Naised omavahel

Inspiratsioonist korruptsioonimajanduses

REBEKA PÕLDSAM

Näidendi prooviperioodil hakkas Chris/Chris käima Manhattani allosas sadomasohistlikku seksi praktiseerimas kuulsa Sylvere Lotringeriga. [—] Armastus ja hirm ja glamuur. Mehe raamatuid läbi hekseldades mõistis ta, kui luges ühte pühendust, et tal on päris kõvad konkurendid: „Sylvere’ile, Maailma Parimale Keppijale (vähemalt minu kogemuse pinnalt). Armastusega, Kathy Acker.“ Pärast sõid nad mereannisuppi ja rääkisid Frankfurdi koolkonnast. Siis näitas mees naisele ust…

Chris Kraus, „Tulnukad / Välis­maa­lased ja anoreksia“, 2000.

Chris Kraus ei tee hipsterite armastatud magamistoamuusikat, kus iga lugu lõhnab higiste varvastest läppunud linade järele. Ta kirjutab niimoodi kunstimaailmast. Praegu kirjutab varsti kuuekümnene Kraus elulooraamatut teisest omasugusest Kathy Ackerist, Krausi endise abikaasa Sylvere Lotringeri 1997. aastal 50aastaselt rinnavähki surnud ekspruudist. Kathy Acker oli tuntud küberpunkar, kulturist, õppejõud, sekspositiivne feminist, paljuski kantud Frankfurdi koolkonnast väljakasvanud teooriatest ja pornograafiast – keegi, kellesarnane paljud noored haritud humanitaarid praegu olla tahavad.

Kraus sai tuntuks romaaniga „I Love Dick“ ehk „Ma armastan Dicki“ või „Ma armastan munni“. Pool raamatut on tema ja Sylvere’i faksid ja kirjad subkultuuride uurijale Dick Hebdige’ile, kellel nad külas olid käinud, õhtu otsa arutanud filosoofia üle, flirtinud, püüdnud üksteisele huvitavad olla. Nad mängisid mõttega, et Kraus on kõigest kuulsa mehe naine, endine strippar, läbikukkunud filmitegija, mitte intellektuaal, kes peale ise kirjutamise toimetab avangardkirjastuse väljaandeid (Krausi lesbiaktivistist sõbranna Eileen Mylesi kaheksakümnendate luulet, narkomaanist drag queen’i Cookie Mülleri seitsmekümnendate lugusid jpm).

Raamatu teises pooles läheb Kraus oma abikaasa juurest minema, sõidab autoga pool Ameerikat paar korda läbi, magab paar korda Dickiga, kes on korraga meelitatud ja hirmul naise tähelepanust, aga paari neist ei saa. Chris armastab Dicki siiski jäägitult, tänu kohtumisele Dickiga muutub Chris eneseväärikust teadvustavaks subjektiks. Ta ahistab Dicki, nagu mehed ahistavad naisi, suruvad nurka, nõuavad paha­aimamatult oma osa, viidates, et naine oli neile korra pilguga märku andnud huvist.

Krausi lugudes vahelduvadki lood seksi- ja eneseotsingutest. Tema seni uusim raamat „Summer of Hate“ ehk „Vihkamise suvi“ kirjeldab kinnisvaramaaklerina Los Angeleses rikkaks saanud kunstikriitiku ja õppejõu elu uues kinnisvaraarenduses, kuhu ta palkab endisi vange, kõik kas latiinod või mustanahalised ja keda vanglatööstus jätkuvalt pidevalt trahvib, ahistab, piirab. Ta investeerib sadu tuhandeid oma noore kallima Paul Garcia vabastamisse. Raamatus vahelduvad pildid luksusest ja vaesusest, mõistmatus alkoholismi ees, aga suur kaastunne endast vähem privilegeeritute vastu.

„Vihkamise suvena“ olid pealkirjastatud ka sellesuvised kunstipühapäevad kunstnike Kadi Estlandi ja Minna Hindi tasuta asjade poes Suburbia Kopopola Kopli ainsal eramajade tänaval.

Pungil suud, kolksuvad klaasid / inimkehasid täis kraavid / istun, suitsetan, joon piima, siin pole miskit, mis / ajaks mind kiima

Margit Lõhmus, 2009

Suburbia Kopopoli ehk 2013. aastal alustanud Nancy Nakamura Ideederiiul on kunstnik Kadi Estlandi kunstiprojekt Koplis. Kadi Estland on enda ümber koondanud hulga eesti kunsti luusereid ehk säravaid tähti, kellele ääremaastunud Kopli on inspireeriv koht, kus kunsti teha. Kunsti ei näidata elututele halvasti remonditud valges kuubis, vaid publikuks on sotsiaalmajade elanikud, tavalised joodikud, neiu-noormees, ehitajad, sõja- ja mereväelased, moodsad hipsterid, baaripidajad ja sõbrad. Kraus on Estlandi aastaid väga inspireerinud, Estlandki on teinud tabavaid ühiskonnakriitilisi installatsioone kirjanduslike pealkirjadega, nagu „Demokraatiavalvurid“. Kunstniku peamine eesmärk on öelda, et dekoratsioon iseenesest pole kunst, vaid kunstnikuameti pidajal on ühiskonna ees moraalne, sotsiaalne ja poliitiliselt mõtestatud vastutus avatult ühiskonnaga kaasa mõelda, mitte resigneeruda hõllanduses.

Sa võid jumala rahulik olla, / sinust kolm keskmist teenivat ajukirurgi ei saa. / Nii lollist ei saa kolm keskmist teenivat ajukirurgi. / Sa võid jumala rahulik olla, / sinust internatsionaalse kuulsusega heliloojat ei saa. / Nii lollist ei saa internatsionaalse kuulsusega heliloojat. [—]

Kädi Kallau, 2014

Kadi Estland on algatanud Ideederiiulis filmi- ja vestlusõhtuid, olulisemad neist on valimisdebatid, kus valijatega on kohtumas käinud kõigi erakondade naiskandidaadid. Debattidel on arutatud valimiseesmärke just Kopli naiste, kunstnike ja vabakutseliste seisukohast. Põhja-Tallinna infrastruktuurist rääkides tõi meremees Andrei välja, et linnaosa on juba suurte plakatite „Siia tuleb ujula“ tõttu ilusam ja lootusrikkam, isegi kui seda ei ehitata.

Ideederiiuli näitusustel ja sündmustel on esinenud noor kunstnik Liina Pääsuke, kelle seni ilmselt tuntuimad tööd kujutavad ärajoodud õlle taarat; üks huvitavamaid joonistajaid Jarõna Ilo; Helena Keskküla, kes taasesitab poplaule; graafiline disainer Brit Pavelson, kes tegi pärast kaht Estlandi maalinäitust ka näituse Põhja-Tallinna sotsiaalmajas; Berliinis lapsehoidjana töötanud ja kodutuna praktiseeriv kunstnik ja kirjanik Margit Lõhmus; Kopli luuletaja Kädi Kallau, keda eespool tsiteerisin; aktivist ja kunstnik Minna Hint ja mõned vägevad naised, kes ei ole veel jõudnud millegagi esineda, ent moodustavad ideederiiuli tuumiku.

Ideederiiulit ühendab huvi feministlike väärtuste vastu. Mitte ainult valimisõigus ja samasooliste abielu, vaid seksuaalsus kui selline, feminism kui elustiil ja esteetika läbi enesekriitilise huumoriprisma, kus kehad on okei, kus joomine on okei, söömine ja trenn on seiklus. Ent kõige olulisem on intellektuaalne ambitsioonikus, uudishimu maailma vastu ja püüd oma tõe, suuremeelsuse, üksteise toetamise poole, isegi kui esineb erimeelsusi. Need ei ole kunstimaailmas ega ühiskonnas laiemalt eriliselt au sees peetavad väärtused, isegi mitte soovmõtlemise osa.

Krausi hommage’iks tehtud uudisvooge jälgides näeme, et jätkatakse eluheidikute loomingu propageerimist vaheldumisi lugudega seksist, mis on kunstiparadiisis New Yorgis ja LAs kuumad teemad. Kõrgelt haritud paljulugenud kunstist kirjutajate elus vahelduvad narkopeod vestlustega tinderipartneritega ja igapäevane rahapuudus säravate pidudega näituste avamistel, kus kõik cool’id kohal on. Eestis sellist glamuuri pole, nii võibki südamerahus Koplis sõpradega arutada, mida teha sotsiaalmaja lastega kunstilaagris või mida keegi viimati luges, kas Nihilistis ka midagi head on viimasel ajal olnud, ja tunda, et see ongi kõige loomingulisem ja viljakam tegevus, mida kunstnikud teha võivad.

Ajakirja Adult üks aktiivsematest toimetajatest Fiona Duncan kirjutas sel suvel artikliseeria „Ärevuse põlvkond“ („Generation Anxiety“), mis räägib tipp­ülikooli lõpetanud naiste kimbatusest hüperreaalse võrgustunud igapäevaeluga. Ühelt poolt on justkui nõue, et peaks olema heteroseksuaalne monogaamne naine lastega, kes käib iga päev tulusal tööl. Teisalt on internetis meesliikumine „Lõpetage masturbeerimine, te väärite pärisnaist“. Üleüldse on võrdus, vendlus, vaprus, ausus, vanus, sugu, klass ja rass Ulrich Becki ja Zygmunt Baumani sõnade järgi zombistunud kategooriate interregnum. Need on kategooriad, mille tähendus on tundmatuseni muutunud või lausa surnud, aga hirmutavad inimesi ikka edasi, kuni pole sõnastatud uusi funktsioneerivaid kategooriaid. See omakorda ei saa juhtuda enne, kui suurem hulk ühiskonnast saavutab mingisugusegi usalduse üksteise vastu.

siin, kus on nii käsipesebkätt ühiskond, / ei taheta tegelt üksteist puudutadagi

Margit Lõhmus, 2013

Hiljuti esietendus Alissa Šnaideri tükk „Kolm vasakut tundi. Kõigi etendus“. Ta lähtub Daniil Harmsi metafüüsiliste ruumide absurdist, kus neljakümnendates Kaja Kann mängib kahekümnendates Alissa Šnaiderit: kõik, mis ühel on, on teisel puudu, laval aga on kõik võimalik. Vabalaval esinesid ihualasti tantsijad ja kunstnikud Doris Uhlichi lavastuses „Enam kui alasti“. Tantsijad elasid end alasti pidutsedes välja, aga alastust kui sellist ülemäära ei mõtestanud. Ja milleks? Nendele noortele on raseerimine ja laval alasti olemine täiesti loomulik ning mõtestamisest on kopp ees, sest niikuinii tuleb kõike kogu aeg mõtestada. Lihtsalt nii harva näeb lõpuni mõeldud mõtteid, mida Sveta Grigorjeva kritiseerib tabava huumoriga lavastuses „Carmina Trash“.

Nettil oli täna esinemine ja ta oli muidugi kõige parem oma nende tantsutüüpide seas, kuigi üks teine tüdruk, Joanna, kes teeb juba magistrantuuri Londonis, oli ikka väga äge. Ta oli läbimõeldum, aga kohati labasem kui Netti, kes ka labasusele mängis. Igastahes Nuga oli õhtu staar ja kõik käisid ja kiitsid teda ilusti.

Rebel Tulivitsa kiri sõbrale, 2015

Noored tantsijad Joanna Kalm ja Maria Netti Nüganen esinesid tänavuse noore koreograafi konkursil Premiere julgete eskiisidega. Kas naine võib olla sihilikult labane meie auväärses ühiskonnas? Patriarhaalsed initsiatsiooniriitused kipuvadki olema omamoodi alandavad kõigile ja nagu Kalm viitas, on debütantlus niikuinii ebavõrdsete võistlus. Õhtu hiljem esines Kanuti gildi Püha Vaimu Saali residentuuris Maria Metsalu, kes meenutas pisut meeskunstnik Kiwa naiseideaali.

Metsalu oli loonud vaimustava keskkonna. Ta pani selga kõik, kus oli peasuurune logo, valas end kokku õlle, ila ja pudruga ning filmis ennast alasti tossu sees. Ta tõi vaimukalt välja, kuidas beibekultuur segatuna Ida-Euroopa pornoesteetika ja läänes tuntud idaeuroopa naise seksuaalsusemüütidega, mis on omandatud ka Eestis, on posthumanistlik kõige otsesemas mõttes. Beibe ei ole inimene – igalt naiselt aga eeldatakse esmalt beibeks olemist –, vaid meigitud kondine seksimänguasi, ja mees, keda Metsalu isegi ei kujuta, on lihtsalt mängiv poisike. Maria Metsalu, kes on oma elust teinud kunstiteose, mõjub selles depressiivsena, aga eks me, ärevuse põlvkonna tüdrukud, kaldumegi depressiivsusele.

Nii võibki öelda, et Eestit defineerib nüüdisajal noorte naiste kultuur, kus kõige kõnekamaid asju teevad ja hea maitse piire kompavaid riske võtavad noored naised, muidugi Kender nende kõrval oma gängiga menti väsimatult putsi saates. Ühiskonnas, kus kõigil on kõigest täiesti ükskõik, on pidev soov olla seksikas ja haavamatu ehk cool. Meedia vahendusel näeme nii lõpututest tõsieluseriaalidest kui ka ajakirjandusest, et inimesed on nii korrumpeerunud, et pole jäänud alles midagi, mille suhtes aus või eriti tõsine olla.

Kõige kõnekamaks ongi muutunud isiklik elu või selle puudumine. Ma kirjutan siin oma parimatest sõpradest ja endistest pruutidest. Meid kõiki ahistavad, inspireerivad ja painavad siinse kultuuriruumi väiksus, vaesus, klassivahed, rikkus, kahevahelolek, ootused vanematele, lähedastele, sõpradele, kallimatele, endistele kallimatele, internetile, kaaslaseotsijatele. Kunst ja kunstimaailm on kõige selle vahel eristamatu. Ent ei maksa arvata, et isetekkelised kunstiteosed ja äärealade kunstnike grupid püsivad ainult õhinal: keegi teeb alati loovat tööd ja institutsioonid võidavad, kuni peavad ka end muutma inimnäolisemaks.

Ma ei viitsi kuulata su sitta bändi / ja ma ei tea, mis mängu sa mängid / aga minu peal ei mõju su kolm duuri / ja ma vihkan, kuidas sa mu voodi ääre peal istud! / ma ei taha, et sõrmitsed oma pilli / ja siis hiljem hoopis mind / lootes, et ma kaasa mängin sinuga.

Helena Keskküla, Debüüt, 2014