Kliimasoojenemine minu härmatanud akna taga

Kliima soojenemist käsitlevate artiklite kommentaare analüüsides selgus, et 61% kommentaarides eitatakse inimtekkelist kliimamuutust.

OLIVER TOMINGAS

Eesti veebilehtede kliimauudiste kommentaariumides valitseb valjuhäälne kliimaeitaja, kelle kriitikanooltest läheb küll suur osa märgist mööda, kuid kelle arvamusavaldused peaksid panema loodusainete õpetajaid, ajakirjanikke ja erialateadlasi siiski endalt küsima, kas oleme kliimamuutuse alusmõisteid ja protsesse õpilastele ja täiskasvanutele seni vajalikul määral selgitanud.

Käesoleva kirjatüki keskmes oleva analüüsi idee hakkas idanema umbes pool aastat tagasi, kui sattusin lugema Orkla Eesti tellitud jätkusuutliku tarbimise ja eluviisiga seotud hoiakute uuringu tulemusi. Sealt selgus muu hulgas, et eestlased on Põhja- ja Baltimaade suurimad kliimaskeptikud.¹ Seitsme riigi võrdluses tuli välja, et vaid 58% meie rahvast tunneb muret kliimamuutuste pärast ja iga kolmas eestlane ei tunnista kliimakriisi olemasolu. Juureldes kliimaskeptilisuse põhjuste üle tulin mõttele analüüsida veebilehtedes ilmunud kliimamuutusi käsitlevate artiklite kommentaare. Teemakohaseid taustamaterjale otsides selgus, et kommentaaride sisuanalüüsi on kliimamuutusega seotud hoiakute väljaselgitamiseks kasutatud varemgi. Angela Brodsky toob meetodi tugevusena välja, et veebikommentaarid näitavad, kuidas kujunevad teadmised kliimamuutuse kui väga mitmetahulise teema kohta, milliseid argumente kasutatakse ja kuivõrd paljastatakse oma sotsiaalset identiteeti.² Brodsky rõhutab veebikommentaaride anonüümsuse olulisust, kuna ainult nii on tagatud vaba eneseväljendus. Samuti ei tohi kommenteerija olla teadlik, et ta osaleb uuringus, kuna see võib mõjutada kommentaari sisu (Hawthorneʼi efekt). Saksa uurijad Ines Lörcher ja Monika Taddickenon välja toonud, et kommenteerijate valdav suhtumine kliimamuutustesse võib erineda mitte ainult riikide võrdluses, vaid ka ühe riigi eri meediaväljaannete puhul.³ Kanada tudeng Meg Hoyland kasutas lingvistilist analüüsi, lugedes kokku kindlad sõnad, mida kasutatakse Facebookis leiduvate kliimamuutusi käsitlevate artiklite kommentaarides. Lisaks uuris ta, millist väljendusstiili kommenteerijad kasutavad.⁴

Kommentaaride valik ja sisuanalüüsi põhimõtted. Kuna kliimamuutuste teemal kirjutatakse ja kommenteeritakse Eesti veebilehtedes palju, siis sai kohe selgeks, et metoodikas on vaja teatud kitsendusi. Otsustasin analüüsida ainult neid artikleid, mis tulevad välja Googleʼi otsingusõnadega „Delfi kliima soojenemine“. Seega on kõik uuringusse kaasatud 19 artiklit pärit Delfi Meedia ASi väljaannetest Roheportaal (11), Forte (6), Eesti Ekspress (1) ja Maaleht (1) ning hõlmavad perioodi 2021. aasta oktoobrist 2024. aasta jaanuarini. Võtsin uurimise alla vaid need artiklid, milles edastati teavet, et kliima soojeneb, kas globaalselt või mõnes kindlas piirkonnas. Soojenemise vastu võitlemise ja sellega kohanemise teemal avaldatud artiklid, näiteks need, mis puudutasid rohepööret, alternatiivseid tehnoloogiaid, elektriautode kasutuselevõttu jms otsustasin analüüsist välja jätta.

