Viimane, viimasem, kõige viimasem

„Rail Baltic“ pole mingi jutustus või romaan, see on näidend. Toodagu lavale, tehtagu filmiks!

VILJA KIISLER

Kas poolteist aastat on piisav aeg, et harjuda surmaga? Ei tea. Sellest minekust räägiti palju. Sest Afanasjev oli kõigest 41, alles keset elu, ja nagu postuumselt avaldatud teosed näitavad, ka keset loomist. Sellest minekust räägiti palju, enamast ometi vaikiti. Kurbusest, teadmatusest küllap, ja soovimatusest teha meediasündmust surmast, mis selleks ikkagi sai.

Nüüd on kõik teisiti. Teos on lõpetatud, lõplik. Kirjandusteadlased saavad hakata Afanasjevi loomingut jagama varaseks ja küpseks perioodiks, luuleks ja proosaks, eritleda peateose, välja joonistada teoste omavahelised seosed ning arutleda selle üle, missuguseks kirjanikuks oleks Afanasjev võinud kujuneda elu teises pooles. Seda viimast nad võib-olla siiski ei tee. Kirjandusteadlased on harjunud sellega, et kirjanikud on surnud. Ajaloos leidub nooremaltki lahkunuid. Pikapeale saab surm faktiks ning koguteos fikseeritud ja süstematiseeritud kogumiks. Afanasjevi viimane, viimasem ja kõige viimasem teos on nüüdseks välja antud. Võib-olla on kuskil veel midagi, aga sellest pole esiti midagi teada, ja kui ka midagi peaks leitama, on siiski vähetõenäoline, et see midagi muudab. Nii ütleb kirjanduse ajaloo kogemus.

Serva peal, kuristiku äärel

Postuumsed „Tuulevaiksed aastad“ ja „Rail Baltic“ asuvad koguteose suhtes serva peal, kuristiku äärel. Kumbki neist lisab uue nüansi Afanasjevi niigi ülimalt mitmekesisesse loomingusse. Kumbki ei ole väljapaistev tipp või kirjanduslik suursaavutus. Mõlemas on aimata lõpetamatust, lõpetamise ja vormistamise on väljaandjad ja toimetajad enda peale võtnud. „Tuulevaiksete“ tervik paistab olevat toimetajate loodud. Lugupidamine traagiliselt lahkunud autori suhtes on olnud suur, nii mõnegi teksti oleks võinud südamerahus välja jätta. Ehk eksin, aga mulle näib koguni, et kõik tekstid ei olnud isegi avaldamiseks mõeldud. „Rail Balticut“ on Jan Kaus sättinud meisterlikult, s.t märkamatult ning nähtavaks jättes põhilise – see ei ole üldsegi romaan, millena seda retseptsioonis on juba käsitletud.

„Rail Baltic“ on näidend. Ma ei arva muidugi, et Jan Kaus oleks pidanud materjalile andma vormi, mida autor mingil põhjusel ei valinud, küll aga olen üsna kindel, et kõige paremini sobib see tekst lavale ning laseb end ka suhteliselt väikese vaevaga filmistsenaariumiks vormistada. Sest loomu poolest on see näidend. Jant, mis on jagamata vaatusteks, küll aga juba liigendatud piltideks. Nii lavale kui ka kinolinale toojate ülesandeks jääb algatuseks otsustada, mida teha jutustaja Ülle Katzenbachiga. Kuna ta on värvikalt karakteriseeritud nagu kõik teisedki tegelased, pääseb ta eeldatavasti lavalaudadele. Filmiga on keerulisem. Kui läheb nii nagu Kiviräha „Rehepapiga“, et filmis on kunsti märksa rohkem kui raamatus, siis ei ole midagi ette teada. Ammugi pole ette teada, kas Rainer Sarnet võiks „Rail Balticus“ näha seda potentsiaali, mida ta nägi „Rehepapis“ „Novembri“ loomiseks. „Rehepapp“ on hea, „November“ on geniaalne. „Rail Baltic“ on hea, väga hea lavastus ja ehk geniaalnegi film on võimalik.

Võrdluse Kiviräha ja Urmas Vadiga mängib Afanasjev ise kohe alguses kätte, õigupoolest ilmaasjata, sest nõnda on tõlgendamise võti ette antud. No ja siis lähebki kohe tegelaste üleslugemiseks, nagu näidendis ikka käib. Tegelaste iseloomustuste juurde tuleb lugemise käigus mitu korda tagasi pöörata, sest esiteks, teose põhiosas näidatakse tegelasi peaaegu ainult dialoogi ja tegevuse kaudu, teiseks, iseloomustused on täpsed ja lustakad. Sander Schults, lastekirjanik, lootusetu juhtum. Tema naine Meeri, kraabitud teflon, püüab heljuda ja hõllanduda. Leili Karpov, küla põliselanik, elujõuline lollpea. Kuuno Karpov, arhetüüpne eesti mees, mis siis, et vene nimega. Või siis sellised iseloomustused: mineeritud, aga sütik niiske. Nagu nüri nuga läbi või. Liiga kaua rinnaga toidetud. Joodeldaks, kui oskaks. Tahaks joosta, aga ei tea, mis suunas.

Nagu tublis näidendis ikka, on selleski tekstis jäetud ruumi kujutlusvõimele. Kuigi sündmuste keskmes laiutab ludvigsanderlik peategelane, on teisteski karakterites ehedat koomilist elujõudu. Kelmitants on jant, jant on näidend, mu meelest teab autor ise seda täpselt. Keset raamatut leidub näiteks selline koht, „kus elunäidendis, kuid vist ka laval, esitatakse monoloog. Kui keegi oleks kuulanud, kõlanuks see nõnda“. Järgneva monoloogi viskaksin ma lavastajana joonelt üle parda, aga arusaadavalt saab ühest tublist jandist mitut sorti lavastusi teha. Tehtagu, sest eesti teater armastab jante. „Rail Balticus“ naerdakse eestlase enese üle, tema ahnuse ja lolluse üle, seegi meeldib meile. Saame muretult südamest naerda, sest eks lollid ole alati teised, no näiteks naabrid. Lavastus oleks kindla peale minek.

Nõudlikkus ja rahulolematus

Igatahes tõendab Afanasjev selle kõige viimasema teosega, et ta mõistab jante teha. Ja „Tuulepealsete aastatega“, et ta võib kirjutada kenasid lüürilisi armastusluuletusi. Oli tal tarvis seda tõestada, üldse midagi tõestada? Ma ei tea. Aga vist oli. Mingi lõhe peidab end algusest peale ta (luule)loomingus, mingi kuristik, mis on kogu aeg lahti isegi siis, kui selle servale ei satuta. Afanasjev oli enda suhtes ülimalt nõudlik autor ja võib-olla ei saavutanud ta enda meelest loojana seda, mille poole püüdles, ei olnud kunagi täiesti rahul, ei kiitnud end ise küllalt – kuigi teised kiitsid ju küll. Pole mõtet hakata siinkohal kõiki neid auhindu üles lugema, mis ta elu jooksul sai, nimetama tunnustusi, mida pälvis. Neid oli palju, need olid kaalukad.

Vahur Afanasjev heidab Eestisse kavandatava raudteetrassi kaudu pilgu eestlaste eluolule ja ambitsioonidele. Pildil hetk festivalilt „Eesti kirjanik“ (2015).

Erakogu

Ometi leidis Afanasjev, et kirjandus, see muusadest julmim, ei ole talle iialgi naeratanud. Luuletuse „Kirjandus, muusadest julmim“ on toimetajad paigutanud „Tuulevaiksete“ keskpaika ja see laiutab seal nagu lahtine haav, omal moel tühistades kogu leppimise ja helguse, mida on tulvil teised selle kogu tekstid. See ei ole võib-olla isegi nii tohutult hea luuletus, ent jääb meeles veritsema, see on viimne Afanasjevi blogis, lehed trükkisid seda pärast autori surma üksteise võidu, seda meenutati ja toodi ette. Ometi, kui seda lugeda nüüd, teatava distantsiga, on kõik ikka sama. Haav ei parane, kuristik on lahti, see valusalt isiklik pihtimus laieneb ikka justkui hinnanguks omaenese loomingule, elatud elu kokkuvõtteks. Aga kuidas see üldse oleks, kui kirjandus, see muusadest julmim, naerataks? Kui kirjandus ise on see muusa, siis ei saagi ta ju naeratada. Levinud arusaama kohaselt leitakse inspiratsiooniks tarvilikud muusad elust – või miks mitte ka kirjandusteostest –, aga kui kirjandus ise, kirjandus kui niisugune osutub muusaks, siis on asi ju täitsa lootusetu.

Afanasjevi ambitsioonid olid muidugi ka väga suured. Eriti proosas. „Serafimat ja Bogdani“ kirjutades lõi ta teadlikult maailmakirjandust, kindlasti mõtles ta tõlkimisele, seda reedavad need jubedad joonealused, mis suuremalt jaolt võiksid olemata olla. Autor ei pea tingimata selle pärast muretsema, kas, kuidas ja millest tulevad põlved aru saavad! Las kirjutavad joonealuseid märkusi, järelsõnu ja tausta­teadmist loovat materjali teised. Afanasjev näis justkui arvavat, et ainult tema ise suudab seda, see oli viga. Ah, kui palju kordi olen ma „Serafimat ja Bog­dani“ lugedes kirunud toimetajat, kes ei teinud oma tööd! Kui palju neid trükke on juba välja antud, saaks ju sättida, aga ei, see on ikka tegemata.

Lugemine on ju andumine. Kuna suuremalt jaolt on see suurromaan ju suur õnnestumine ja paljud kohad on ka stiililt nauditavad, siis andud – pahaaimamatult, täiesti, annad end ära, viskud teose võimusesse, ja siis – appi, võeh, väkk, mingi täielik sobimatus, labasus. Ma ei räägi isegi lohisevatest kohtadest või näpuvigadest, minu etteheited on peamiselt morfoloogilised. Tean küll, et osastavas on lubatud „eestlaseid”, aga andumuse seisundis olen valmis kallale minema igaühele, kes niimoodi käänab. Jah, see on ebaõiglane, aga ei maksa ju loota, et andumuses petetud või solvatud lugeja on õiglane. Nende joonealuste eest tahaksin ka kellegi vastutusele võtta. Võtaksin toimetaja. Ma tahtsin seda raamatut armastada, ma nii tahtsin! Soovisin nii väga, et suur romaan oleks elujõuline, et seda osataks teha. Pingutasin omalt poolt, lugesin mitu korda. Kahtlustasin koguni, et äkki on A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ aegade jooksul lihtsalt heaks loetud. „Serafimat ja Bogdani“ ma Tammsaare vääriliseks lugeda ei suutnud.

Hea luuletaja, kelle peateoseks peetakse romaani

Toimetajad on Afanasjevi loomingus üldse olulised. Pärast „Serafima ja Bogdaniga“ seotud üleelamisi hakkasin ka Afanasjevi luulekogusid selle pilguga vaatama, et kes on toimetaja. See oli huvitav ekskursioon. Luule toimetajad on Afanasjevil kõik head ja prominentsed. Doris Kareva, Kaur Riismaa, fs, Kajar Pruul, kivisildnik. Muidugi ei või ma teada, mida üks või teine toimetaja tegi või ei teinud ja küllap on vajadus eri käsikirjade puhul midagi teha või tegemata jätta olnud isesugune. Võin lihtsalt öelda, et mulle on kõige armsamad „Katedraal Emajões“ ja „Kuidas peab elama“.

Aga näiteks romaanil „Õitsengu äärel“ ei leia ma toimetaja nime üldse kuskilt ja seda on lugedes tunda ka. Põnev on, hea raamat, aga keegi oleks pidanud Afanasjevile ütlema, et maailmakirjanduse loomine ei käi nii, et paned eesti keeli kirjutades juba ise osa lauseid inglises kirja. No misasi see „mammakoinija“ on? Küll tõlkija tuleks motherfucker’i peale ka mõne teise, eesti keeli loomulikult mõjuva sõna vastena. Maailmakirjanduse loomine kindla ambitsiooniga seda teha ei tule välja, see ei taga tingimata tõlkimist. „Õitsengu äärel“ pole seniajani inglise keelde jõudnud, nagu ka mitte näiteks Nikolai Baturini „Kentaur“, mis on sisu, haarde ja ilmselt ka ambitsiooni poolest Afanasjevi ulmeraamatuga kõrvutatav, võrreldavaid kaheldava väärtusega stiili­pingutusi ma Baturinil siiski ei mäleta.

Kahtlustan, et tulevastes akadeemilistes kirjanduslugudes tehakse „Serafimast ja Bogdanist“ Afanasjevi peateos. Sinna ei saa ilmselt midagi parata. Suur on suur on suur. Mulle tundub ikkagi, et võib-olla on Afanasjev eelkõige ja peamiselt luuletaja. Väga hea luuletaja ja alles teises järjekorras romaanikirjanik. Ja noh, lõpuks siis ka näitekirjanik, kuigi senini pole „Rail Balticut“ näidendiks peetud. Hakatagu. Ja toodagu lavale.