80rublased patrioodid

AGU UUDELEPP

Banaalselt alustades: kõik geniaalne olevat alati lihtne. Kategooriliselt jätkates: kõik lihtne ei ole sugugi mitte geniaalne. Nii ei pruugi geniaalne olla ka plaan kartulipüssiga kuulipilduja vastu minna. Isegi siis mitte, kui kartulipüss poliitilise ebakorrektsuse nimel ja vastase arsenalist võtteid laenates sibulapüssiks ümber nimetada. Juba mitu kuud käib peamurdmine teemal, kuidas astuda vastu Kremli propagandale. Asjatundjaid ja asjaarvajaid kutsutakse üles arutama, milliseid kanaleid ja kuidas peaks asutama ja kasutama ning keda, kui palju peaks tasustama. Esialgu ei ole aeg veel arutust andnud.

Probleem on selles, et strateegilise tasandi infooperatsioone tahetakse hakata taktikalisel või tehnilisel tasandil summutama. Kummastav, sest sõjandusteoreetikud on juba ammu teadnud, et üksikuga üldise vastu saada on väga keeruline, kui mitte võimatu.

Võimaluste ja võimatuste vahel vahe tegemiseks tuleks aru saada, mis propagandas toimib, mitte mis meedias toimub. Pildi mitmekihilisuse mõistmiseks tuleks vastata vähemalt kolmele küsimusele.

Kuidas tekivad väljavalitud rahvad?

Kuidas tekib tõde?

Milline kivi tabab kõige valusamalt?

Esimesele küsimusele vastamist on Eesti puhul kõige otstarbekam alustada viimase, 2011. aasta rahvaloenduse andmetest. Selle järgi on Eestis 15aastaste ja vanemate inimeste hulgas kõige rohkem õigeusklikke, 16% elanikkonnast. Luterlasi on napp 10 protsenti. Eestlastest tunnistab kindlat usku alla viiendiku, venekeelsest elanikkonnast pool.

Mõttemudelid on järelikult erinevad. Eestlastele on omane teada, et igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja ning kui kogemata õnne asemel hoopis õnnetus tuleb, on selles süüdi valitsus või kuri saatus. Mitte-eestlased teavad seevastu, et kusagil on kõrgem jõud, kes nende eest hoolitseb ja vastutab mitte ainult halva, vaid ka hea eest.

Kuidas see kõik infolahingutesse puutub? Lihtne. Propaganda toetub sotsiaal-kultuurilisele taustale, sellele, kuidas inimesed on harjunud mõtlema. Usklikule rahvale on lihtsam selgeks teha, et nad on jumalast väljavalitud rahvas, kellele seetõttu on teistest rohkem lubatud.

Meile, eestlastele, kõlab selline konstruktsioon absurdse, võib-olla isegi naeruväärsena. Pisut peaks naerutuju maha võtma see, kui heita pilk nii kaugemasse kui lähemasse ajalukku ja vaadata, kui palju inimesi on tapetud lipukirja „Minu jumal on parem kui sinu jumal” all.

Naerutuju jääb veelgi vähemaks, kui lugeda praegu Venemaal populaarsust võitvaid käsitusi vene rahva ajaloolisest rollist. Ühte lausesse kokku võttes: jumal on andnud neile täita missiooni juhtida ja valitseda maailma ning selle rolli ajutiselt usurpeerinud USA tuleb suruda sinna, kuhu ta kuulub – alandusse ja unustusse.

Eesti peaminister on öelnud, et meil ei ole vaja suurt narratiivi. Kremli ideoloogid teavad, et neil on seda tarvis ning suurt narratiivi luuakse, levitatakse ja kinnistatakse kõigi mõeldavate ja demokraatlikus riigis mõeldamatute vahenditega. Haridus, meedia ja massikultuur on pandud tööle, et heroiseerida õiget arusaamist.

Praeguses kontekstis on oluline meelde jätta, et tegu pole üksiku meediakanali, vaid suure süsteemiga, mis tugineb suurele narratiivile, mida inimesed tahavad uskuda. Kui inimesed ise tahavad midagi uskuda, siis ei hakka tööle ka pere ja sõprade filter, mis muidu hariduse, meedia ja massikultuuri pakutavat sõnumit kontrollib ja teinekord isegi tõrjub.

Servapidi hakkab sellega vastust saama teine küsimus: kuidas tekib tõde? Propagandas on vastus sellele küsimusele triviaalne ja pisut tehniline: kui vale on blokeeritud, jääbki järele puhas tõde.

Heitkem taas pilk ajalukku. Isegi natside kiidetud propagandamasin muutus tõeliselt mõjukaks alles siis, kui konkureerivad lehed õnnestus kinni panna. Vaadakem veel kaugemale ajalukku. Katoliku kiriku roll hakkas vähenema siis, kui Martin Lutheri konkureerivad ideed hakkasid tänu trükipressile laialt levima. Varasemad kiriku pealiinist eemaldujad ei suutnud oma sõnumit küllalt kiiresti ja paljudele levitada isegi siis, kui sellesse uskuda tahtjaid oleks olnud piisavalt.

Meediateooriasse tõlgituna: kui kogu aeg ja igal pool on üks esiuudis, siis see on tähtis ja oluline teema. Kõik muu on marginaalne, alternatiivne ja lõpptulemusena mitte-tõde ehk vale. Nii on meil kirjas järgmine eduka propaganda tingimus: suurest narratiivist peab saama tükike tervet talupojamõistust. Midagi sellist, mille vaidlustamine toob kaasa omade hulgast väljaheitmise. Tänu evolutsioonile teab iga inimene oma seljaajus, mida see tähendab – paariad surevad ruttu ning piinarikkalt.

Kolmanda küsimuse vastus on juba tehniline. Kui oma tõde on paigas, siis saab seda hakata teistele peale suruma, kasutades nende oma mängureegleid. Venemaa teab, et demokraatlikus, tasakaalustatud meedias tuleb teisele poolele ka sõna anda. See teine pool pole aga võimeline propagandat ära tundma, sest nende maailmamõistmisse lihtsalt ei mahu see, et keegi tuimalt, koordineeritult, sihipäraselt ja süsteemselt valetab kõigil tasanditel.

Valetab selleni välja, et lääne lugupeetud ajalehtede kommentaariumid on täis nn rahva seast tulevaid kommentaare, mis edendavad Vene propaganda jutupunkte. Kui palju neid ikka on, kes teavad, et ühe „õige” kommentaari eest saab see „tõde levitav patrioot” 80 rubla honorari? Läänlased on ju harjunud, et inimene esitab omi mõtteid, mitte riigi dikteerituid. Ja hingelt nõukogude inimene teab, et riigi asutatud kanal edastab riigi mõtteid. Vene riigi oma sealseid ja Eesti riigi oma siinseid. Nüüd on küsimus lihtsalt selles, kas Tõde asub selle kanali vaataja jaoks seal või siin.