Sel reedel Sirbis

Rahvusülikool 100 !
KAAREL TARAND: Laulu ja armastuse maja
Kel nimeks rahvusülikool, selle vastutusel on ka rahvuskehandi ehitamine ehk õnnelike paaride kokkuviimine. 
Kui sellel maal on rahva enamust üldse ühendanud millessegi uskumine, siis on viimased 150 aastat usutud haridusse ning rahvakiriku peakatedraaliks on olnud Tartu ülikooli peahoone. Teadmiste jagajana ja isiksuste kujundajana on ülikool enamjaolt hakkama saanud ka okupatsioonide ja võõrvõimu tingimustes. Kas on ta suutnud asjaosalistele kindlustada ka õnne ja armastuse, mis on iga usundi kohustuslik osa? Siin lähevad arvamused lahku.

TIIT HENNOSTE: Must, valge ja varjundid. Õnnesoov eesti ülikooli sajandaks aastapäevaks 
Uus maailm ei ole enam musta ja valge maailm. See on maailm, milles kaks poolust moodustavad mina ja teised. 
Tartu ülikool peab juubelit. Hetketi meenutab see küll pidu katku ajal, sest eestikeelse ülikooli pidutsemisega samal ajal käib võitlus selle nimel, kui palju ülikooli eesti keelt jääb. Ja kui palju üldse jääb ülikooli olukorras, kus raha ei ole ega tule. Aga ikkagi, õpitakse, õpetatakse ja tehakse teadust, kuigi hambad on kohati tangis 
Ülikool saavutab järjest kõrgemaid kohti maailma ülikoolide edetabelites, olles jõudnud juba 1% parimate piirile. Kõrgharitute protsent ühiskonnas kasvab. 2018 oli Eestis ca 1 100 000 vähemalt 15aastast elanikku, kellest vaid 20% oli maksimaalselt põhiharidus ja 35% kõrgharidus.

MARGIT SUTROP: Ülikool kui teaduse koda ja rahvuslik kultuuriistandus 
Õppejõududel lasus emakeelse ülikooli algusaegadel topeltkoormus
: lisaks teadustööle ja sihiteadlikule kasvatustööle oodati neilt ka eesti rahvuskultuuri loomist ja arendamist. 
Kui sain 20aastaseks, kirjutasin endale kirja, mille ümbrikule kirjutasin: „Avamiseks 40aastaselt“. Oli aasta 1983 ja mina kolmanda kursuse ajakirjandustudeng. 
Panin kirja oma päeviku vahele ja unustasin. Möödus veidi rohkem kui 20 aastat, kui ühel päeval pööningul kaste sortides leidsin ülikooliaegse päeviku, mille vahelt pudenes välja ümbrik. Kui mõistsin, et mind kõnetas minu 20aastane mina, läbis mind imelik värin. Kirja lõppu olin kirjutanud: „Loodan väga, et Eestis kõneldakse 2003. aastal veel eesti keelt.“ 1980ndatel polnud eesti keele säilimine noore inimese arvates midagi enesestmõistetavat – vaid paar aastat tagasi oli avaldatud „40 kiri“, millega püüti eesti keelt venestamise eest kaitsta.

TÕNU ÕNNEPALU: Inimesele ei ole hea elada üksi 
Me kirjutame igavikule, surma perspektiiv on kirjaniku ainus tõeline perspektiiv. Kuid siin ja praegu inimestena elades me kirjutame ka oma kaasaegsetele, elavatele.
Kirjandust kirjutatakse ette, mitte tagantjärele, kirjutades kirjutame me tulevikku, mitte minevikku. Taipasin seda lihtsat tõsiasja Miłoszi „Jahimehe aastat“ lugedes. Ühest autori eksitusest. Eksitused on tihti põnevamad kui tõed. Ta nimelt küsib seal, miks ei ole kirjutatud romaani XX sajandist, sellest õudsest ja suurest XX sajandist, mida ta ise tänu oma eluaastatele ja -käigule nii lähedalt tundis. Sellist romaani, küsib ta, nagu „Võlumägi“. Kus uue ajastu Hans Castorp, Settembrini ja Nafta arutaksid maailma olukorra üle.

MIHHAIL TRUNIN: „Mõista meie kolkluse määra“
Ajakiri Plug tähistab täna kümnendat tegevusaastat, kuid ühtlasi märgib see verstapost ajakirja ilmumise lõppemist senisel kujul.
2017. ja 2018. aasta vahetusel, mil minust sai Sirbi laureaat, oli ajalehe toimetuses korraldatud koosviibimine. Pidin sealt minema edasi teisele üritusele: ka venekeelne ajakiri Plug oli kutsunud kokku oma autorid ja poolehoidjad. Kuulnud, et mul tuleb ühelt peolt teisele minna, küsis Sirbi tollane endine ja tulevane peatoimetaja Kaarel Tarand: „Aga mis asi on Plug?“ Minu vastus oli: „See, millega maad küntakse.“ Nimelt tähendab „плуг“ vene keeles „atra“.

MARTIN AIDNIK: Mis saab Euroopast?
Sotsiaalse Euroopa vaimsus vajab kiiremas korras päästmist Euroopa enda päästmiseks.
Mis saab Euroopast? Küsimus on möödapääsmatu ajal, mil Euroopa riikide valitsused ei pinguta ühtse Euroopa nimel, Brüsseli bürokraatia on justkui omaette maailm, Euroopa majanduse väljavaated on ebamäärased. Poolas, Ungaris, Itaalias, Prantsusmaal, Eestis jm on esile kerkinud parempopulismi inetu nägu, Suurbritannia on valinud väljaastumise tee. EL on reageerinud liberaalse konsensuse lagunemisele ilma suuremate muutusteta, nagu seisneks lahendus peenhäälestuses või status quo kaitsmises oponentide hurjutamisega. Põhjapanevast suunamuutusest on Euroopa establishment hoolikalt hoidunud. Nii on mõistetav, et humanistlikud kriitikud, kes ei lepi deklaratiivse või retoorilise humanismiga, on leidnud, et EL on jõudnud ummikseisu. Tegu on eesmärgi kaotanud projektiga, millele käesolev ajalooline hetk vastu töötab.

PEETER RAUDSIK: Kindel valik plahvatusohtlikust regioonist 
Pimedatel öödel Tallinnas linastuvate araabia filmidega on pigem kindla peale mindud – tüli neist ei tõuse
.  
Tänavuse PÖFFi eriprogrammi „Särisev araabia“ raames tutvustatakse külastajaile piirkonna viimase kümnendi tähtteoseid. Regiooni eri nurkadest pärit filmid kätkevad eneses armastust ja sõda, aga ka õigluse- ja eneseotsinguid. Riikide suur hulk ja kirju teemavalik näivad esmapilgul rääkivat rohkem piirkonna filmimaailma erinäolisusest, mitte ühisosast. Paratamatult kerkib küsimus, mis teeb kokku koondatud neljateistkümnest komöödiast, põnevikust ja dokumentaalist just nimelt araabia armastus- või seikluslood.

KADRI KALLE: Kuidas linnad meid keskkonnasõbralikumaks kujundavad
Räägime üha kestlikust arengust, keskkonnasõbralikkusest, nüüd ka jäätmeteta (zero waste) majandamisest. Ühelt poolt poliitika ja tööstuse ümberkujundamine, teiselt poolt inimeste eluviis ja käitumine. Teame, et aina rohkem koondutakse linnadesse, seega on ilmselge, et linnad on need kohad, kus meie käitumine muutuma peab. Hiljuti küsis Tallinn endalt, miks ta pole veel Euroopa roheline pealinn. Kuidas selleni jõuda?

HELIKA MÄEKIVI: 90 aastat keeletoimetaja ametit
Pöördeline üleskutse hakata keele ühtlustamiseks seda keeleliselt toimetama tehti ajalehtedele 1929. aasta 29. novembril.
Eesti keelest sai riigikeel 1919. aastal. Aasta pärast asutati Emakeele Selts, kes võttis eesti keele õpetamise, oskuskeele arendamise, nimede eestistamise, murrete ja sugulaskeelte uurimise ning palju muu kõrval endale ülesandeks ka kirjakeele ühtlustamise ja keelekorralduse eest hoolitsemise. 1929. aasta 29. novembril peeti Emakeele Seltsis koosolek, kus esitati ajalehtedele pöördeline üleskutse hakata keele ühtlustamiseks seda keeleliselt toimetama (toona nimetati seda keeleliseks eelkorrektuuriks). Ehkki keeletoimetustööd oli mingil kujul kindlasti tehtud ka enne Emakeele Seltsi üleskutset, peetakse seda päeva keeletoimetaja ameti sünnipäevaks.  Seega saab keeletoimetaja elukutse täna 90aastaseks.

Intervjuu 
dirigent Jaan Otsaga 
Memoriali Peterburi osakonna juhi Irina Fligega 
kunstiajaloolase Griselda Pollockiga 
Ameerika näitekirjaniku Beau Willimoniga 

Arvustamisel 
Andrei Ivanovi „Isevärki kalmistu asukad“ 
Ugala teatri „Kuidas minust sai HAPKOMAH“, Tartu Uue teatri „Lävi“, Rakvere teatri „Made in China“ 
näitused: „Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja“, „Sisse, sisse – uks on lahti!“,  
Kairo „Suvi linnas“  
Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert „Hingus“ 
Tõnu Kõrvitsa autorikontsert „Nocturanus“  
mängufilm „Nugade peal“  

Esikülg: Tuumik

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht