Sel reedel Sirbis

PÄRT PETERSON: Musta luige aasta
On tõenäoline, et jaanuar-märts 2021 on COVID-19 ajastu kõige raskem periood. Ettevaatlikuks optimismiks on siiski põhjust ja seda on vaja meile kõigile.
Maailm astus 2020. aastasse uut algust sümboliseeriva Hiina rotiaasta valguses, kuid loodus pani inimkonna ette oma väljakutse. SARS-CoV-2 viiruse ja selle tagajärjel tekkinud COVID-19 pandeemia muudab meie ettekujutust viirustes peituvatest ohtudest.
Endise börsianalüütiku ja statistiku Nassim Talebi riskiteooria põhineb ütlusel, et musta luike pole olemas – musta luike peeti võimatuks, kuni avastati, et Austraalias elavad mustad luiged. Musta luige teooria kohaselt ei tähenda seega tõsiasi, et me ei tea musta luige olemasolust, et musta luike pole olemas. Metafoorina osutas Taleb sündmusele, mida ei ole võimalik ette ennustada, aga mis muudab maailma kas heas või halvas suunas. Sellesarnaseid ettenägematuid ja inimühiskonda mõjutavaid sündmusi on olnud mitmeid ja viimane sai alguse eelmise aasta detsembris Hiina Hubei provintsis Wuhani linnas.

MÄRT VÄLJATAGA: Ka sõprusest sünnib kriitika
Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna kättesaamisel 8. detsembril 2020
Tänan žüriid auhinna määramise eest mulle. Teenimatult mu meelest, aga parem midagi teenimatult saada, kui millestki teenimatult ilma jääda. Küllap võeti arvesse kirjatüki pikkust, ikkagi kaks ja pool tuhat sõna. Enamasti peab arvustaja läbi ajama kolmandikuga sellest. Niisiis tänatud olgu Sirp, mis selle lohe tellis ja ära mahutas. Ja need kümned filoloogid läbi aastakümnete, tänu kellele arvustatud raamat valmis sai: Ralf Parvest ja Paul Rummost kuni Marin Laagini.
Kriitikapreemia peaks tegelikult esile tõstma arvustusi nüüdisaegsele algupärasele ilukirjandusele. Ennekõike on tarvis ergutada seda tööd. Auhinnakandidaatide seas oli ainult üks selline retsensioon: Mart Velsker Tõnis Vilust – hea kriitik ühest praegu tähtsaimast luuletajast. Oleksin auhinna selle eest andnud. Olgu järgnev pühendatud neilegi.

PEETER SAUTER: Meel keeles, keel meeles
Misasi on meel? Kuidas seda sõna tõlkida? „Meel“ tundub väga eesti sõnana, tõlkimatuna.
Mult on paar korda küsitud tõlgete puhul tagasitõlget. See oli tavaline näiteks reklaame tõlkides, eriti telereklaamide puhul, sest fraasid pidid kõlama eesti keeles loomulikult, suupäraselt, ometi ei tohtinud mõte originaalist kaugele minna. Püüdsin tagasitõlke teha võimalikult täpse, sõnasõnalise, ja panin tõlkimise ajaks algversiooni kõrvale.

TÕNU KARJATSE: Veidi hundijuttu
PÖFF 2020 täitis nii oma publiku kui ka filmitööstuse ootused kas või juba sellega, et ta toimus.
Tänavune Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF) sattus piiripealsele ajale – veel polnud nakatumiste plahvatuslikku kasvu, publikupiiranguid ega maskikandmise kohustust avalikes siseruumides. Oli tungiv soovitus maski kanda, mida PÖFFi publik ka kuulekalt järgis.
Ei ole halba ilma heata ja sel aastal sai tänu sellele esimest korda filme vaadata ka digiplatvormilt kino.poff.ee. Selle käima lükkamine oli tänavuse festivali üks kordaminekuid.

