja täpselt seda, mida kästakse, Sviridovile seetõttu, et tema paneb mõnikord tähele asju, mida teised ei näe. Ja Solomjatinile kirjutasin ka, sest seal, kuhu teie lähete, võib tõesti vahel vaja minna kedagi sellist, keda inimlikud keelud ja käsud kinni ei pea. Aga sinule, Sarapik, ütles Jevdokimov, sinule kirjutasin ma soovituse selle­pärast, et sa oled korralik inimene, ja see on ühtlasi põhjus, miks ma seda sulle praegu räägin – sinul, Sarapik, tuleb Solomjatinil silm peal hoida, sest keegi peab seda tegema ja teist nii korralikku inimest kui sina pole meil kuskilt võtta“ (lk 35).

Niiviisi nad siis rongiga itta sõidavad, väga noored mehed, kellest kõik tagasi ei tule, ning Jevdokimovi juhist, kuidas meeskonda koostada, võib lugemise ajal või pärast loetu üle mõtiskledes kasutada küll (selgituseks: Krajevski oli nn kirurg jumala armust, kuldsete kätega). Mis maailm see täpselt on, mis nende nooruse kohe neelab, küsib peategelane endalt rongis loksudes, aimates katkule vastu sõites, et ees ootavat ilmselt naljalt ei unusta. Jakob Sarapik ei või aga kuidagi ette näha, et ikkagi ju üpris ootuspärasest episoodist ühe velskri elus saab tema puhul kogu edasise elu nurgakivi – kuidas, selgub alles romaani lõpuosas, sest pinget on raamatu autor osanud hästi alal hoida.

Teoses on koos Sarapikuga kolm läbivat tegelast. Salapärase Solomjatini puhul, võta või jäta, kerkib silme ette Konrad Mäe portree: „.. tema ülemise ja alumise näopoole imelik ühtesobimatus – tema kulmud olid alatasa kipras, nagu ta oleks kogu maailma peale vihane, huuled seevastu aga otsekui just naeratama hakkamas [—] teineteisesse põimunud nooruki trots ja natuke väiksema lapse või siis just elu juba piisavalt näinud eakama inimese leebe heakskiit kõigele olevale“ (lk 17). Ebahariliku saatusega, paeluva ilmega mehed mõlemad, kelle rahutus ja ehk ka tulevaste kannatuste oreool loovad pildilgi, mis siis veel raamatus, aimuse, et neile ei saagi argipäev pakkuda midagi kaua siduvat. Eks neid kaht, raamatutegelast ja kunstnikku, seoks ka nakatumine süüfilisse, sest Raud räägib romaanis peale katku muudestki haigustest ning sealtki läheb ta veel palju kaugemale, kõneledes hoopis teistsugustest nakkustest, mis võivad tabada veel suuremaid rahvahulki kui Yersinia pestis. Kolmandat läbi kogu raamatu rändavat väga erilist isikut ma siinkohal nimepidi ei tutvusta: see on üks hästi salajas hoitud lugemisüllatusi.

Taaskohtumine Patarei velskriga

Romaanis vaheldub kaks aega: pisut rohkem kui kahekümne aasta pärast on Jakob Sarapik Tallinnas Patarei vangla velsker. Ühtpidi pidurdub sellega veidi romaani tempokas kulg, ent Sarapiku Patarei-aeg, 1933. aasta, on paratamatult selline, kus maailm hakkab jälle kuhugi kihutama. Taas võib mõelda rongile, ehkki esialgu on veel tegemist loksumisega kuskile, mida täpselt ei oska ette näha ega tahakski kujutleda sellisena, nagu see päriselt tuli.

Patarei-aeg on raamatus omamoodi põnev taaskohtumine ühe kirjandusliku tegelasega neile, kes on lugenud Aino Perviku mälestusteraamatut „Miniatuurid mälupõhjast“ (2020), ehkki Rein Raud on järelsõnas öelnud, et tema vanaisa Joosep Alfred Pervik ei ole mõnedele eluloolistele kokkulangevustele vaatamata peategelase prototüüp. Olgu või mitte, midagi äratuntavalt iseloomulikku nende kahe raamatu tegelastes siiski on: mõtlesin Rauda lugedes sageli Perviku Järvakandi velskri peale, kes käis 1941. aasta hilissuvel üle rindejoone meieri pimesoolepõletikku ravimas või hiljem metsavendadele arstiabi andmas. See ei olnudki siis võib-olla ainult Hippokratese vanne või omamoodi lapselik julgus, see oli kogemus, et oled näinud juba nii mõndagi hirmsat – mis siis ikka veel juhtuda saab, või kui juhtubki, küllap sellega toime tuleb, ette peljata pole mõtet. „Isa õppis velskriks tsaariarmee aegu Brest-Litovskis, hiljem veel Tartu ülikooli juures, ta oli olnud sõjas, näinud ja teinud paljugi“ kirjutab Pervik.⁶

Paralleelina on huvitav muidugi ka Raua romaanis täiskasvanud mehe vaatepunkt Patarei vanglale, ühtpidi vastandudes, ent siiski kokku kõlades Perviku lapsest minategelasega, kes esitab mõneski mälestusfragmendis sellesama pildi, mis avaneb vangla velskrile kabineti aknast. Väike tüdruk mäletab lilli, vanglatöötajate lapsi, sõbralikke vahialused, kes aiatöid tegid ja lastega juttu ajasid. See on pigem meeldiv kindlalt piiritletud keskkond, kuigi laps adub, et emale see koht ei meeldi. Täiskasvanud mees näeb aga aknast välja vaadates ka rõskeid kiviseinu, mis tiisikushaigetele vangidele erilisi võimalusi ei jäta, mõistab oma naise ahistust, mis ei tulene pelgalt elukohast (see on nagu pika reisi lõpuks rusuma hakanud kupee). Merigi, mis loksub vastu kindlusemüüre, on pigem tõke kui side avarusega. Aga ta näeb või vähemalt proovib vaadata ka nähtuste, ehitiste, institutsioonide, haiguste või haiglaste ideede taha, püüdes mõista ümbritsevate hinge ning tegutsemismotiive. Ühest velskritekooli lõpetanust saab raamatus parandaja, lappija ja ravija, teisest aga lõhkuja ja lammutaja. Vaheldumist olnu ja oleva vahel seob ja süvendab kohati jaankrossilik jutustamisviis, sisekõne eristamine kursiivis, ehkki väga napp ja sellisena mõjuvamgi – inimene tavaliselt mälestustes pidevalt ei ela. Aga eks ärka kõigi igapäevas aeg-ajalt mõtted ja seosed, mis on pärit varasemast ning selgitavad, tuletavad meelde või ka määravad midagi, saades niiviisi osaks olevikust ja tulevikustki.

Seesugused ajaloolised romaanid tuletavad taas meelde, kui avar oli eestlase maailm ka sajand tagasi. Talupoiss, pere kolmas poeg, kelle koolitamiseks ei olnud raha, leidis sõjaväeteenistuseski võimaluse õppida. Kolme siinse kohaliku keele kõnelejana tuli velskrihakatis toime ka Hiina piiri ääres ja kohtas seal teisigi kodumaa juurtega rändajaid.

Lõpuks: mul on alati olnud nõrkus järelsõnade vastu ning Raua raamatus on see lugu omaette, pakkudes selgitavat tausta nii romaani tegevusega haakuvate ajaloosündmuste, geograafia, tegelaste kui ka autori enda kirjutamismotiivide kohta. Raamatu lõpul astub Jakob Sarapik koos tütre ja naisega korraks rongilt maha – siinkohal tahaks võtta jällegi kätte Aino Perviku mälestusteraamatu.

1 Romaan ilmus prantsuse keeles aastal 2012. Eesti keeles avaldas Triinu Tamme tõlgitud teose 2020. aastal kirjastus Varrak.

2 Steven Johnson, The Ghost Map. The Story of London’s Most Terrifying Epidemic – and How it Changed Science, Cities, and the Modern World. Riverhead Books, 2006.

3 „Hüpe“ ilmus inglise keeles 2012. aastal. Eesti keelde on selle tõlkinud Karin Anderson ja Ivi Heinlaan (2014, Äripäev).

4 Imetajanimetuste andmebaasi https://www.elus.ee/imetajad/ järgi sel liigil veel eesti keeles nimetust pole.

5 William C. Summers, The Great Manchurian Plague 1910–1911. The Geopolitics of an Epidemic Disease. Yale University Press, 2012, lk 119–120.

6 Aino Pervik, Miniatuurid mälupõhjast. Salv, 2020, lk 45.