Mis värvi on tulevik?

MART NIINESTE

Mart Niinestele tundub, et kultuur on meile vaid formaalselt oluline.

Mart Niinestele tundub, et kultuur on meile vaid formaalselt oluline.

Piia Ruber

1.

Tuleviku värv sõltub parasjagu toimuvast ning selle mõjust hetkemeeleolule. Kultuuriajakirjandust tehakse meil igale maitsele. Mahult nii, et tapab, mis on hea ja halb korraga: rohkem asju saab mingilgi kujul vähemalt kusagil kroonikareal kajastatud, kuid seda raskem on kilde taga ajada, et endale suur pilt kokku kleepida.

Mulle tundub, et kultuur on meile vaid formaalselt oluline. See peab olemas olema, muidu pole me tõsiseltvõetavad, kuid meie igapäevaelus pole tähtis, mis kultuurivaldkonnas parajasti põnevat teoksil. Mina tunnen end oma kümneaastase pühendunud kultuuriajakirjaniku töö juures päris tihti Muhvina, kellele pole sõpru ja kes kirjutab endale kirju.

Meie meediatarbimine on peaaegu kogu täiega kolinud internetti. Esmakordselt on võimalik kultuuriajakirjanikul näha, kui palju teda loetakse, kui lugu ilmub lihtsalt kultuurirubriigis, käib läbi esilehelt või on päevakajalise, provokatiivse pealkirjaga. Täpsetest arvudest ma rääkida ei saa, paljastaksin ärisaladusi, kuid jutt käib ikka suurusjärkudest. Aga just loetavusest tehakse järeldusi, millele tasub panustada, et lehenumber võrgus ja paberil lugejatele ja reklaamiandjatele maha müüa.

Sirbi viimast peatoimetajavahetust saatnud skandaali ajal sõnastas Rein Raud kultuuriajakirjanduse kolme ringi teooria. Esimeses ringis räägivad asjatundjad ja tegijad omavahel asjast, teises vahendatakse asja huvilistele ja kolmandas pole asi üldse oluline. Raud on sõnastanud kultuurikülgede ülesandeks muuta läbipaistvaks piir esimese ja teise ringi vahel, hoida üleval sisulist arutelu operatiivselt ja teemakaugemale lugejalegi arusaadavalt.

Jälgides ja tundes ka omal nahal toimuvat, näen meedias põhilist kismat kahe viimase ringi vahel. Kultuuritoimetajad võivad ju kahe esimese ringi piires vabalt opereerida, kuid rinda peavad nad pistma ikkagi kolmanda, kõige laiema ringi ootustega, sest nemad maksavad. Ja kultuurivälja killustumine skeenedeks tegijate ja tarbijate tasandil ei tule siin sugugi kasuks. On küll kõva asi, aga mitme lugejaga ta kõneleb? Kes ostab tema pärast lehenumbri või veebis lugemisõiguse? Kusjuures kohtunikurollis on siin pintsaklipslane oma Exeli tabeliga. Mis sisse ei too, ei pea ka välja viima. Küll aga võib viia selle, kuna ta peab siiski olemas olema, talveunerežiimile nagu karu sügisel.

2.

Kultuurikorraldajad püüavad pidevalt veenda kultuuriajakirjanikke teemal, et ühe kaubanduslik teadaanne on teisele tema väljaande järgmise numbri kultuurikülgede põhiuudis. Valitseb arusaam, et kõige kõvem sõna on just uudis paberlehes, soovitavalt külje põhiloona. Online näib pigem varuvariant, lohutusauhind. Ma saan aru, et kui paberlehe üks külg mahutab maksimaalselt kuus-seitse tuhat tähemärki, ja tihti võtab osa sellest reklaamipind, näitab sellest sõelast viie suure kultuurivaldkonna – teatri, kino, kunsti, muusika, kirjanduse – üldarvestuses läbipääsemine asja olulisust, mida on hea argumendiks tuua kultuur- ja muudele kapitalidele.

Tore, et meil on säilinud austus paberlehe kui infokandja vastu, kuid päeva lõpuks võiks see teise ringi info jõuda siiski otsapidi ka kõigi võimalike huvilisteni, kellest nooremad näevad paberlehte vanematel külas käies, kelle igapäevases infovoos pole kultuuriuudis esikohal, mistõttu nad paiknevad pigem kolmandas ringis, kuigi nad loo ettesöötmisel sellest ära ei ütle. Et enam pole aeg, mil Pravda kirjutas ning kõik lugesid ja uskusid, on loo ilmumine alles algus.

Et kultuuriajakirjandus saaks igapäevameedias edaspidigi eluõigust ja soovitavalt senisest rohkem, et kultuur poleks oluline formaalselt, vaid ka päriselt, peab see kajastuma pintsaklipslase Exeli tabelis. Eriti kui tegemist on mõnda väiksema ringi nähtust käsitleva looga. Lihtsaim viis võimalike lugejateni jõudmiseks on suhtlusmeedia kanalite kasutamine. Olen vastavaid eksperimente omal käel koos mõne allikaga teinud ning tulemus on võrreldav sellega, kui lugu käib läbi portaali esilehelt.