Keskne sõnum, mida kõik väljavalitud lood edastavad, on üheselt mõistetav: 1) kliima soojenemine on reaalsus, 2) see protsess on kahjulik või isegi ohtlik ja 3) see toimub inimese süül. Kommentaare oli kokku 1300. Kõigepealt eraldasin teemavälised ehk seosetud kommentaarid (355) ja kliimamuutust jaatavad kommentaarid (157), kumbagi alamrühmadeks jaotamata. Rohkearvulist ja sisult mitmekesist kliimamuutusi eitavate gruppi esindas 788 kommentaari, mis on 61% kommentaaride üldarvust, ilma teemavälisteta isegi 83%. Need jagunesid seitsmesse alamrühma: kliima on alati muutunud, ilm on kliima, vandenõuteooriate pooldajad, kliima soojenemist põhjustavad alternatiivsed tegurid, soojenemine on kasulik, kohanemisele lootjad ja ükskõiksed.

Kui kommentaar sisaldas mitut seisukohta, lähtusin määramisel peamisest sõnumist, mida kommentaar kandis.

Igimuutuva kliima argument kui linnavalitsuse lumekoristuspoliitika. Kliimamuutusi eitajate grupist (ma ei taha kasutada sõna „kliimaskeptik“, kuna skeptilisus peaks minu meelest olema inimese loomulik eluvaade) 14% moodustavad kommenteerijad, kelle lemmikväide on järgmine: Maa kliima on alati muutunud ja muutub ka edaspidi ning seetõttu pole meil vaja globaalse soojenemise pärast muretseda. Kuna elame parajasti kahe jääaja vahelisel ajal, siis on mõistetav, et mõnda aega muutub Maa kliima veel soojemaks, seejärel aga hakkab kindlasti jälle jahedamaks minema. Tuleb ainult järgmine jääaeg ära oodata. Seesugune jutt meenutab kangesti ühe abilinnapea soovitust linnas laiutavate lumehunnikute pärast mitte viriseda, kuna päästev kevad on peagi tulekul. Igimuutuva kliima argumenti kasutades tehakse kaks viga: eiratakse kliimasüsteemi keerukust ja seoste rohkust ning ignoreeritakse tõsiasja, et kliimat kujundavad protsessid toimivad erinevas ajaskaalas.

Hea ülevaade süsihappegaasi kontsentratsiooni seostest Maa kliimaga, sh viimase paari miljoni aasta jooksul korduvalt aset leidnud jääaegadega, on antud valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) 4. aruande paleokliimat käsitlevas peatükis (eriti soovitan lugeda alapeatükke 6.1 ja 6.2).⁵ Seal on suhteliselt lihtsas keeles selgitatud, et kuigi Maa kliima on tõepoolest alati muutunud ning sooje perioode on esinenud ka aegadel, mil inimest veel areenil ei olnud, tõuseb registreeritud õhutemperatuur viimastel aastakümnetel liiga kiiresti selleks, et seda saaks selgitada ainult looduslike põhjustega, näiteks päikese aktiivsusega, Maa tsüklilise iseloomuga liikumisega Päikese suhtes või vulkaanilise tegevusega Maal. Küll aga näitavad kliimamudelid, et hiljutine kiire muutus on hästi reprodutseeritav, kui võtta arvesse inimtegevuse tagajärjel atmosfääri lisandunud süsihappegaasi hulk ja sellest põhjustatud kasvuhooneefekti tugevnemine. Hilisemates IPCC avaldatud teaduslikes aruannetes (5. ja 6. raport) rõhutatakse, et inimmõju keskne roll kliimamuutuste põhjustamisel on saanud üha selgemaks ja süsihappegaasi kontsentratsiooni tõusu piiramisega ning selleks vajalike meetmete rakendamisega on juba väga kiire.

Mõisted ilm ja kliima on lootusetult sassis. Umbes sama suure osa (17%) moodustab seltskond, kes on lugenud kliimauudise läbi, vaadanud aknast välja ja kirjutanud siis kommentaariks järgmist: „Kellegi Phoebe hala kuumalainete teemal ei lähe meile peale seni, kui meie siin peame külmetama ja pidevat vihma taluma“ või „Eesti on siis mingil teisel planeedil ja sellesse maailma ei kuulu, sest meil pole mingit kuumalainet“. Selle grupi kommentaaridest koorub välja kaks põhilist väär­arusaama. Esiteks jääb mulje, nagu ei olekski lugeja teadlik, et planeedil Maa on 510 miljoni ruutkilomeetrine pind, mille kohal asuva atmosfääri võimalike seisundite ehk ilmade mitmekesisus eri paigus on tohutu suur. See, et minul siin Eestis on suvepäeval jope seljas, ei tähenda, et Lõuna-Prantsusmaal ei võidaks samal ajal kuumalaine käes kannatada. Suhtumise „maailm lõpeb minu heinamaa servaga“ murdmisel võib ehk abi olla aktiivsemast reisimisest ja loodusdokkide vaatamisest. Koolis või ülikoolis tasub rohkem näidata selliseid ilmakaarte, kus on kujutatud Eestist mõnevõrra suuremat ala, näiteks kogu Euroopat. Mõne kevadise või sügisese ilmaolukorra analüüsist võib selguda, et Põhja-Saksamaal on parajasti jahedam kui Eestis, kuna tuuled ehk atmosfääri tsirkulatsioon on õhutemperatuuri tavapärase, päikesekiirguse jaotusest tuleneva korrapärase mustri segi paisanud. Samuti tasub õpilastele varakult selgitada klimatoloogias äärmiselt sageli kasutatavat anomaalia ehk hälbe mõistet (väärtusest on lahutatud selle pikaajaline keskmine ehk norm) ja näidata vastavaid ilma- või kliimakaarte.

Teine väärarusaam on veel üldisem. Unustatakse, et isegi kui kliimamuutuse artiklis käib jutt üksikust aastast või kuust, on kliima puhul alati taustaks võetud pikema ajaperioodi (vähemalt 30 aastat) keskmine atmosfääri seisund. Üks erakordselt külm päev, kuu või aasta mõnes maailma paigas ei tähenda, et kliimamuutus selles paigas (ammugi mitte globaalselt) on tühistatud või ümber pööratud. Kliimaküsimus on alati arvutuslik, selle kohta ei saa ammendavaid järeldusi teha aknast välja vaadates.

Vandenõuteooriate lai levik. Kõige arvukama ja ühtlasi ka kõige sõnakama osa moodustavad vandenõuteooriate pooldajad (31%). Vandenõuteooriad on omakorda lahutamatult seotud valeinformatsiooniga, mille levimist kliimamuutuste valdkonnas on juba märgatud ja kirjeldatud nii meil kui mujal.^6,7 Raske on öelda, kui paljude käesolevasse uuringusse sattunud kommentaaride puhul on tegemist juhusliku valeinformatsiooniga ehk teadmatusega ja kui paljude puhul tegu sihiliku valeinfo levitamisega, kuid kindlalt võib väita, et vandenõuteooriad on eestlaste hulgas ka kliimatemaatika lahtimõtestamisel äärmiselt populaarne abivahend. Mõned menukamad teooriad: rohepööre on lihtsalt üks ärimeeste ja poliitikute rahateenimise viis, kliima soojenemise jutt on elektriautode ja konditsioneeride müüjate lobi, rahateenimise eesmärgil teadlased valetavad, kuumalaine tagajärjel surnute statistikat kasutatakse koroonavaktsiinist põhjustatud surmade varjamiseks jne. Väga harva tuuakse oma väidete tõestuseks põhjendusi või viiteid, domineerib vihane ärapanemine. Eraldi žanri moodustab vastasleerile ehk kliimamuutuse jaatajatele pilkenimede väljamõtlemine. „Rohehüsteerikud“, „rohepöörased“ ja „rohetiirased“ on vaid mõned värvikamad näited. Selle kategooria kommentaaride seas leidub ka üks seisukoht, millega ma mingil määral nõustun. See on teatud tendentslikkus, tugev soojenemise poole kallutatus, millega meedia kliimamuutuste teemat käsitleb. Kui näiteks ilmub kaksteist artiklit kuumalainest mõnes Euroopa piirkonnas, siis võiks paar artiklit ilmuda ka perioodil, mil sama piirkonda tabab erakordne külm. Kui näiteks uudis räägib sellest, et ookeani pinnatemperatuurid on tõusnud, siis oleks viisakas mainida, et ookeani süvakihi temperatuurid on samal ajal langenud. Sisuline tasakaalustamatus ja kohati ka põhjendamatult dramaatiline lokulöömine on kindlasti üks põhjus, miks vandenõuteooriad kliimamuutuste valdkonnas levima kipuvad.

Mõeldakse vaid ühe kliimateguri peale korraga. Eraldi gruppi koondasin kommentaarid, mille puhul lugejad on toonud välja alternatiivseid tegureid, mis nende arvates praegust kliimasoojenemist põhjustavad (29%). See on minu meelest üks huvitavamaid gruppe, sest annab aimu inimeste teadmistest ja ettekujutusest kliimasüsteemi kohta. Kui süsihappegaasi õhkupaiskamine soojenemist ei põhjusta, mis tegur siis? Kohe peab ütlema, et populaarseimat tegurit on võimatu välja tuua. Räägitakse linnade soojussaartest, maakasutuse muutustest, õhutemperatuuri keskmistamise probleemidest, metaanist, maakera pooluste vahetumisest, valedest võrdlusperioodidest, sõjapidamise käigus eralduvast soojusest ja kümnest muust nähtusest. Nii nagu ka vandenõuteooriate grupi puhul, on siingi ammendavate selgituste andmisega vähe vaeva nähtud. Näiteks kirjutab üks kommentaator: „Päike on nii suur, et sinna sisse mahub miljon kolmsada tuhat maakera. Päike moodustab 99,8% päikesesüsteemi massist. Maakera kliimat mõjutab Päike, mitte inimene.“ Ja kõik. Ei mingit lisaselgitust ega viidet. Selle loogika alusel võiks Tallinna loomaaias maanduv tulnukas automaatselt arvata, et selle asutuse kõige tähtsam isik on elevant. Loomaaia direktor, kes kusagil kabinetis tillukese süsihappegaasi molekulina tegelikult niite tõmbab, jääb tal nägemata, kuna ta ei märka või ei taha märgata kogu süsteemi tema keerukuses. Kommentaare lugedes ei saanud ma kuidagi lahti mõttest, et takistuskoht kliimamuutustest arusaamisel on kasvuhooneefekt. Sellest ei saada aru ja seda ei usuta. Kas on põhjus selles, et gaasimolekulid ning kiirgus- ja neeldumisprotsessid on paljale silmale nähtamatud? Et neid on tarvis ette kujutada? Selleks vaeva näha?

Ka kliimamuutuse jaatajad võivad olla ebaviisakad ja argumentidest loobuda. Esmalt tuleb tõdeda, et inimesi, kes annavad veebilehtedel selgelt mõista, et usuvad antropogeenset kliimamuutust, on üllatavalt vähe – 12% kommentaaride üldarvust, ilma teemaväliste kommentaarideta 17%. Arvatavasti on põhjuseks tõsiasi, et nende sõnum kajab niigi igast kanalist valjult vastu. Neil ei ole otsest vajadust minna kommentaariumi ja seal midagi tõestama hakata. Ka kliimamuutustega nõustuja ei suvatse enamasti oma seisukohti argumentidega katta. Talle piisab kliimaeitaja tähelepanu võitmisest ja tema vildakale arvamusele osutamisest, kusjuures mõned tähelepanekud on üsnagi teravad: „Kliimamuutus ja Lõuna-Euroopa ilm pärineb meie mikroriigi Stenbocki majast? Oleme siis võimsamad kui USA, Venemaa või ükski tuumariik.“ Kui kliimamuutustega nõustuja kannab võsavillemina kümneid hüüdnimesid, siis eitajate kohta kasutatavad nimetused originaalsusega just ei hiilga – „rumal“, „idioot“ ja „loll“ ajavad asja ära küll. Alavääristavate ehk isiku pisendamisele keskenduvate kommentaaride kokkulugemisel selgus, et kliimamuutustega nõustujad on eitajatest isegi sapisemad, osakaal kõigist kommentaaridest vastavalt 15 ja 9 protsenti.

Teine uuringust välja tulnud üllatus on kliimamuutusi heakskiitvate (50), kohanemisele lootjate (8) ja ükskõiksete (14) äärmiselt väike hulk. Kaks viimast liitsin seetõttu tulemuste diagrammil üheks grupiks. Samuti peab meeles pidama, et tegu on veebikommentaaridega, millele ongi iseloomulik tugev polariseeritus.² Mõõdukat arvamust avaldama või lepitust pakkuma eriti ei tulda.

