Võõraste kätega kirjutatud lugu

Jaan Kaplinski viimaste vene keeles kirjutatud tekstide konarused on eestikeelses tõlkes elegantselt tasandunud.

MIHHAIL TRUNIN

Что будет? Ты не беспокойся,
да от погибели не бойся,
ведь даже смерть только предлог;
что еще хочешь за ответа?
да будут ночи, полны лета
и дни сияющего света
и будем мы и будет бог

Rainer Maria Rilke, „Hommik“
(vene keeles kirjutatud luuletus)¹

Poleks eriline liialdus nimetada Jaan Kaplinskit XX sajandi teise poole tähtsaimaks eesti poeediks. „Algse“ (s.t venekeelse) kogumiku „Tiivulise sõrme jälg“ („Отпечаток крылатого пальца“, Kite, 2022) eessõnas nimetab luuletaja ja kriitik Igor Višnevetski Kaplinskit otse „ilma keerutamata, geniaalseks“. Joosep Susi söandab väita, et „Kaplinski on ainus eesti klassik, kes pole avaldanud mitte ühtegi keskpärast luuletust“². Loetelu teenitud ja põhjendatud ülistustest, mis kinnitavad Kaplinski ülikõrget staatust eesti kirjanduse hierarhias, võib jätkata.

Pole üllatav, et Kaplinski viimastel aastatel vene keeles kirjutatud luuletused on poeedi emakeele stiihiasse „tagasi tulnud“ tõeliselt kosmilise kiirusega. Märt Väljataga tõlgitud raamat „Teiste jõgede taga“ ilmus peaaegu samal ajal venekeelse „Tiivulise sõrme jäljega“ (see raamat oli ilmumisvalmis juba poeedi eluajal, kuid jäi kirjandusvälistel põhjustel pikalt toppama). Tõnu Õnnepalu mahukas essee, kus ta kajab vastu Kaplinski viimaste luuletuste ilmumisele Väljataga tõlkes, avaldati juba Vikerkaare 2023. aasta esimeses numbris.³

Õnnepalu, Kaplinski vestluskaaslane ja kirjasõber pikkade aastate jooksul, kirjutab suure asjatundlikkusega sellest, et Kaplinski venekeelsed luuletused on pigem tõlkimine kui luuletamine („Jaan Kaplinski tõlkis Jaan Kaplinskit“), et Kaplinski luuletused Väljataga tõlkes on lihtsalt „tagasi ümber pandud“ ja et „kõige suurem üllatus on see, et üllatust ei ole. Vana hea Kaplinski. Kõigi oma oskuste, maitsetega, oma erilise mõtteviisiga“. Tõsi, essee lõpus ütleb Õnnepalu osaliselt oma sõnadest lahti ja teatab: „Kaplinskiga on alati olnud nii: ta muudab värvi, kuju, maitset, tähendust sõltuvalt – ma ei tea, millest. Kui ta enam sind millegagi ei üllata, siis ta ikka veel üllatab.“ Jätan tolle paradoksi kommenteerimata, kuid luban endal kohendada teist Õnnepalu tähelepanekut: mitte Jaan, vaid Jan Kaplinski tõlkis Jaan Kaplinskit.

Motiiviharmoonia vene luulega

Poeet Kaplinski pöördumisest vene keele juurde on viimase kümne aasta jooksul omajagu kõneldud.⁴ Ilmselt kõige põhimõttelisemana tundub mulle selles arutelus Aare Pilve märkus, et „Kaplinski poeetika on vene keeles üsna samasugune kui tema eestikeelses luules“⁵. Kaplinski on XX sajandi teise poole eesti luules toime pannud „kopernikliku pöörde“, näiteks Hasso Krull ütleb, et „postkaplinskilik aeg on üks teine aeg“⁶. Näib, et see pööre oli sama geniaalne kui lihtne. Luule on täiesti loomulik asi (sõna „loomulik“ kokkukõla sõnaga „looming“ pole üldse juhuslik), väidab Kaplinski. Ta läbib meie elu üleni ja luuletaja asi on vaid nähtu, kuuldu, läbielatu ja läbituntu kirja panna. Kaplinski on sellest palju kirjutanud ja kõnelnud, tsiteerin näiteks ühe luuletuse algust arvustatavast kogumikust:

Mõnikord ärkab minus, nagu tõenäoliselt paljudes meist
poeet, kummaline olend, kes mõtleb värssides,
näeb asjade ja inimeste asemel kujundeid …

Täiendan tsitaati avara formuleeringuga Pilvelt: „sa lihtsalt räägid / mis sul rääkida on / ja muu vaatab vaikides otse otsa“.⁷

Mulle näib siin kohasena paralleel Lev Rubinsteini ja tema luuletustega kartoteegikaartidel – muidugi arvestades kahe luuletaja kogu olemuslikku erinevust (Kaplinski kirjutas tõsimeeli eksistentsiaalsetel teemadel, Rubinstein pilas teda ümbritsevat nõukogude tegelikkust). Oma eksperimentaalseid luuletusi luues võttis Rubinstein 1970ndate keskpaigast alates enda rolliks registreerida (või katalogiseerida) argikõnet selle stilistilises ebaühtluses ja põhimõttelises fragmentaarsuses. Kaplinski, põgenedes argisuse ja päevakajalisuse eest, võttis oma loomingus enda rolliks registreerida hingeliigutusi nende loomulikkuses, aga ühtlasi ka sama põhimõttelises väljendamatuses. Mõlemad luuletajad, olles saanud – ilma liialdamata – (kumbki oma) poeetilise stiili ja žanri ikoonideks, elasid selle hetkeni, kui said teadlikuks oma revolutsioonilise kirjutamisviisi ammendumisest. Elavaks klassikuks saamine osutus kergemaks kui selle kõrge ja autoriteetse positsiooni hoidmine kirjandusväljal aastate ja aastakümnete vältel. Rubin­stein lõpetas kartoteegi­luuletuste kirjutamise, kuigi on füüsiliselt võimeline „kirjutama neid tekste veel kui palju tahes, lihtsalt ei saanud järsku enam aru, milleks“⁸. Kaplinski lõpetas ema­keeles luuletuste kirjutamise – pole põhjust kahelda, et temagi oleks võinud kirjutada neid oma kordumatus stiilis veel kui palju tahes.

Kaplinski valis eluõhtul oma luule keeleks vene keele. Teisele keelele üle minnes soovis poeet välja saada väga mitmest asjast – alustades tema arvates valest keelepoliitikast ja lõpetades oma rolliga kirjanduses, mida luuakse väikese maa keeles. Järgnevalt räägin eelkõige kahest aspektist, mida mainib ka Õnnepalu oma essees, kust esitan veel kaks tsitaati. Esimene: „(Kirjanduslik) eneseväljendamine tundub mõttekas ainult seni, kuni seal on see üllatuslik moment, see avastuslik moment sees.“ Ja teine: „Vahel arvatakse, et poeet, see on kõigepealt sõnad, keel, see kuidas ta nad oma erilisel viisil helisema paneb. Ei, poeet on ikkagi kõigepealt mõtted, mõtlemine, see, kuidas ta mõtte oma erilisel viisil helisema paneb. Sõnad, keel on siiski vaid vahend selle mõttehelina saavutamiseks.“

Läheme ajas natuke rohkem kui sada aastat tagasi, aastasse 1917. Kritiseerides Aleksandr Potebnja (muuseas nimetas ta esimesena luulet keele kõrgeimaks olemasoluvormiks) esitatud kunstilise kujundi teooriat, kirjutas hävitavat ja loovat energiat tulvil Viktor Šklovski artiklis „Kunst kui võte“ (see mitte ainult ei tekitanud palju kära oma kaasajal, vaid sai ka tänapäevase poeetilise keele teooria üheks nurgakiviks): „.. arvavad paljud ikka veel, et kujunditega mõtlemine, „teed ja varjud“, „vaod ja rajad“ ongi luule põhitunnus. Seetõttu peaksid need inimesed eeldama, et niisugune, nende määratluse järgi „kujundliku“ kunsti ajalugu on kujundi muutumise ajalugu. Ent ilmneb, et kujundid on peaaegu tardunud; nad rändavad muutumatult sajandist sajandisse, paigast paika, luuletajalt luuletajale. Kujundid ei ole „kellegi omad“, nad on „jumala and“. [—] Kogu luulekoolkondade tegevus taandub sõnamaterjali järjestamise ja töötlemise uute võtete kogumisele ja otsingutele, ja seejuures palju enam kujundite järjestamisele kui nende loomisele.“⁹ Šklovski järgi ei loo poeetilisust mitte eriline semantika (ühtede või teiste kunstiliste kujundite valik), vaid eriline konstruktsioon (see, mida vene formalistide keeles nimetati „struktuuri kogetavuseks“ (ощутимость построения)). Põhiliseks kunstivõtteks nimetas Šklovski kummastust – tajuautomatismi rikkumist, kui tuttavaid objekte, sündmusi või nähtusi kirjeldatakse ebatavaliste ja uutena. Muidugi tekib luuletaja üleminekul teisele keelele mittetriviaalne värskus täiesti loomulikult (meenutame taas seda Kaplinski poeetilise maailma aluseks olevat sõna), otsekui iseenesest. Asi ei piirdu üksnes emakeelest põgenemise reljeefse žestiga.

Vene formalistid, kes algul kritiseerisid Potebnjat teravalt, mõtestasid hiljem tema pärandi ümber. Nende poleemika viis lõppkokkuvõttes luule- ja värsisemantika piiritlemiseni: „keele poeetiline funktsioon ei realiseeru ainult luules, vaid ka proosas (sealhulgas mittekunstilises), aga semantilised deformatsioonid, mida esitab värsistruktuur (sõna positsioon reas, suhe värsipiiriga jne), on võimalikud ainult värsskõnes.“¹⁰ Teiste sõnadega: kujundid, luuletaja maailmapilt, autorile tähenduslikud teemad ja motiivid on kõik luule valdkond. Värss aga sünnib sellest, kuidas luuletaja tunnetab keelt ja selles peituvat väljenduslikku potentsiaali.

Kaplinski luule eksistentsiaalsus on tema firmamärk. Luuletaja venekeelsetes värssides jätkub enamik talle tähenduslikke teemasid: unenägu kui alternatiivreaalsus (nt „tihti / on magada palju huvitavam kui elada“), kõigi Maal elavate olendite võrdväärsus („võib-olla poleks siiski hullem / sündida kuusena, sarapuuna, sipelga või kiilina“), „kallid kadunukesed“ („Wolfgang Amadeus ja Johann Sebastian andestavad mulle / mu meeleheite, rumaluse, kohmakuse ja Ludwig / ulatab mulle käe ja me läheme aina edasi ja edasi“), „aegade jõgi“ ja „keele varemete“ saladus („on ainult kaljud meres, varemed templist / tundmatule jumalale ja kirjad tundmatus keeles“), „igatsus maailmakultuuri järele“ („sealsamas seisab Taani prints Hamlet, / korrates words, words, words“), „kõik on minus ja mina olen kõiges“ („kuida[s]¹¹ meie kõik, elavad, oleme peaaegu ühesugused, / koosnedes veest, mõnikord ka muusikast ja valgusest“), poeedi ühtesulamine loodusega („On vaid jalge all õõtsuv mädasoo, / sammaldunud mättad täis jõhvikaid / ja äralendavate kurgede kaeblik kisa“), lõpuks poeedi suhted surma ja jumalaga, kes on Kaplinskil personifitseeritud Michel­angelo Sixtuse kabeli laemaali „Aadama loomisest“ tuttaval kujul.

Peamiste teemade loetlemisel panin jutumärkidesse mõned tähenduslikud tsitaadid vene kirjandusest – kahjuks ei ole seekord ruumi nende seletamiseks. Sulgudes on igale teemale lisatud üks näide arvustatavast raamatust. Loodetavasti aitab see põgus kõrvutus näidata, kui orgaaniliselt ja ühtlasi ilmekalt sobitub Kaplinski venekeelne looming laiemasse konteksti teemade ja motiivide tasandil.

Kaplinski vene keele pruuk

Liikudes laiade poeetiliste üldistuste juurest tekstide ülesehituse, kuid ka nende keele ja stiili tasandile, muutub mulje Kaplinski luulest aga hoopis mitmemõttelisemaks. Teatavasti oli teistes keeltes luuletuste kirjutamine Kaplinski poeetilise strateegia osa: peale eesti ja vene keele kirjutas poeet ka lõunaeesti, soome ja inglise keeles. Ses mõttes võib Kaplinski ideaaliks pidada ladina keeles kirjutatud luuletust, mis lõpetab tema finaalraamatu. Mis tahes grammatiliselt õigesti moodustatud fraas kõrge kultuurilise staatusega, kuid surnud keeles kõlab legitiimselt ja veenvalt. Elavate keeltega on asi teisiti, sest peale sõnavara ja grammatika mängib neis sama tähtsat osa ka uusus, keelepruuk – tegelik keeleline praktika, mis mõnes mõttes vastandub grammatikale ja leksikale kui abstraktsematele süsteemidele. Teatavasti ei pruugi mitte iga grammatiliselt õige fraas võõrkeeles olla selle keele kandjatele kergesti mõistetav just seepärast, et keelepruuk sisaldab mitmesuguseid kultuurieripärasid, mis ei mahu grammatika ja sõnavara kitsastesse raamidesse. Just keelepruuk vastutab adekvaatse sõnavaliku, õige intonatsiooni valimise ja stiilitunde eest. Keelepruuk valitseb ka luulet, kus keel pole vahend, vaid juhtiv alge ja eesmärk iseendas.

Vene keele stiilitunnetus on mõnikord Kaplinskit kahjuks alt vedanud ja pannud ta sõltuma toimetajatest. Inimesena, kes on aeg-ajalt sunnitud kirjutama eestikeelseid tekste ilma tõlkijata, räägin ma sellest siira mõistmisega ja ilma hukkamõistu varjundita. Ses mõttes on Kaplinski venekeelsed luuletused – kasutame tema enda sõnastust viimast raamatut avavast riimluuletusest – „võõraste kätega kirjutatud lugu“.¹²

On juhtunud nii, et olen tähelepanelikult lugenud kõiki viit Kaplinski venekeelset luulekogu ega saa märkamata jätta, kuidas on vähenenud neisse kaasatud toimetajate hulk. „Valgete ööliblikate“ („Белые бабочки ночи“) juures tegid tööd neli toimetajat eesotsas tuntud luuletaja ja klassikalise filoloogi Sergei Zavjaloviga. Tema toimetas Kaplinski luuletusi ka Lätis ilmunud luulekogus „Wegeneri naeratus“ („Улыбка Вегенера“) ja Moskvas ilmunud kogumikus „Meie varjud on nii pikad“ („Наши тени так длинны“) (esimesel juhul oli kaastoimetaja Dmitri Kuzmin, teisel korral Aleksandr Skidan; kõik nimetatud on esmaklassilised luuletajad). Viimased Kaplinski venekeelsed raamatud ilmusid Igor Kotjuhi kodukirjastuses Kite ja kirjastaja võttis raske toimetajatöö enda kanda.

Koos väljaandmisprotsessi kaasatud Kaplinski toimetajate hulga vähenemisega on langenud ka tema venekeelsete tekstide kvaliteet. Kuid ma ei tahaks arvustust muuta Kaplinski vene keele kallal norimiseks, näiteks osutades kirikuslaavikeelse asesõna сей ’see’ instrumentaali väärale kasutamisele või sellele, et „лежащий полицейский“ ’lamav politseinik’ ei tähenda vene keeles mitte tehiskonarust autoteel, mille ülesanne on kiirust vähendada (seda nimetatakse „лежачий полицейский“), vaid otseses mõttes õiguskaitseorganite töötajat, kes on kuhugi pikali heitnud. Konstruktiivsem tundub mulle näidata, kuidas Kaplinski vene keeles kirjutatud tekstide mõningad sõnakonarused tasanduvad elegantselt eestikeelses tõlkes.

Luuletuses „Üks pool minust, pool geenidest …“ on rida „Бог метал фишку, это Его любимое занятие“, mis tõlkes kõlab „Jumal heitis täringut, see on Tema lemmiktegevus“. Lugeja peab siin ära tundma viite Albert Einsteini aforismile, millega Kaplinski polemiseerib. Nimelt leidub Einsteini 7. IX 1944 Max Bornile saadetud kirjas rida: „Du glaubst an den würfelnden Gott …“. Würfeln on verb nimisõnast Würfel, mis eesti keelde on tõlgitud täpselt, täring. Kuid vene tõlkes kõlab see Einsteini fraas teisiti (see muuseas ongi keelepruuk): „Ты веришь в Бога, играющего в кости …“. Just sellisel kujul – mida ei ole tundnud ei Kaplinski ega tema toimetaja – eksisteerib see lendlause vene keeles. Tuleb välja, et eesti keeles on Kaplinski vaidlus Einsteiniga palju kergemini välja loetav kui venekeelses originaalis.

Fraseoloogia ja sõnade pruugipärane seostuvus on üleüldse iga keele keerulisim koostisosa, kuid just see mängib luules määravat osa. Mitmes oma viimaste raamatute venekeelses luuletuses kasutab Kaplinski tihti väljendit заниматься любовью ’armatsema’.

See on nn väikekodanlik eufemism väljendile заниматься сексом ’seksima’: viimane võib mõnes suhtlussituatsioonis näida liiga füsioloogiline (kuigi tegelikult on ta keeles neutraalne), samamoodi võib vene keeles öelda купаться ’suplema, kümblema’ мыться ’ennast pesema’ asemel, отдыхать ’puhkama’ спать ’magama’ asemel või выражаться ’väljenduma’ ругаться матом ’ropendama, mattidega sõimama’ asemel. Nn väikekodanlike eufemismide probleem seisneb selles, et need paljastavad tavaliselt neid kasutavate inimeste stiilitunde puudumise. Näiteks võib inimene argitonaalsuselt ametlikumale keelekasutusele üle minnes otsida abi väikekodanlikest eufemismidest, sest need näivad talle n-ö kultuursemad. Kaplinski aga ei kasuta eelmainitud väljendit mitte seepärast, et häbeneks seksist kõnelda, vaid teadmatusest: talle (nagu nähtavasti ka tema toimetajale) tundub väljend заниматься любовью stilistiliselt neutraalne, kuid tegelikult on see just markeeritud väljend. Seepärast kutsuvad näiteks sellised read, nagu „душа-стриж, месяцами живет, питается, спит, / занимается любовью в воздухе ..“ vene keele kandjal esile kohmetu muige. Selle koha on Väljataga tõlkinud „Hingepääsuke elab terveid kuid õhus, sööb, / magab, armastab pilvede all taevas ..“ ja nagu enamikus teistes kohtades kõlab tõlkija asendus заниматься любовью sõnaga armastama neutraalselt ja ühtlasi poeetilisemalt. Kaplinski tekstides tuleb ette teisigi grammatilisi ja stilistilisi konarusi, kuid ma ei taha neisse kinni jääda. Tuleb tõlkijat tunnustada, et need pole teda eriti segadusse ajanud.

Seejuures ei saa öelda, et Kaplinski poleks üldse püüdnud ehitada oma venekeelseid tekste sõnamängu peale. Näiteks ridades „Мы всё передумали, не помним, сколько раз, / а память осталась почти такой же неизменной / и так же нам изменяет“ (tõlkes: „Oleme kõiges muutnud meelt, ei mäleta, kui mitu korda, / aga mälu on jäänud pea sama muutumatuks / ja petab meid samamoodi“) mängitakse ühise juurega sõnas неизменный ’muutumatu’ ja fraseologismis изменяет память ’mälu petab’. Sellele mängule tugineb omakorda verbi передумать topeltsemantika, mis vene keeles tähendab nii ’korduvalt mõtlema, läbi kaaluma’ kui ka ’ümber mõtlema, arvamust muutma’. Tõlkija, nagu näha, on valinud selle verbi teise tähenduse, kusjuures ilmselt on siin teda sõnavalikul mõjutanud ka see, et kontrasti loov paar muutnud meelt – muutumatu võimaldab kompenseerida kõlamängu, mis originaalis asub teises kohas. Edasi on samas luuletuses täheldada poeetilise kakskeelsuse (või isegi kolmkeelsuse) näidet, venekeelsetes ridades „сама их жизнь, / тяжелая как ртуть, живое серебро, argentum vivum“ on Mendelejevi tabeli 80. element alguses nimetatud vene keeles, seejärel varustatud kvaasi­epiteediga, mis tegelikult on sellesama vedela metalli nimetuse sõnasõnaline tõlge eesti keelest, ja seejärel on antud veel selle ladinakeelne nimetus. Tõlkija pidi nii tihkest triaadist loobuma kahe nimetuse kasuks „nende elu ise, / mis raske kui elavhõbe, argentum vivum“¹³.

Kaplinski on olnud kujundliku mõtlemise meister (ta ise tunnistab seda näiteks luuletuses „Vaatan, kuidas käsi kirjutab pastakaga märkmikku …“), seepärast tahan arvustuse lõpetada näitega luuletusest „Tõusen üles mööda must-valget treppi …“, milles ilmekas kujundirida motiveerib sõnade valiku:

… üksteise järel
ilmuvad esimesed tähed – Arktuurus, Veega, do, re, mi, fa, sol,
aga meie südametes sulavad unistused ja unenäod ühte
usuga sfääride kuuldamatusse muusikasse.

Tähed ja noodid on loetelu abil minimalistlikult ühte ritta asetatud – tõeline sfääride muusika, nii loomulik nagu parimais luuletustes, mis kirjutanud Jaan Kaplinski, kes elu lõpus otsustas saada Janiks.

Vene keelest tõlkinud Aare Pilv

1 „Mis saab? Sa ära muretse, / ka hukust ära karda, / sest isegi surm on vaid ettekääne; / mida veel tahad vastuseks? / tulgu ööd, täis suve / ja särava valgusega ööd / ja saame meie ja saab jumal.“ Suur vene kultuuri austaja Rilke kirjutas mitu luuletust otse vene keeles. Need luuletused on samavõrd liigutavad, kuivõrd ka ebagrammatilised ja stilistiliselt puudulikud: „не бойся от погибели“ (antud juhul oleks normipärane genitiivikäändes sihitis ilma eessõnata); „за ответа“ (normipärane oleks akusatiiv „за ответ“); „полны лета“ – täiendi positsioonis kohatu omadussõna lühike vorm (normipärane oleks „полные“) jne.

2 Ülevaade. Kirjandusaasta 2022. – ERRi kultuuriportaal 29. XII 2022, https://kultuur.err.ee/1608831394/ulevaade-kirjandusaasta-2022

3 Tõnu Õnnepalu, Jaan Kaplinski viimased luuletused. – Vikerkaar 2022, nr 1-2.

4 Sisutihedat ülevaadet vt artiklist: Saara Lotta Linno, Teiskeelsete luuletajate retseptsioon Jaan Kaplinski ja Igor Kotjuhi näitel. – Värske Rõhk 2021, nr 73.

5 Aare Pilv, Saatesõna. Rmt: Jan Kaplinski, Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus. Tlk Aare Pilv ja Katrin Väli. Verb, 2018, lk 139.

6 Hasso Krull, Ava. Kaksikhammas, 2021, lk 78.

7 Aare Pilve Facebooki-lehel 10. VIII 2021 avaldatud luuletus.

8 Kirill Golovastikov, „Дана установка на неразличение добра и зла“: Интервью Льва Рубинштейна „Медузе“ („Võetud on suund hea ja kurja mitte eristamisele“: Lev Rubinsteini intervjuu Meduzale). – Meduza 25. VII 2015, https://meduza.io/feature/2015/07/25/dana-ustanovka-na-nerazlichenie-dobra-i-zla

9 Viktor Šklovski, Kunst kui võte. Tlk Boris Kabur. Rmt: Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. TLÜ Kirjastus, 2014, lk 18-19. Näen kaunist kokkusattumust selles, et nii Petrogradi formalistide põhitekstide antoloogia kui ka Kaplinski viimased venekeelsed luuletused jõudsid eesti lugejani Märt Väljataga pingutuste tulemusena.

10 Igor Pilshchikov, „The Inner Form of the Word“ in Russian Formalist Theory. – Wiener Slawistischer Almanach, kd 92, 2017, lk 53.

11 Siin on eestikeelses väljaandes trükiviga (vt lk 86).

12 Väljataga ekvimeetrilises tõlkes: „Lõpp paistab sel elul, lõpp saabub mu loole, / mis võõraste kätega märgitud maha“ (lk 105).

13 Saanuks muidugi tõlkida ka „elavhõbe, elav hõbe, argentum vivum“, kuid ilmselt on Kaplinski kujundimõtlemine neis ridades olnud just nimelt „eestikeelne“, elavhõbe on motiveeritud sõnast elu, ja ses mõttes on tõlkija valinud variandi, mis sel luuletusel olnuks, kui ta olnuks algselt eesti keeles kirjutatud. Hüpoteetilises eestikeelses originaalis polnuks ehk isegi ladinakeelset nimetust, sest selle peamine funktsioon venekeelses luules on seletada, kust tuleb elava hõbeda motiiv. – Tõlkija kommentaar.