Ilmunud loole hoo andmine oleks ka elementaarne tänu kultuuriajakirjanikule, et ta asja teiste omataoliste seast teha võttis, seda tõenäoliselt mitmest toimetusesisesest sõelast läbi surudes. Pintsaklipslane saaks jällegi sõnumi, et antud asju loetakse, järelikult ei saa karule sügavat talveund ette kirjutada, las mõmiseb veel.

3.

Hästi, enesereklaami ja selle võimaluste säilimise nimel on kõik valmis pingutama. Aga poleemika? Mõtlen siinkohal nii lugeja nõustamiseks kui ka valdkonna arendamiseks mõeldud avalikku kriitikat ja arutelu. Soovitavalt ilma suuremate isiklike solvumisteta.

Valdkondade arenguks vajaliku arutelu juhtumipõhine olulisuse tajumine on toimetajate sotsiaalse närvi küsimus: kui Orwelli „Loomade farmist” tuttavat tüüpi sigatsemine seab kellegi avalikult halba valgusse, on see ehk teistelegi õpetuseks, nagu võlla kaarnate päevapraeks kõlkuma jäetud keskaegne kurjategija? Kust jookseb piir mõne kultuuriringkonna väiklase sisekempluse ning laiemat lahtikirjutamist vääriva põhimõttelise väärnähtuse vahel? Senine ajakirjanduspraktika näitab, et kohast, kust tuleb mängu avalik raha. Ja siinkohal peavad paitama Tallinna Sadamat, Eesti Muusikanõukogu, Tallinna linnavalitsust ja Eesti Filmiinstituuti samad siilikindad.

Ja nüüd jõuamegi välja huvitava teemani – kultuuritegijate endi suhe kultuuriajakirjandusega. Mul on tunne, et loojanatuuri on paratamatult sisse kirjutatud koodijupp, mis välistab võime näha oma asukohta suures pildis. Nii mõnigi traditsiooniliselt kõrgkultuuriks peetavas nurgas nokitseja kipub igapäevameedia kultuurirubriiki nägema ebameeldiva sugulasena, keda siiski paratamatult tuleb endale mõnikord külla kutsuda. Vabandust, kõigist kultuurile pühendatud lehekülgedest on päevalehtede kultuuriküljed ainsad, mis ulatuvad laia lugejateringini ja tegelevad viie suure kultuurivaldkonna – kirjandus, kunsti, teatri, kino ja muusika – üldarvestuses just vastukaalu pakkumisega umbluu- ja muule ajupuhkusmeediale.

Mul on tunne, et me elame mingisuguses suhtekorraldajate paradiisis. Kultuuriväljaannete paljusus ei tähenda seda, et keegi peaks mingi asjaga saama täieliku eelkajastuse. Kultuuritoimetus pole reklaamiosakond, kirjutab, kes teemat oluliseks peab, teksti aktiivsest oma võimaliku publikuni viimisest ma juba kirjutasin.

Ja siin on ka riskikoht, et asi, mille varjatud eelreklaami igale poole surutakse, polegi suurem asi, vaid suisa käkk. Kui paljud kultuurikorraldajad on valmis, sarnaselt eellooga, jagama negatiivset arvustust? Mu kogemus näitab, et ülivähesed. Tegid, pasundasid – julge ka vastutada. Eellugu ja järelkaja käivad paaris, tasakaaluka kultuurimeedia edasikestmiseks on mõlema levik oluline. Siinkohal on igasuguste oma ajakirjanike ja kriitikute soovitamine ja sokutamine täiesti lubamatu.

Tõesti, kultuurimeedia ei tohi muutuda suhtekorraldusmasinavärgi mutriks. Mingi ametiväärikus võiks kultuuritoimetaja institutsioonil olla. On põhimõtteliselt lubamatu, et NO99st kirjutab riigieelarvelisse kultuuriväljaandesse loo Eero Epner või mõne koori uut dirigenti intervjueerib koori pressiesindaja. Niiviisi saadetakse laiemale lugejateringile – sealhulgas otsustajatele – selge signaal, et kultuur on meie klubiline tegevus ja teised sinna ei puutu.

4.

Üldiselt olen ma seda meelt, et kultuurivaldkond on ennekõike koostöövaldkond. Eriti tingimustes, kus see võistleb lugeja tähelepanu nimel kõige muuga. Siinkohal peaksime üksteise ja oma valdkonna tervikliku käekäigu suhtes olema mõistvad ja lahtise suhtumisega. Tahad, et sinust ja su valdkonnast edaspidigi kirjutataks – tee nii, et seda loetaks. Lihtne. Kui oled juba tribüünil, siis vaata silma lugejatele-kuulajatele-vaatajatele ning kõnele nendega arusaadavas keeles.

Olen seda meelt, et ka tulevikus on igasugusel kultuuriajakirjandusel oma koht, kuhugi ei kao sihtasutus Kultuurileht oma väljaannetega, alles jäävad ka ajalehtede kultuuriküljed ja portaalide kultuurirubriigid, peale kasvavad uued õhinapõhised blogijate põlvkonnad. Tehnika ja inimeste lugemisharjumustega tuleb sammu pidada, oma häälte muust mürast kuuldavaks tegemiseks vajaduse korral koori moodustama, kuid ei tohi nina kultuuri mõiste ja olulise-ebaolulise eristamisel liiga püsti ajada – peab olema piisavalt idealismi ning auahnust kultuuri kui sellist teenida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht