Volkslied, Weltliteratur ja eesti kirjandus

Liina Lukas: „Eesti kirjandus osaleb selles üleilmses kirjandussuhtluses, millesse Herder ta umbes 250 aastat tagasi aitas.“

PILLE-RIIN LARM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

9. novembril pidas inauguratsiooniloengu vastne Tartu Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse professor Liina Lukas. Tema akadeemiliste huvide keskmes on olnud XVIII–XX sajandi mitmekeelse Balti kultuuriruumi kirjandussuhted. Inauguratsiooniloengus „Rahvalaulud kui maailmakirjandus. Goethe kahekõne Herderiga“ tutvustas ta selle risoomse nähtuse üht vältimatut eost.

Tartu ülikooli võrdleva kirjandusteaduse professor Liina Lukas

Gabriela Urm

Rahvalaulud ja maailmakirjandus – selgub, et pealtnäha üllatav mõistepaar on omavahel tihedalt seotud ning mõistagi seotud ka eesti kirjandusega.

Jah, Herderil oli Goethe arusaamale kirjandusest väga suur mõju. Goethe enda sõnul õpetas Herder talle, et luulekunst on „maailmale ja rahvastele kuuluv and, mitte aga mõningate peente haritud meeste isiklik varandus.“ Luulekunst ei piirdu vaid kirja pandud tekstidega ega eelda õpetatust – luuletajaid sünnib igas ilmakaares, ka nende rahvaste hulgas, kel pole kirjakultuuri. Herderi rahvalauluantoloogia oli esimene maailmakirjanduse antoloogia, mis sisaldas eri rahvaste laule, nii kirjalikku autoriluulet kui ka suuliselt kogutud rahvalaule. Herderi sooviks oli näidata, et rahvaste hääled lauludes kõlavad kokku, isegi kui nad on erinevas kultuuriarengu faasis, sest luuleloomingus väljenduv inimlik tundmus on üldinimlik ja -mõistetav. Ka eesti rahvalaulud kuulusid sellesse antoloogiasse kõrvuti teiste rahvaste lauludega, kõrvuti Shakespeare’i, Sappho, Goethe jt luuletustega. Ka eesti laulud olid maailmale ja rahvastele kuuluv and, tõeline poeesia, maailmakirjanduse väärtuslik osa. Selle antoloogia kaudu jõudis eesti luule rahvusvahelise lugejani.

Kui Goethe pool sajandit hiljem hakkas rääkima maailmakirjandusest, siis suhtus ta kirjandusse sarnaselt. Ka tema meelest tuli rahvastel üksteise loomingust õppida, et maailma paremini mõista. See eri rahvaste üksteiselt õppimise ja üksteise mõistmise vajadus on väga herderlik.

Oled võrdleva kirjandusteaduse professorina ametis olnud alates veebruarikuust. Missuguste kavatsustega ametisse asusid, kas üht-teist on õnnestunud juba teostada ning mis ootab veel tegemist?

Ametisse astudes pole iseenesest palju muutunud, tööülesanded on samad kui maailmakirjanduse dotsendil ja ka eriala juhina olin ametis juba enne professoriks saamist. Aga vastutus on nüüd kindlasti suurem. Õppetöös kujundasime koos kolleegidega (Katre Talviste, Rebekka Lotman jt) ümber maailmakirjanduse ajaloo kursused – tekstikesksemaks, õppevormi poolest mitmekesisemaks, maailma osas avaramaks (kaasates ka Ida kirjandused). Pakume võrdleva suunitlusega erikursusi ja tekstiseminare, pöörame tähelepanu uuemale tõlkekirjandusele, praktilisele tõlkimisele. Lööme kaasa õpetajakoolituses, kui on tarvis pädevust maailmakirjanduse alal.

Teadustööks annab tiivad mõistagi teadusrahastus ja mul oli õnne – selle aasta algusest on mul „personaalne uurimistoetus“ ehk PUT ja seda viieks aastaks teemal „Lüürilise luule tegur väikeste kirjanduste kujunemisel“. Selle sain veel dotsendina ja seda tulnuks juhtida niikuinii, ka dotsendina, keda nüüd nimetatakse kaasprofessoriks. Aga nüüd on hea, et nii ametinimetus kui ka raha on tulnud ühekorraga, sest teadusrahata professoril on raske oma teaduslikke plaane ellu viia ja eriala edendada. „Personaalne“ ei tähenda muidugi seda, et see oleks isiklik. Taotlesime seda terve meeskonnaga (Katre Talviste, Rebekka Lotman, Kairit Kaur, Tiina-Erika Friedenthal, Lauri Pilter, Maria Einman) ja teostame ühiselt.

PUTi avalöök sai tehtud äsja, 1.–3. novembrini toimunud Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni rahvusvahelise konverentsiga, mille teema oli „Lüürilise luule tegur kirjakultuuride kujunemisel.“

Missuguste järeldusteni konverentsil jõuti? Kas lüürilise luule roll on ka teiste väikekultuuride kujunemises olnud sama tähenduslik kui eesti kultuuris? Missugune on selle roll maailmas aga tänapäeval?

Konverentsil kõlas 58 ettekannet 16 maa teadlastelt, juttu oli aafrika (angolaride ja forrode), albaania, ameerika, belgia, galeegi, eesti, hispaania, hollandi, iiri, india (ihumuri), itaalia, leedu, liibanoni, läti, prantsuse, riukiu (Nansei saartel), saksa, soome, vene luulest. Väga põnev! Palju oli juttu luule tõlkimisest, retseptsioonist, vahendamisest, kultuurimõjudest, keelte põimumisest ja mitmekeelsusest luules ja muidugi luule tähendusest identiteediloomes, mis oli ka konverentsi huvikeskmes. Jah, lüürilisel luulel on olnud suur roll rahvuste ja kogukondade konsolideerijana, luule on oma afektiivsuse, üldinimlikkuse ja -mõistetavuse, samastumisvõimaluste pakkumise tõttu rohkem liitja kui lahutaja, eriti muidugi siis, kui luule liitub muusikaga, kui ta saab lauluks. Nii on see ka täna – vaadakem või räpitekste, neid loovad ka need, kes „luulet“ vaikselt, omaette ei loe. Luule performatiivsus, etendatavus, esitamine laiemale publikule ei ole kuhugi kadunud, vastupidi, selleks on uusi meediume ja vorme. Luule on kolinud virtuaalsfääri ja hakanud seal oma elu elama. Luule on moes.

Sel aastal on sinu eestvedamisel ilmunud kaks muljet avaldavat kogumikku. Esmalt sai valmis kaheksa­köitelise kollektiivmonograafia „Balti kirjakultuuri ajalugu“ I köide. Peagi järgnes koos Vahur Aabramsi ja Susanna Rennikuga koostatud Goethe luule eestikeelsete tõlgete koondkogu „Nõmmeroosike“ – 628 tõlget 391 originaalluuletusest. Kui pika aja jooksul need teosed õigupoolest valmisid? Mis on järgmisena töös?

See, et need just sel aastal valmis said, on juhus. Mõlema kallal oleme töötanud pikka aega, Balti kirjakultuuri ajalugu on mul pea igapäevaselt töölaual juba üle 15 aasta ja ka Goethe luulekogu on Eesti Goethe-Seltsi ringis olnud päevakorral vähemalt kümmekond aastat. Kuigi pealiskaudsel vaatlusel võib tunduda, et mõlemad on pigem populariseerivad kui teaduslikud väljaanded, on mõlema jaoks tulnud teha tõsist uurimistööd, seega on mõlemad olnud teadus- ja seega ka ajamahukad tööd, mida on saanud teha ainult teadusprojektide raames ja toel.

Mul on järgmiseks semestriks planeeritud õppetööst vaba semester (seda saab õppejõud korra viie aasta jooksul). Tahaksin vaba semestri jooksul valmis saada Balti kirjakultuuri ajaloo kirjanduse köite käsikirja ja kui rööbiti jõuaks ka religiooni köide valmis, siis oleks väga hea meel. Kindlasti jääb päevakorda ka Goethe, tahaksin sel teemal mõne artikli kirjutada. Ja muidugi tuleb välja anda konverentsiettekanded, plaani kohaselt isegi kolmes ajakirjanumbris.

Veel on kavas Vahur Aabramsi juhtimise all edasi arendada Eesti vanema kirjanduse digitekstikogu EEVA.

Alates XX sajandi algusest ei ole Balti kirjandusväli ilmselt enam sama läbipõimunud ega suhtlus sama mitmekeelne kui varem, ent küllap kompenseerivad seda üha hõlpsam ligipääs arhiividele, sidepidamisvõimalused jne. Tartust on koguni kujunenud Baltimaade vanema kirjanduse võrdleva uurimise keskus, seda muu hulgas tänu sinu korraldatavatele Balti kirjakultuuri sümpoosionidele ja tekstikogule EEVA. Mis on praegu Baltimaade (vanema) kirjanduse uurimises aktuaalne?

Kõige rohkem on mul heameel koostöö üle Läti teadlastega. Vanema kirjanduse uurimisel on see väga oluline. Teame läti kirjandusest endiselt liiga vähe, ei oska üksteise keelt. Siis tuleb kasutada „kauglugemise“ meetodeid ja leida ühine keel, et üksteise asjadest – kultuurinähtustest, ajaloolisest arengust, tekstidest – aru saada. Balti kirjakultuuri ajaloo koostamisprotsess on eeskätt selles vallas olnud üsna hariv. Ja see on olnud erialadevaheline koostöö, sest tegu on ladina, saksa, eesti, läti kirjandusega eri ajaperioodidest. Ühiseks keeleks on nüüd kas inglise või saksa, seega oleme endiselt mitmekeelsed. Loomulikult on digitaliseerimine teinud uurimise ja suhtlemise palju lihtsamaks, kuigi mulle meeldib endiselt raamatut käes hoida. Aga digilahendusi uurimise hõlbustamiseks tuleb üha juurde, neid tasub õppida kasutama. Kirjandusteaduses on siin veel arenguruumi, keeleteadlased ja folkloristid on palju digimeelsemad, tundub mulle.

Kas maailmakirjandus niisugusena, nagu mõiste autor Goethe seda mõistis, on nüüd käes?

Goethele tähendas maailmakirjandus kirjanike omavahelist aktiivset suhtlust, tekstide omavahelist suhestumist, moodsa sõnaga intertekstuaalsust. Ta ise osales selles kirjandussuhtluses oma aja võimaluste piires. Tänaseks on maailm avardunud ja maailmakirjanduse levimise ja kogemise võimalused on võrreldamatult teised. Üle maailma toimub kirjandusfestivale, kus kirjanikud kokku saavad, on kirjandusajakirju ja virtuaalvõrgustikke. Olen järjest tihedamini lehitsenud nt rahvusvahelist luuleportaali lyrikline.org.

See kõik teeb riigi- ja keelepiiride ületamise võrratult lihtsamaks. Kirjandust ei ole kunagi varem nii rohkelt tõlgitud. Selles mõttes on Goethe maailmakirjanduse idee tõepoolest teostunud. Ja eesti kirjandus osaleb selles üleilmses kirjandussuhtluses, millesse Herder ta umbes 250 aastat tagasi aitas.

Kui võrrelda teiste kirjandustega, siis mis on praeguses eesti kirjanduses iseäranis eripärane? Millest on aga puudu?

Ma ei tea, kui õige eesti kirjanduse mõõtja ma hetkel olen, pilk on rohkem kinni ajaloos ja praegust jõuan lugeda palju vähem, kui tahaks. Pigem ootan ära aastaülevaated ja siis asun lugema seda, mille vastu aastaülevaataja on huvi äratanud. Aga eesti kirjandus täieneb iga päevaga ega ole täna enam see, mis ta oli eile – selle äratundmiseks piisab Loomingu või Värske Rõhu lehitsemisest. Juurde tuleks arvata ka tõlkekirjandus, see eesti oma maailmakirjandus, mis asub kirjandusväljal eesti kirjanduse vahetus läheduses, hingab sellele kuklasse ja avaldab nii oma mõju. Peab olema elukutseline lugeja (õnneks neid on!), et seda kõike hoomata.

Võib-olla tunnen puudust tõlkeluulest, vähemalt auhinnatud luuletajaid võiks tõlkida, nt Nobeli preemia saanud Louise Glücki. Saksa(keelset) tänapäeva luulet võiks rohkem tõlkida, see on päris huvitav nähtus, kuid erinevalt ingliskeelsetest autoritest tõlgeteta vähestele ligipääsetav.

Hiljutisel luulekonverentsil ajaloomuuseumis toimunud vastuvõtul esitasid kirjanduse üliõpilased eesti kirjanduse doktorandi Joosep Susi juhtimisel „ümarlaua luulet“ – liitusid ümmarguse laua taga istuvate külalistega ja lugesid ette eesti luulet nii originaalis kui ka ingliskeelses tõlkes, lisades omapoolseid selgitusi. Nii, võõristatult, kõlas eesti luule tohutult huvitavalt, eneseteadlikult ja samal ajal teadlikuna sellest, mida on tehtud varem ja mujal. Esitajatel õnnestus veenda ka väliskülalisi, et eesti luule on põnev ja läheb väga korda tema lugejatele.

Liina Lukase inauguratsiooniloeng „Rahvalaulud kui maailmakirjandus. Goethe kahekõne Herderiga“ on järelvaadatav Tartu Ülikooli videoportaalis UTTV: www.uttv.ee/naita?id=32016.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht