Punkarid näitasid ühismeelt

Kaarel Kressa

Ajakirjanikud pöörasid kogu tähelepanu soengutele jajätsid kahe silma vahele selge tõendi vasakliberaalsete noorte järjest tõusva teadlikkuse ja organiseerituse kohta.  

Foto: Johanna-Mai Vihalem

 

Laupäeval (7. IV) korraldasid punkarid registreerimata protestimarsi Niguliste kiriku esiselt haljasalalt Kadriorgu, et avaldada nördimust presidendi otsuse üle anda armu vägivallatsemisega kuulsust kogunud endisele politseinikule Oleg Adamtšukile. Sõnapaar “punkarite meeleavaldus” paneb ajakirjanike silmad hiilgama, kuna sellisel üritusel osalejalt eeldatakse koloriitsemat välimust ja bravuurikamat käitumist kui ühisnimetajate “pensionisaaja” või “üliõpilane” alla koonduvatelt piketeerijatelt. Seetõttu marssisid osalejad kogu tee pressi piiramisrõngas ning sündmusest andsid ülevaate kõik olulisemad meediakanalid.

Protestiaktsiooni kõige iseloomulikumaks tunnuseks oli korraldajate puudumine. Teated meeleavalduse toimumise paiga ja aja kohta levisid küberruumi anonüümsuses ning suusõnaliselt edasiöelduna. Selline juhtimismudel andis detsentraliseeritusest hoolimata tõhusaid tulemusi ning õigeks ajaks kogunes kiriku ette umbes 200 – 300 inimest. Et mõista põhjusi, mis sellise hulga muidu üsna apoliitilisi boheemlasi tänavale tõi, tuleb heita pilk ajalukku.

2001. aastal viidi kodanik Sven Tarto joobeseisundis lärmamise eest politseijaoskonda, kust ta enam elusalt tagasi ei tulnud. Kaitsepolitsei süüdistuse kohaselt vastutas Tarto surma eest politseiinspektor Adamtšuk, kes põgenes õigusemõistmise eest Suurbritanniasse. Kohus määras inspektorile raske kehavigastuse põhjustamise eest tagaselja neli aastat vanglakaristust, mida mees pärast võõrsil võltspassiga vahelejäämist ka kandma hakkas. Kohtuotsus sisaldas üksikasjalikku kirjeldust, kuidas kaks Eesti politseiametnikku käeraudadesse aheldatud Tartot ning tema kaaslast rusikate ning jalgadega peksid, ning tekitas déjà-vu paljudes jõustruktuuridega kokkupuutunud punkarites.

Inimese surma põhjustamise eest näib ka neli aastat kerge karistusena, ent riigipea otsuse tagajärjena lühenes Adamtšuki karistus ühe aasta ja kolme kuuni (mille sekka ei loeta Suurbritannias võltsimise eest vangistuses veedetud kolme kuud). Väärib märkimist, et kui Tarto oleks kinnivõtmisel politseile otsustavamalt vastu hakanud ja oma elu päästnud, tulnuks tal tõenäoliselt rootsi kardinaid seestpoolt märksa kauem vaadata – seejuures reaalse lootuseta armuandmisele. Süsteem, mis kohtleb kodanikke nii erinevalt, lihtsalt pole õiglane ning selle adumiseks ei pea olema punkar. Et Tarto oli aga selles ringkonnas väga tuntud isik, sai tema surmast kiiresti politsei ja punkarite 1980. aastatesse ulatuva vastasseisu sümbol.

Ülemaailmastumise tingimustes ei ole sõltumatuid sündmusi. Neil päevil marsiti Ühendriikides seaduse vastu, mis lubab kriminaalkorras karistada illegaalsele immigratsioonile kaasa aidanud inimesi (näiteks janusse surijale veepudeli ulatajat). Äsja saavutasid Prantsuse noored meeleavaldustega võidu ebapopulaarse esimese töökoha seaduse üle, valgevenelased aeti aga tänavatelt minema ja Nepaali kuningas andis sõjaväele käsu protestijad kohapeal maha lasta. Tallinna demonstratsioon kujunes pigem meediasündmuseks.

Ehkki osalejaid vannutati kaine peaga kohale tulema (üllataval kombel seda soovitust ka järgiti), õnnestus kaamerameestel siiski mõned tühjad õllepudelid kaadrisse saada. Ootuspäraselt keskendus meedia tähelepanu demonstrantide fotogeenilisemale osale. Postimehe pealkiri “Punkarite meeleavaldusel osales sadakond inimest” oli õige vaid osaliselt. Nimetatud moevoolu väljapaistvaid esindajaid viibis üritusel tõepoolest saja ringis, umbes sama palju osales aga mittepunkaritest noori, kes võisid eemalt vaadates näida juhuslikult rahvamassi sattunud inimestena. Tõtt-öelda oleks võinud loota veel suuremat “tavainimeste” osakaalu.

Ükski meedium ei jätnud rõhutamata, et punkarid protesteerisid seoses punkari surma põhjustanud politseiniku vabastamisega. Selline rõhuasetus saadab lugejale selgelt teistsuguse signaali kui pealkiri “Noored marssisid politseiniku poolt tapetud mehe mälestuseks” ning seab kodaniku suhtumise antud juhtumisse sõltuvusse tema suhtumisest punkaritesse. Siinkohal nõustun miitinguliste seas jalutanud presidendi meedianõuniku Eero Raunaga, kes rõhutas vajadust käsitleda nii Tartot kui Adamtšukki lihtsalt EV kodanikena. Sõnakunstnikuna tuntud Raun esines seekord tagasihoidlikult ning rääkis kahest neiust, kes oleksid võinud hukkuda, kui vabakäiguvangist Adamtšuk poleks neile kiirabi kutsunud. Rauna ning meeleavaldajaid tuleb tasakaaluka käitumise pärast kiita: esimeselt nõudis patuoinana paarisaja kaagi ette astumine kahtlemata julgust, kaagid aga hoidusid igasugusest, sealhulgas verbaalsest vägivallast.

Teel presidendilossi läbis rongkäik Viru keskuse. Tarbimisvastaste külaskäik tarbimistemplisse ei olnud muide ettekavatsetud – selgus lihtsalt, et jala linnasüdamest Kadriorgu liikudes viib ainuke tee läbi hinnarallijate ning moodsate logelevate noorte massi. Läänes lõpevad anarhistide ning kaubanduskeskuste kohtumised enamasti kurvalt, eestlastele on omane vaoshoitus ning rüüstamist asendasid hüüded: “Te vajate rohkem asju!” Viru keskuses veedetud minutite sümboolne väärtus rongkäigus osalejate ideoloogilise ühendajana oli kahtlemata tohutu.

Küsimusele: “Mida te selle kõigega saavutasite/saavutada tahtsite?” vastasid osalejad enamasti, et eesmärgiks oli rahulolematuse sõnumi edasiandmine, noorte hulgas üha levinuma režiimivastasuse manifesteerimine. Ehkki paljudele selline rõhuasetus meeldiks, polnud küsimus endistele vastandumises, vaid praeguste ametlike väärtuste hukkamõistus. Ajakirjanikud pöörasid kogu tähelepanu soengutele ja jätsid kahe silma vahele selge tõendi vasakliberaalsete noorte (nn antiglobalistide) järjest tõusva teadlikkuse ja organiseerituse kohta, mida ei tasuks Euroopa kontekstis jätta kahe silma vahele. Noorte endi jaoks oli tegu puhastava ja liitva sündmusega – tänavad kuulusid esimest korda neile, ehkki vaid üürikeseks hetkeks.