Kui kommenteerimine ette võetakse, siis on inimesel üldiselt kas juba rusikas taskus või vähemalt kindel kavatsus vastaspool mutta tampida. Võib oletada, et kui uuringufirma korraldaks täpselt sama inimgrupi seas küsitluse, oleks ükskõikseid või kliimamuutusega leppijaid tõenäoliselt rohkem.

Kuidas olukorda parandada? Täiskasvanu mõttemaailma muuta on keeruline, aga usun, et noortele on küll võimalik nii mõnigi kliimamuutuse mõiste või seos paremini selgeks teha, et ei tekiks väärarusaamu. Näib, et sellisena nagu praegu – geograafia või ühiskonnaõpetuse mõne mahukama osa ääremärkusena – pole kliimamuutuste teemat koolis enam otstarbekas käsitleda. Pelgalt teema esiletõstmisest ei piisa, sest koolimajast väljaspool on probleem kasvanud liiga suureks. Sellest on juba aru saanud möödunud aastal käivitatud projekti „Kliimateadlik“ eestvedajad, kes on Norra rahastuse toel ja mitme ülikooli õppejõudude kaasabil seadnud eesmärgiks suurendada Eesti ühiskonna kliimateadlikkust süsteemse kliimahariduse kaudu kõigil haridusastmetel. Kui „Kliimateadlik“ keskendub eeskätt õpetajatele, siis gümnaasiumiõpilastele võiks julgemalt pakkuda kliimamuutustele ülesehitatud valikkursusi. Lõimida annaks nii geograafiat, ühiskonnaõpetust, füüsikat, keemiat kui bioloogiat. Kindlasti peaks osa õppest olema avastuslik, sest kõige kasulikum on, kui uurimisaluse kliimaperioodi erakordse soojuse või jaheduse põhjusteni jõuavad õpilased ise. Näidisjuhtumeid selliseks detektiivimänguks pakkusid muide needsamad Delfi kommentaatorid: dinosauruste ajastu, Erik Punase saabumine Gröönimaale, väike jääaeg jne.

Seda, et õpetaja või teadlane peab tänapäeval oma sõnumi edastamiseks kasutama kõrvalteid, tuleb ette järjest sagedamini. Mäletate koroonaaja algust, mil arvamused viiruse leviku ohjeldamise meetodite tõhususe kohta kippusid seinast seina kõikuma ja raske oli aru saada, mida enda kaitseks teha tuleb? Tookord leidus üks praktilise meelega teadlane, nimelt geoloog Erik Puura, kes ilmselt nähes, et maskikandmise promomine rahva seas on üsna tulutu ettevõtmine, tegi õppevideo sellest, kuidas avada toidupoe puuviljaosakondades pakutavaid õhukesi kilekotte ilma näppu suhu pistmata.

Mina küll ei taha, et kliimateadlasi ootaks kunagi ees selline saatus – olla ühiskonnale suurte sihtide kättenäitaja asemel midagi teatri kohanäitaja taolist. Ka nüüd, ühismeedia ajastul, mil kõigi ja kõige kohta võib rääkida justkui ükskõik mida, on teadlased siiski oma valdkonnas kõige targemad, kes meil on. Neid tasub kuulata. Kuulata ja kuulda võtta.

1 Eesti inimesed on Põhja- ja Baltimaade suurimad kliimaskeptikud. Orkla Eesti 23. III.2023.

2 Angela N. Brodsky, Using content analysis on Internet news article comments to understand climate change denial. SAGE Publications Ltd., London 2019.

3 Ines Lörcher, Monika Taddicken, Discussing climate change online. Topics and perceptions in online climate change communication in different online public arenas. – Journal of Science Communication 2017, 16(02).

4 Meg Hoyland, Global Warming Hype: Climate Change Denial in Facebook Comments. – Earth Common Journal 2022, 8.

5 IPCC Fourth Assessment Report. Chapter 6: Paleoclimate. Intergovernmental Panel on Climate Change 2007.

6 Aveliina Helm, Mõtlen oma peaga ja teadlasi ei usu. – Sirp 20. XI 2020.

7 Kathie M. d’I. Treen, Hywel T. P. Williams, Saffron J. O’Neill, Online misinformation about climate change. – Wireʼs Climate Change 18. VI 2020.