Paradokside puntras

Mart Soidro

„Aktuaalne kaamera”, „Reporter”, „Seitsmesed uudised” ja „Täna. Pealinna uudised”. 22. veebruaril esitas Keskerakonna noorema põlvkonna üks säravamaid poliitikuid Priit Toobal riigikogu infotunnis peaminister Andrus Ansipile rahvusringhäälingu tulevikku puudutava arupärimise. Kui ma rahvusringhäälingu nõukogu liikme küsimusest ikka õigesti aru sain, valutas Toobal südant rahvusringhäälingu uue hoone ehitamise, aga ka töötajate madalate palkade pärast. Talle sekundeerisid kohapealt esitatud küsimustega Keskerakonna raudvara Heimar Lenk ja Marika Tuus-Laul, kes väitsid, et Eesti Televisiooni vaadatavus pidevalt väheneb, aga Tallinna Televisiooni oma – oh imet! – kasvab. Peaminister nõustus, et võrreldes perioodiga, kui pealinna televisiooni veel ei olnud, on vaatajaid lisandunud, kuid ta ei pareerinud õekese-vennakese teist väidet, et ETV vaadatavus väheneb. Ansip võinuks tol hetkel toetuda TNS Emori 2012. aasta jaanuarikuu teleauditooriumi küsitlusele, mille järgi vaatamisaja osakaal kogu vaatamisajast oli Eesti TV-l 16,1%, Kanal 2-l 14,3%, TV 3-l 12,0% ja Tallinna TV-l ... 0,4%. Keskerakondlaste väide ei olnud siiski üdini vale, sest veel novembris veetis keskmine televaataja Tallinna Televisiooni seltsis vaid 0,2% vaatamisajast. Veebruarikuus lõhe peavooluja munitsipaalmeedia vahel aga taas süvenes: ETVd vaadati 18,1% ja TT Vd 0,3% koguajast. Võiks öelda, et Lenk ja Tuus-Laul on paradokside puntras, kui laenata Ansipilegi tuttava Jaak Kalju üht dissidentlust käsitleva artikliteseeria pealkirja stagnatsiooniajast (Edasi 12.-13. IX 1984).

Loodetavasti ei eksi ma palju, kui arvan, et ühe tõsiseltvõetava telekanali – ja seda need neli eespool mainitut eeldatavasti tahavad olla – kaubamärgiks võiksid olla uudised. Emori küsitlusest paraku ei selgu, palju on uudiste vaatajaid TV 3-l ja TT V-l, ilmselt mitte väga palju, sest TV 3 kümne kõige vaadatavama saate hulka nende igaõhtune šedööver ei mahu. Seetõttu saame võrrelda üksnes kahe vaadatuma telekanali uudiste vaatajate arvu. Jaanuaris oli „Aktuaalse kaamera” vaatajaid 165 000, pühapäevast nädalakokkuvõtet aga jälgis 181 000 silmapaari. „Reporteri” vastavad näitajad olid 144 000 ja 155 000 („Reporter +”). 26. veebruari „AK nädal” lõi 230 000 vaatajaga kõik varasemad rekordid. Millest selline fenomen?

Esiteks on 2009. aasta septembris loodud „Aktuaalse kaamera” formaat kenasti sisse töötatud. Uudisteankrud Monika Tamla, Kadri Hinrikus, Astrid Kannel, Aarne Rannamäe, Meelis Kompus ja Margus Saar võivad meeldida või mitte, kuid kindlasti pole põhjust nende pärast punastada (kui jätta kõrvale Margus Saare mõned stuudiointervjuud). Teiseks ei sulgenud rahvusringhääling ka raskel masuajal oma korrespondendipunkte New Yorgis, Moskvas ja Brüsselis. Kolmandaks saavad ajakirjanikud erinevalt erakanalitest püsida n-ö oma liistude juures, erinevalt reporter Üllar Luubist (Kanal 2) ei vihu üks ja seesama teletegija ühes ja samas saates uudiseid nii rahvatantsust, lastendusest kui ka poksist. Ka järelkasvuprobleemi ei näi „Aktuaalsel kaameral” olevat, sest pidevalt kasvab peale uusi tegijaid. Soovitan jälgida majandusuudiste toimetajat Katrin Jürisod. Ei pea olema selgeltnägija, et ennustada noorele daamile suurt tulevikku. Kõige rohkem on arenguruumi sporditoimetusel, aga sellest on räägitud aastakümneid.

Eesti telekanaleid on kõige parem võrrelda nädalavahetuse saadete uudistevaliku põhjal. 3. märtsi „Aktuaalse kaamera” esiuudisteks olid Narva protestimiiting, Keskerakonna volikogu Haapsalus, presidendivalimised Venemaa saatkonnas ja Iraani parlamendivalimised. Kanal 2 kajastas samuti Venemaa presidendivalimisi Tallinnas, kuid järgmise olulise teemana informeeriti vaatajat Pärnumaa eluheidikust, kes tulekahjus hukkus. Niisuguste traagiliste sündmuste puhul on „Reporteril” alati varnast võtta ka mõni „ekspert”, kelleks sedapuhku oli üks suhteliselt korraliku väljanägemisega naabrinaine. Aga harvad pole juhtumid, kui tunnistusi jagab „ühe silmaga mereröövel”, kes oleku järgi otsustades pole pärast taasiseseisvumist veel kaineks saanudki. Rahvakanali kolmas uudis tutvustas meile vaadeldaval päeval purjus Randot, kes autoga aia maha sõitis, kuid jäi telekaamerate ees kidakeelseks. Selliseid lugusid vaadates meenub Jüri Üdi luuletus, mis räägib ühest naljakast loost, mis viimati juhtus Türil. Nimelt läks seal joodik uulitsale ja ilma püksata. „Reporter” saaks samasisulisest uudisest teha ka jätkuloo, sest „pärast kainema peaga suur oli häbi sel Jüril”.

Lihtrahvale sellised „naljad” muidugi meeldivad, sest „Reporteril” on parematel päevadel rohkem vaatajaid kui Lasnamäel elanikke kokku. Kindlasti on selles oma osa ka mitu numbrit väiksemas ülikonnas pakast ja päikest ennustaval ilmapoisil, kes meteoroloogia vallas sai tuule tiibadesse rahvusringhäälingus.

„Seitsmestes uudistes” (TV 3) me selliseid persoone ei kohta, kuid üldhuvitavat – tõsi, veidi vaoshoitumal moel – pakuvad nemadki. 3. märtsi olulisemateks uudisteks oli Keskerakonna volikogu, „kuhu kohale oli tulnud Edgar Savisaar ise”, õigusrikkumine Võrumaal (mehelt võeti ära auto!) ja Pärnumaa traagiline tuleõnnetus. Kui teiste telekanalite uudistesaadete sihtrühm on aimatav, siis TV 3 puhul pole ma aru saanud, kellele serveeritakse seda putru ja kapsaid. Näiteks 6. märtsi saadet alustati kaastundeavaldusega Liibüas hukkunud demineerija lähedastele, aga kümmekond minutit hiljem anti teada, et „trimmis tagumikke hakkab hindama Anu Saagim”. „„Seitsmeste uudiste” meeskond jälgib teadlikult, et nii mehed kui naised leiaksid saatest huvipakkuvaid teemasid,” põhjendab telejaam oma koduleheküljel kentsakat valikut.

„Pealinna uudistes” on erakanalitega võrreldes maitsevääratusi vähem. Täitsa uudistesaate moodi. Muidugi juhul, kui ei refereerita Sami Lotila „kolumni” või kui ei kutsuta stuudiokülaliseks Priit Toobalit.