Eetiline enesehävitus kuulub lähiaja ajakirjanduse olemusse

Tiit Hennoste, Tarmo Jüristo ja Mikael Raihhelgauz tõdevad, et kui meedia järjepidevalt saeb ärilistel põhjustel iseseisvuse ja ajakirjandusliku professionalismi oksa, siis läheb aina raskemaks sellel istuda.

VALLE-STEN MAISTE, LEA LARIN

Omakeelne ajakirjandus, eriti väikeses riigis, on üldine (avalik) hüve. Kuid need ajad on jäädavalt möödas, kui ajakirjandusväljaanded konkureerisid pelgalt omavahel või ka näiteks Viru keskusega tarbija aja pärast. Meediapilt on märksa kirjum, Eestiski on tekkinud arvestatava järgijaskonnaga alternatiivmeediakanalid ning üleilmselt on meedia tarbimine mitmesuguste ühismeediaplatvormide tõttu teisenenud.

Eesti erakätes ajakirjanduses on uudse tendentsina hakanud väljenduma ühe suure meediagrupi väljaannete selge ideoloogiline kallutatus, näiteks igapäevased nn teemaküljed, sisult pigem propagandaküljed. Järjest sagedamini tuleb ette, et ajakirjandus mitte ei tõstata probleeme, vaid tekitab neid, küttes üles (asjatut) paanikat – seda tajuvad ajakirjanikud isegi.* Näiteks võib tuua nn ID-kaardi kriisi, mil päevade kaupa paisati eetrisse pealkirju turvariskist, sellest, et politsei- ja piirivalveameti serverid ei suuda kõiki soovijaid teenindada ning isetäituva ennustuse tagajärjel ummistasid murelikud inimesed serverid. Alles tüki aja pärast meenus ajakirjandusele jannsenlik rahva harija roll ja hakati arglikult kirjutama, et turvarisk ei puuduta kõiki kaarte ning et kaardi väheaktiivseil kasutajatel ei ole põhjust sekundipealt sertifikaate uuendama tormata. Viimatise näitena võib tuua ÜRO ränderaamistiku temaatika, mille meedia samuti äärmise teravusega tõstatas, pakkudes asja sisust rääkimata äärmiselt polariseeritud kommentaare. Ajakirjandusest on saanud tüliõhutaja ja probleemitekitaja, diiva-draama­kuninganna.

Ajakirjanduses vohab sisuturundus. Omatoodangut ja muudki reklaamib ka avalik-õiguslik ERR. Kuid erakätes meediafirmade ühe kontserni väljaanded ei promo mitte lihtsalt vastastikku väljaannete sisu, vaid teevad varjamatult reklaami kontserni ärilistele ettevõtmistele, olgu selleks teatrietendused, kontserdid, spordiüritused, kinnisvaraäri vms. Loomulikult turundatakse hoolega sponsorlepinguga seotud sportlasi ja spordialasid kuni selleni välja, et muud spordialad vaateväljalt kaovad. Algoritmid, robotid, trollid, pahausksed ja vaid omaenda tõde usulise fanatismiga kaitsjad otsivad kõik praokest, mille kaudu ajakirjandusväljaandeid valeinfo legitimeerijana ära kasutada. Kui hästi ajakirjandus valeinfo epideemilise leviku ajastul hakkama saab?

 

Milline on teie meediatarbimine ja kuidas see on muutunud?

Tiit Hennoste: Harjumused ei ole muutunud juba aastaid. Hommikul kohvi juurde Postimees ja Õhtuleht, kolmapäeval ja reedel lisaks Ekspress ja Sirp. Siis vaatan netist Postimeest, Delfit ja ERRi. Päeva jooksul käin portaalides asju üle vaatamas. Õhtul loen Helsingin Sanomaid ja New York Timesi, vajadusel ka Guardiani või saksa lehti. Vaatan telest soome ja eesti uudiseid. Ja ongi vist kõik. Sotsiaalmeedias ei ole ega kavatse minna. Kommentaare loen ka harva, vaid siis, kui töö tarvis vaja. Ja vana inimesena tellin edasi ka kultuuriajakirju, kuigi viimasel ajal olen avastanud, et loen neid põhiliselt netiversioonis ja paberi panen riiulisse.

Tarmo Jüristo: Paberilt loen väga vähe ja telekanalite tellimise lõpetasin kodus vist eelmisel aastal ära, aga see pole teab mis suur muutus, ma pole kunagi eriline lehelugeja ega televaataja olnud. Vikerkaar oli vahepeal koju tellitud, aga siis hakkas (ennekõike ajapuudusest tingituna) köögilauale virn kogunema ning jätsin tellimuse pikendamata. Aeg-ajalt ostan üksikmüügist, kui midagi huvitavat silma jääb. Sirbiga sama asi. Nii et suuremalt jaolt tarbin neti kaudu, Eesti meediat jälgin tööasjus läbi meediamonitooringu. Vaatan ja loen kuidas juhtub, kui on mingeid pikemaid asju (peamiselt välismeediast), mis huvitavad tunduvad, siis need klikin brauseris lahti ja püüan nädalavahetusel läbi lugeda. Ahjaa, peale suurte kohalike kanalite hoian jõudumööda jooksvalt silma peal mh ka näiteks Objektiivil.

Mikael Raihhelgauz: Kord aastas otsustan, et tuleb hakata järjepidevalt uudiseid lugema, kuid nädala-paari pärast hakkab igav ja siis enam jälle ei loe. Püüan Sirbil ja Vikerkaarel silma peal hoida. Mul on Postimehe, Eesti Päevalehe ja samuti New York Timesi tellimus. Mõtlen kogu aeg, et tuleks neist loobuda, siis jälle ujub mõni huvitav lugu pinnale ja tühistamine lükkub kuu võrra edasi. Tänu Facebookile olen siiski maailmas toimuvaga enam-vähem kursis. Mul on kirju sõbralist, jälgin väga erinevate inimeste postitusi alustades Oudekki Loonest ja lõpetades Ruuben Kaalepiga. Nii saan iga suurema sündmuse puhul kogu seisukohtade spektriga tutvuda. See hoiab kõvasti aega kokku, sest sotsiaalmeedia filtreerib mingis mõttes kogu müra – inimene võtab artikli jagamisel kokku kõik, mis on tema jaoks tähtis. Kui mõni teema on eriti huvitav, siis uurin seda eraldi.

 

Mis on 25 aasta kõige olulisemad muutused trükimeedia olukorras? Mis on olnud kõige ootamatum ja kahetsusväärsem?

Hennoste: 25 aasta sisse jääb nii palju muutusi, et loend täidaks kogu Sirbi. Kõige olulisem. Esimest korda eesti ajakirjanduse ajaloos sündis 1990. aastate alguses sõltumatu trükiajakirjandus (EW ajal olid pea kõik lehed parteidega seotud). 1990. aastate teiseks pooleks ehk väga kiiresti sai eesti lehtedest korralik demokraatliku Euroopa ajakirjandus. Kõige ootamatum on, et eesti trükiajakirjandus kuulub suuremas osas eesti omanikele, mitte rahvusvahelistele kontsernidele. Kõige kahetsusväärsem on suure osa ajakirjanike eetika, asjatundlikkuse, kirjaoskuse ja ka enesekriitika taandareng viimasel kümnendil.

Jüristo: Ka mina ei oleks osanud ette näha, et 2018. aastal on kogu suur meedia jälle kodumaiste omanike kontrolli all. Kas see on hea või halb, on muidugi omaette küsimus. Samuti oleks veerandsada aastat tagasi olnud väga raske ette näha sotsiaalmeedia tõusu ja sellega kaasas käivaid ühiskondlikke mullistusi, mis on ilmselgelt meediat mõjutanud, mh ka kahetsusväärses suunas. Üks mu meediaga väga hästi kursis olev lähedane sõber vedas 2006. aastal kihla, et kahekümne aasta pärast trükitud lehti Eestis enam ei ilmu. Praegu tundub, et selle kihlveo ta ilmselt siiski kaotab.

Raihhelgauz: Ma pole veel nii kaua elanudki … Teadlikuks lugejaks sain ilmselt alles neli-viis aastat tagasi, kui gümnaasiumi läksin. Kõige tähtsam aspekt on ilmselt sotsiaalmeedia esiletõus. See on täielikult muutunud, kuidas me uudiseid loeme. Artiklid jõuavad meieni konkreetsete tuttavate kaudu, heakskiitev kommentaar või kriitiline torge kaasas. Mõne arvamusliidri või „Virginia Woolf sind ei karda“ lõim võib vabalt jõuda Postimehe veergudele. Kommentaatorid pole enam anonüümsed logardid, vaid meie endi sõbrad. Lugeja on ühelt poolt sunnitud pidevalt pooli valima ja oma seisukohti väga kiiresti kujundama, teiselt poolt saavad eri seisukohad palju kiiremini kättesaadavaks, informatsiooni mõtestamine võtab vähem aega, sest Facebooki ja Twitteri formaat eeldab lühikesi ja sisulisi repliike. Olenevalt võrgukasutaja eelistustest võib seega muutuda uutele ideedele avatumaks või vastupidi kõlakambrisse sulguda – vahepealseid olekuid sotsiaalmeedia ei soosi.

Teine tähtis muutus on alternatiivmeedia kolimine tähelepanukeskmesse. Loomulikult on perifeersed meedia­kanalid olnud olemas interneti algusaegadest saati, kuid ükski neist poleks suutnud toota materjali Objektiivi või Uute Uudiste järjepidevusega. Nende panus ühiskondlikku arutellu (või selle summutamisse) pole kaugeltki marginaalne.

Jüristo: Alternatiivmeedial on suur hulk tavalise, nn traditsioonilise meedia väliseid tunnuseid. Samal ajal ei toimi ta sugugi samadel alustel ja samade printsiipide järgi, mida oleme harjunud meedia puhul eeldama. Näiteks et väited, mis öeldakse, on tõesed ja kontrollitud, et peetakse kinni mingitest üldistest ajakirjanduseetika reeglitest, et hoidutakse lugejat otseselt eksitamast jne. Kui trüki- ja telemeedia ajal oli neid väliseid tunnuseid suhteliselt raske ja kulukas teeselda, siis interneti- ja ühismeedia ajal on see triviaalselt lihtne. Ja kuna vahetegemine on tavalisele lugejale sageli keeruline, siis ongi tagajärjeks suur hulk segadust ja vastukäivust, mis õõnestab meedia senist (või äkki peaks ütlema „juba endist“) suhteliselt kõrget usaldusväärsuse positsiooni.

Raihhelgauz: Kas alternatiivmeedia probleem seisneb just valeväidetes? Neid on kahtlemata kerge leida, aga kas on tehtud uuringuid, mis kinnitaksid, et alternatiivväljaanded esitavad protsentuaalselt rohkem valeväiteid kui peavoolumeedia? Uuriva ajakirjanduse vallas teevad vanad ajalehed ilmselt head tööd edasi, alternatiivmeedia sellega ei tegele. Igapäevase ühiskondlik-poliitilise arutelu osas pole kvaliteedi vahet täheldanud, lihtsalt rõhuasetus on erinev. Postimehe puhul leiab nt tihti märkimisväärseid erinevusi eesti- ja venekeelsete artiklite puhul. Arvamuslugudes ja intervjuudes esitatud väiteid ei püüta kontrollida, autoritelt parandusi nõuda vms, juhul kui tegemist pole just Yana Toomiga.

Hennoste: Ma jätan alternatiivmeedia kohta oma sõnad ütlemata, kel huvi, leiab need loost Peavoolumeedia ja prillikivi. Postimees, 28. jaanuar 2017.

Kuidas on ühismeedia esilekerkimine ja areng mõjutanud ajakirjanduse positsiooni, rolli ja võimalusi?

Hennoste: Kaks asja. Esimene. Mu teada ei plaaninud keegi ühismeediat ajakirjanduse asendajaks või hävitajaks. Ometi see läks nii, osalt paratamatult ja osalt ajakirjanduse enda valikute tõttu. Kõik, kellel vaja (ennekõike poliitikud) said võimaluse kõnelda oma publikuga ühismeedia kaudu otse. Ajakirjandus kaotas oma vahendajarolli ja väravavahi positsiooni. See oli paratamatus. Ajakirjanduse tõde ja otse rääkiva poliitiku tõde olid ühel hetkel meedias kõrvuti. Manipuleeriv poliitik oli aga tugevam kui objektiivsust esindav ajakirjandus. Ajakirjandus kaotas pea ja asendas uudisväärtuse klikiväärtusega. Teine. Samal ajal ununes väga oluline asi. Nimelt vaikimine. Ajakirjanduse üks roll on alati olnud õigel hetkel vaikida. Paberi ajastul pani lehe maht ise piirid ette ja sundis vaikima. Lõputus internetis vaikimine puudub. Ajakirjandus aga ei pidanud vastu, asus ühismeedia killukorjaja rolli ja paiskas kõik valimatult turule. Kokkuvõttes, ajakirjandus hakkas liiga palju mängima ühismeedia, poliitikute ja kapitalistide reeglite järgi. Ja sinna kadus nii usaldusväärsus ja kui ka raha.

 

Kas valede ja pooltõdede levimine ajakirjanduse on üldse probleem või tuleb leppida, et kõik ongi interpretatsioon ja vaatenurga küsimus?

Raihhelgauz: Pärast Donald Trumpi presidendiks saamist hakati rääkima, et nüüd elame tõejärgsel ajastul. See väide justkui eeldab, et varem olid meil tõega paremad suhted. Siin meenub Chişinaŭ pogromm 1903. aastal. See oli üks jõledamaid antisemiitlike kuritegusid Tsaari-Venemaa ajaloos ja uudised kandusid edasi ebatavalise kiirusega. Isegi Kroonlinna Johannes – tolle aja parempoolne staarvaimulik – mõistis intsidendi hukka. Üsna pea aga jõudis mustsadalaste meedia olukorda „stabiliseerida“, ilmusid reportaažid, et juudid olid ise süüdi ja kaks päeva kestnud tapmine ja vägistamine oli hädavajalik enesekaitse. Johannes palus vabandust ja võttis oma sõnad tagasi. Ilmselt paistis juutide süü talle algusest peale tõenäolisem ning mees haaras kinni esimesest võimalusest see enda jaoks tõeks muuta.

Pogrommist on möödunud üle saja aasta, ehk oli vahepeal helgem periood … Minu arust oli see selgelt läbi juba XXI sajandi alguses. 2003. aastal algas Iraagi sõda. Nüüd me teame, et peaaegu kõik ettekäänded olid fabritseeritud. Miskipärast see ei tekitanud niisugust paradigmanihet kui Trumpi demagoogia, ehkki Baudrillard oli oma simulaakrumite idee 1980.–1990. aastateks välja arendanud. Ei usu, et meie ajastut iseloomustab erakordne valede hulk. Pigem on asi teatud viisakusraamistiku lagunemises. Me valetame samamoodi nagu varemgi, lihtsalt ei püüa enam ennast õigustada, kui vale päevavalgele tuleb.

Jüristo: Siin on tegemist ühe väga laialt levinud väga lihtsa mõtteveaga: jah, peaaegu igale sündmusele või ka tõsiasjale võib olla mitu korrektset interpretatsiooni ja vaatenurka, millest aga ei tulene, et iga interpretatsioon ja vaatenurk oleks korrektne. Kahtlustan, et selle esimese poolega tuleb leppida, et meil ei ole ka parima tahtmise juures võimalik minna tagasi absoluutse tõe ja moraali maailma, kui selline üldse ka kunagi on eksisteerinud. Küll aga on meil endiselt võimalik teha valikuid nende erinevate interpretatsioonide ja vaatenurkade vahel. Nagu on öelnud Douglas Adams: kõik arvamused ei ole võrdsed, mõned neist on tublisti tugevamad, nutikamad, loogilisemad ning paremini põhjendatud kui teised.

Hennoste: Mulle tundub kogu see arutlus tõejärgse ajastu üle ajakirjanduses pseudoprobleemina. Mis on pooltõde meedias? Mis on usaldusväärne informatsioon? 13. detsembril ilmutati kaks uuringut parteide toetusprotsentidest. Ühes sai Isamaa toetust juurde, teises jäi toetus samaks. Postimees kirjutas oma küsitlusele toetudes sellest, kuidas tugev selgroog rändekompakti asjus tõstis Isamaa reitingut. ERR kommenteeris oma tellitud küsitluse põhjal, et loodetud edu valitsuspartneritele vastu astumine Isamaale ei toonud. Mis on siin usaldusväärne informatsioon?

Asjasse süvenemiseks peaks meelde tuletama elementaarseid tõdesid ajakirjanduse tegemise kohta. Vaatenurga valimine on ajakirjanduses alati olnud. Pole olemas ühte ja ainuõiget vaatenurka. Autoõnnetusest kirjutades võib valida otsasõitja või otsasõidetu vaatenurga. Võib valida keskmesse inimeste vigastused ja purustatud auto hinna. Jne, jne. Neid valikuid juhtisid ja juhivad demokraatlikus ajakirjanduses tänini uudisväärtused ja kindlad eetilised põhimõtted, mis ütlevad näiteks, et inimene on tähtsam kui auto. Probleem on, kui vaatenurgad on sellised, et nendega ei saa enam leppida. Või kui vaatenurgad hakkavad mõne teema puhul käima mitte üldist eetikat, vaid omaniku arusaamu ja rahakotti pidi.

Raihhelgauz: Erakondade toetuse teema juures pole probleem vahest isegi seisukohtades, vaid statistilises kirjaoskamatuses. Üks asi, mis mul tõenäosusteooria ja statistika loengutest kõige paremini meelde on jäänud, on see, kui kerge on niisuguste andmete tõlgendamisel vigu teha. Kui inimene kirjutab sel teemal, siis võiks ju viia ennast kurssi uuringu metodoloogiaga, vaadata, kui suur on lubatud viga jne. Juhul, kui tulemuste erinevus pole nende faktoritega seletatav, siis tuleks nentida, et tegelikult me ei tea, kuidas asjad päriselt on … See ongi ilmselt suurim probleem: ei tohi vaikida, tuleb kindlasti mingid järeldused sõrmest välja imeda.

 

Kas omanikud mõjutavad maailmavaateliselt nii meedia sisu kui ka sisulisi valikuid mõtteloo eestindamise vallas? Kas meil pole mitte tekkinud selgelt üht ideoloogiat ja maailmavaadet esindav meedia- ja meelsuse kujundamise kontsern?

Raihhelgauz: Muidugi on. Kõik tähtsamad meediaväljaanded jagavad suuremal või vähemal määral Reformierakonna/Isamaa ideoloogilisi hoiakuid. Iseasi, mida selle teadmisega peale hakata. Keegi ei keela ju Eesti vasakpoolsetel oma meediaportaali rajada. Sotsiaalmeedia võimaldaks niisuguse projekti võrdlemisi väikeste kulutustega algatada, kuid paistab, et seni pole piisavat huvi olnud.

Hennoste: Suurem osa demokraatliku maailma olulistest lehtedest on kindla ideoloogiaga. Eesti Ekspress on isegi päismikus sõltumatu ajaleht ja samal ajal alati kindla ideoloogiaga. Konkreetsemalt. Ilmselt on see vihje Margus Linnamäele. Ma ei tunne Linnamäed ja ta pole ka oma vaateid välja pakkunud. Ma näen sama, mida näevad teisedki. Näiteks suurpuhastust Postimehe toimetuses. Soovitan sellest mõeldes mitte keskenduda sellele, kes lahkus või lahti lasti, vaid sellele, milline on nende maailmavaade, kes asemele tulevad. Aga üldisemalt on minu meelest põhiprobleemid mujal. Esimene on see, et puudub tugev ajakirjanduslik vastukaal Linnamäe ajakirjandusele. Ja teine on Linnamäe üha avalikum liikumine oligarhi positsioonile. Vaat siin näen ma tõelist ohtu.

Jüristo: Jah, ka mina olen seda kallutatust märganud, aga ma ei arva, et see iseenesest probleem on, kui meedial on oma selge (ja selliselt sõnastatud) ideoloogiline suunitlus. New York Times on kallutatud, Guardian on kallutatud, Economist, Spectator, Le Monde, FAZ, Financial Times, Wall Street Journal – neil kõigil on oma suhteliselt selge ideoloogiline liin ja mulle tegelikult meeldib, kui ma saan aru, mis on see positsioon ja nurk, mille alt konkreetne väljaanne maailma vaatab. Minus tekitab pigem frustratsiooni see, kui avastan, et loen mingit kuulutustulpa, kuhu igaüks paneb üles, mida aga pähe tuleb. Senikaua, kuni säilib põhimõtteline avatus ning võime teiste vaadete ja argumentidega suhestuda, ei ole midagi valesti, kui toimetus esindab selgelt üht ideoloogiat või maailmavaadet. Ma saan aru, et Eestis on sagedane mure see, et meie meediaturg on ahtake ning siia ei mahu samal moel palju kvaliteetseid tegijaid, nagu on USAs, Prantsusmaal, Saksamaal või Uks, ning et seetõttu on Postimehe / Eesti Meedia positsioon teistsugune ning konservatiivse pöörde tagajärjed tõsisemad. Võib-olla tõesti. Aga ma ei näe, kuidas saaksime erameedia puhul sellist „vaba arvamuste turuplatsi“ nõuda või isegi eeldada, isegi kui me seda heaks peaksime pidama.

 

Varasemalt kehtis arusaam, et ajakirjandus on ühiskonna teenistuses, annab usaldusväärset infomatsiooni, aitab toimuvat mõtestada ja edendab avalikku debatti. Isegi tabloidid põhjendasid kõmuteemasid sellega, et nende abil ja varjus saab olulisega tegeleda ning lugejani jõuda. Kas teile ei tundu, et ajakirjandus on hakanud kas klikijanus või ideoloogistel kaalutlustel ise ühiskonnas probleeme tekitama või neid võimendama, tekitades paanilist õhkkonda?

Jüristo: Kindlasti on alati olnud ajakirjanikke, kes on püüdnud oma tööd selle vaikiva arusaama vaimus teha, aga eeldus, et ajakirjandus tervikuna on kunagi nii toiminud, tundub kahtlane.

Raihhelgauz: Teatud ideaalid on alati olemas olnud ja ilmselt hakkaks ka iga meediatööstur viisakalt noogutama, kui ühiskonna teenimisest ja usaldusväärse info pakkumisest juttu teha. Aga kahtlen samuti, et möödaniku tegijad olid selles suhtes kuidagi õilsamad. Olen nõus, et paljud probleemid on meedias täiesti teadlikult üles puhutud. Aga kui tahame, et igast probleemist saaks rääkida, siis peame leppima sellega, et aeg-ajalt tegeldakse ka pseudoteemadega.

Hennoste: See on eesti ajakirjanduses keskne ja väga suur probleem, aga ma tahan teha kindla kitsenduse. Ajakirjanduse kui terviku teemavalik on väga lai. Järgnev puudutab poliitika-ajakirjandust. Jah, see on üha enam lihtsalt võimendi, mille tegijate keskne vahend on pahupidi paanikanupp. Selle pläristamise eesmärk pole kutsuda abi, vaid nimelt ja iga hinna eest tekitada ebakindlust, ärevust ja paanikat. Kui asi oleks sealjuures ainuüksi klikkide ja raha korjamises, siis võiks öelda, jumal nendega. Tegelikkus on minu hinnangul hullem. Ebakindlust ja paanikat külvatakse inimeste paremaks manipuleerimiseks. Manipuleerimise taga on üha selgemalt näha eesti poliitika-ajakirjanduse suund ja tahe olla ise partei. Ennekõike populistlik partei.

 

Postimees on olnud kogukondade edendaja ja liitja, Hagi Šein nägi rahvustelevisioonil seda rolli. Kas ühiskonna praeguse polarisatsiooni juures on millegi sellise poole püüdlemine vajalik ja võimalik?

Hennoste: Oijah. Hakkasin mõtlema, millal Postimees viimati selles ühendaja rollis võis olla. Ja millal rahvustelevisioon? Aga see selleks. Praegu on olulised kaks asja. Üks on polariseerumine. Küsimus on ainult selles, kas sellest saab pikaajaline kaevikusõda, kus vastase kaevikusse aeg-ajalt kärvanud rotte loobitakse või tuleb tõeline lahing. Viimase aja märgid viitavad lahingu poole. Ja küsimus on selles, kas kahe kaeviku vahelisel eikellegimaal saab kõndida lehepoiss ja hüüda „Homne Postimees, palju uudist sees!“. Ja kui saab, siis kas kaevikust mõni käsi rahaga välja sirutatakse või laseb keegi lihtsalt lehekandja maha.

Teine on täpselt vastupidine. Inimeste identiteetide hulk (või teadvustatud identiteetide hulk) muudkui kasvab. Ja sellega koos kasvab vähemuste hulk. Tagajärjeks on teadupärast killustunud ühiskond, kus suur hulk vähemusi on üksteisega lepitamatus tülis. Mis on siin ajakirjanduse roll ja võimalus? Otsida ühisosa? See tähendaks astuda vastu kogu sellele sadade identiteetide ideele. Anda sõna kõigile vähemustele? Ma ei ole üldse kindel, et see looks sildu. Praegune näitab, et pigem vastupidi. Ühesõnaga, ühiskond on pannud ajakirjanduse kahvlisse, aga keegi või miski peab olema liitja. Muidu tuleb letaalne lõpp.

Raihhelgauz: Ma ei arva, et praegu on taasiseseisvunud Eesti ühiskonna polarisatsiooni tipp. Mäletan, kuidas vaatasin vanaema juures pronksiöö reportaaži ja mõtlesin, kas esmaspäeval oleme ikka klassikaaslastega sõbrad edasi. Õnneks see meie läbisaamist kuidagi ei mõjutanud, mind arvati vist automaatselt „pahade venelaste“ nimekirjast välja, aga igatahes oli tol ajal pinge õhus – isegi kaheksa-aastane laps tunnetas seda. Praegu ma ei kujuta midagi sellist ette. Ilmselt ei tasu oodata, et erameedia osutub lõimivaks jõuks. Mulle tundub, et igasugused vabatahtlikkuse alusel toimivad haridusprojektid-arutelufoorumid saavad selle eesmärgiga palju paremini hakkama. See on küll teema, mille peale võiks iga arvamusliider indiviidina ise mõelda. Tasakaalukaid esseid ilmub väga harva. Üldjuhul on eesmärk oponent hävitada, mitte ümber veenda. Mõnest teisejärgulisest konfliktist tehakse eksistentsiaalne heitlus, mis lõpuks seisu ei muuda. Ma ise pean end pigem liberaaliks ja tunnistan, et meie leer pole leidnud head viisi, kuidas kõnetada inimesi, kellele rahvus on tähtsam kui indiviid ja traditsioon tähtsam kui heaolu. Kerge on maha teha kõike, mida nad usuvad, palju raskem aga tunnistada endale, et nende seas on sama palju armsaid ja haritud inimesi, kes on terviklikumad ning vooruslikumad, kui ma ise. Loomu poolest kipun radikalismi kalduma – produktiivse dialoogi pidamiseks tuleb tõesti vaeva näha.

Jüristo: Mulle tundub, et seesama sotsiaalmeedia, mis meid lahutab ja polariseerib, teisest otsast tekitab uusi kogukondi ning loob ühtsust – me ei pruugi seda praegu sellisena ära tunda. Selles mõttes ei ole siin midagi uut – ka seesama rahvuslik meedia, mille esimene pääsuke oli siinmail kunagi ammu Perno Postimees, oli algselt mitte ainult liitev, vaid ka osa sellest lammutavast ja polariseerivast projektist, mille käigus sai suhteliselt ühtsest, suurte impeeriumide Euroopast hulk omavahel pidevalt vaenutsevaid rahvusriike. Me lihtsalt enam ei näe ega mäleta seda maailma, mis lagunes, samal ajal kui praegune reaalsus tundub meile ainuvõimalik.

 

Millist mõju avaldab eesti ajakirjandusele ERRi uudisportaali tubli edenemine?

Raihhelgauz: Nagu varem mainitud, on ERR meie meediamaastiku tasakaalustav jõud. Uudisportaal pakub võrdlemisi neutraalset kommentaari, meeldiv on ka see, et alati ei püüta sensatsiooniga kaasa minna, kajastades teemasid, mis on tõesti vajalikud. ERRi arvamusportaalil on ka teatud rahustav toime. Olen täheldanud, et radikaalsed ühiskonnategelased kipuvad ERRile kirjutades oma arvamusi pehmendada, viisakamalt sõnastama.

Hennoste: Praegu on ta selline ei liha ega kala. Osalt uudisportaal, osalt enese­reklaami vahend, osalt vanade teleuudiste taaskasutus. Minule on nad igatahes igapäevaselt olemas. Ja kui harva näkku hüppav infantiilsus ära kaob, siis … Ma igatahes loodan neile väga. Kirjutasin eelneva lõigu neljapäeval, 13. detsembril. Ja sama päeva õhtul sattusin loole, milles ERRi ajakirjanik kritiseerib üliõpilastööde konkursil preemia saanud tööde keelt. Vajalik tegu. Ainult et selles tekstis oli tsitaate välja jättes veidi üle 700 sõna ja üle kolmekümne keelevea, sõnade väärast kasutusest kuni lagunenud lauseteni. See ületas minu jaoks piiri. Peale tuli sügav masendus ja lootusetu viha. Aga ma tahan siiski edasi loota.

 

Kuidas hinnata uuriva ajakirjanduse käekäiku viimastel kümnenditel?

Hennoste: Elab edasi ja loodetavasti ei sure ka. Kohati on tal endiselt mõju, aga kahjuks ei ole uuriv ajakirjandus ajalehtedes enam ammu müügiargument. See näitab midagi lugejate meelsuse muutumise kohta. Sama hull on see, et uuriva ajakirjanduse mõiste ise on hakanud muutuma. Selle sildi alla käib nüüd kõige enam katrinlustilik tegutsemine, mida mingil mulle arusaamatul põhjusel on ajakirjanikud ise hoolega promonud. Ajakirjanike eetiline enesehävitus kuulub viimaste aastate eesti ajakirjanduse olemusse.

 

Kuidas mõjutab ajakirjanduse ühiskondlikku rolli ja usaldusväärsust sisuturunduse üha ulatuslikum vohamine? Kui näiteks meediaettevõtted ise kultuuriüritusi korraldavad, kuidas mõjutab see kultuurikriitikat?

Hennoste: Hakatuseks tahaksin ikka ja jälle astuda vastu uue aja üha süvenevale mälutusele. Sisuturundus pole midagi uut. See vohas eesti meedias juba enne Teist maailmasõda, ainult teiste nimede all. Aga vastus on lihtne. Väga halvasti mõjub, eriti usaldusväärsusele. Kui nõukogude ajal tuli otsida ridade vahelt võimuvastaseid sõnumeid, et nende üle rõõmu tunda, siis nüüd tuleb otsida ridade vahelt sisuturundust, et selle peale sülitada. Kokkuvõttes ei saa ma enam ammu usaldada väljaannet kui tervikut. Usaldan konkreetseid ajakirjanikke, seni kuni nad pole ennast turundusega kokku määrinud.

Kuidas mõjutab ise produtseerimine kultuurikriitikat, ma veel ei tea. Mu arust see produtseerimine alles hakkab hoogu sisse saama. Kui meediafirma paneb püsti kontserdi ja seda lakkamatult ja selliste sõnadega sisuturundab, nagu hakkaks Issanda ingel maale laskuma, siis mõjub see pigem koomiliselt. Kontserdid jm ühekordsed üritused ei anna tegelikult korralikku pilti, huvitav hakkab olema siis, kui meediaette­võtete raamatukirjastamine tõsiselt jalad alla saab ja iga nädal mõni uus teos välja tuleb. Kui seni on kultuurikriitika puhul usaldusest rääkides peetud silmas ennekõike nn sõbrakriitikat, kus sõprade-tuttavate seltskond üksteist vastastikku kriitikaga lakub, siis uues olukorras tuleb vaid loota, et firmaomaniku taldade lakkumist ei tule.

Jüristo: Siin on vastus lihtne: ei näe, kuidas see usaldusväärsusele üldiselt saaks hästi mõjuda. Kui meedia järjepidevalt saeb ärilistel põhjustel iseseisvuse ja ajakirjandusliku professionalismi oksa, siis ajapikku läheb muidugi aina raskemaks sellel istuda. Ja pikemas perspektiivis kahandab see omakorda ka sisuturunduse enda efektiivsust, nii et siin ei ole vist tegu olukorraga, kust keegi saaks võitjana välja tulla. Kui sisuturundus tähendab, et selle varjus jäävad süsteemselt ja tahtlikult tähelepanuta asjad, mis seda muidu vääriks, siis on meil tegemist teistlaadi probleemiga, aga ma ei tea, kas me päris nii tumedas maailmas veel oleme.

Raihhelgauz: Massikultuur nagunii ei sõltu kriitikast kuigi palju. Keegi ei lähe ju uue Marveli filmi linastusele või Nublu kontserdile ajalehes loetud arvustuse tõttu. Käime nendel üritustel, sest need meeldivad meile ilma selleta, et keegi neid läbi ja lõhki analüüsiks. Hoopis teine lugu on mõne progressiivse lavastusega. Seal loeb kriitiku arvamus palju rohkem, aga publik on juba a priori Sirbi-lembene ja püüab äraostetud arbiitrid läbi näha, seega siin on sisu­turundusel päris võimas opositsioon.

 

* Tiina Kaukvere, Kellel on vaja ajakirjanikku? http://tiinakaukvere.com/blogi/kellel-on-vaja-ajakirjanikku