STEN LASSMANN: Muusika, absoluutselt
Autonoomsest instrumentaalmuusikast kujunes XIX sajandi esteetiline ideaal – absoluutne muusika. Beethoveni sümfooniad, sonaadid ja kontserdid kujunesid selle ideaali kandjaks.
16. detsembril möödub täpselt veerand millenniumi Ludwig van Beethoveni (1770–1827) sünnist. Sel puhul on enam kui paslik kõigil selgeks saada, milles seisneb selle kanoonilise ning juba kahe aastasaja jooksul enim mängitud helilooja tähtsus. Õigupoolest tuleb juba postulaadina tõdeda, et Beethoveni-paradigma hõlmabki kõike seda, mille kohta oleme harjunud ütlema „klassikaline muusika“. Inimkonna vaimsete saavutuste tipus seisab Beethoven Johann Wolfgang von Goethe (1749–1832) ja Georg Wilhelm Friedrich Hegeli (1770–1831) võrdväärsena (ja kaasaegsena). Asjade olemusse süüvides võib väita, et just see triumviraat on suuresti kujundanud ka Euroopa praeguse kultuuri palge. Kirjandus- ja mõtteloo areng jääb siinkohal fookusest välja, et tuua esile kõigist kunstidest kõige üürikesem, kuid ka kõige üüratum – muusika.

Eesti arhitektuuripreemiate 2020. aasta laureaadid
Vestlusring innovatsioonitiimi liikmetega
Elva uus linnakeskus
Sisekaitseakadeemia ja Tartu ülikooli Narva kolledži õppe- ja majutushoone
Järgnevalt räägivad Merilin Truuväärt, Daniel Kotsjuba ja Helelyn Tammsaar tööst lähemalt.

JULIA KUZNETSKI: „Viirus, biopoliitika ja posthumanism“
Kuivõrd koroonaviirus nõuab enamasti krooniliselt haigete ja vanemate inimeste elu, on piiranguteta poliitika biopoliitika, st tegemist on diskrimineerimisega erivajaduse (ableism) ja veelgi rohkem vanuse alusel (ageism).
Kurikuulsast koroonaviirusest räägitakse ja kirjutatakse palju ja iga päev: ,,Meil pidi olema konverents, kuid koroona lükkas selle edasi“, ,,Koroona ajas mu puhkuseplaanid sassi“ jne. See figureerib meedias (,,Koroonaviirus laastab Läänemaa mööblitööstust“) ja poliitikute avaldustes (Macron:,,Me oleme sõjas“).Viirust kujutatakse ohtliku välistegurina, isikustatud vaenlasena, kes on meie ellu kutsumata külalisena sisse tunginud ja kellega oleme sõjas. Kaarel Tarand nentis hiljuti, et igapäevase infotulva tõttu on sellest tehtud just nagu meie uus perekonnaliige, kes dikteerib reegleid ja jututeemasid, tekitab paanikat ja traumeerib vaimselt. Kuivõrd saab aga seda viirust kujutada kas nii või naa ja kuivõrd on see ikkagi bioloogiline ega sõltu sellest, kas temast rääkida või mitte? Püüan läheneda asjale posthumanistlikust vaatenurgast.

ERET TALVISTE: Õpetamine ja humanitaaria kui valed erialad
Humanitaaralade „produkti“ ja kasumit ei saa mõõta rahas ega muudes kindlates ühikutes, humanitaaria olulisus avaldub nähtamatutes väärtustes nagu demokraatlik, vaba, salliv, elukõlblik ja jätkusuutlik ühiskond.
On september, Rally Estonia nädalavahetus. Pandeemia teise laine alguses lendavad Eestisse mitmed ralliässad. Rallisõitjad võivad Eestisse siseneda eritingimustel, karantiini jäämata. Kõik on elevil. Ralli on pealtvaatajale adrenaliinirohke, lõbus ja arusaadav: mees istub autosse, sõidab punktist A punkti B, tuleb autost välja, ilmselt teeb käega paar võimsat liigutust. Teised mehed teevad sama. Esimesena punkti B jõudev mees on võitja. Õlu voolab, päike on kuum, tolm lendleb, kumm viliseb, mõnda nägu katab ka mask.

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE: Eesti ravimtaimedest
VIII osa. Põdrakanep ehk Kuidas suurem suguvend pajulilledele koha kätte näitab
Ühel või teisel ajaperioodil ilmub meie loodusesse uusi taimi. Taimi, mis kunagi siin pole kasvanud, aga mis muutunud loodusolude tõttu siin äkki hakkama saavad. Mõni neist võõrtaimedest on nii pealetükkiv, et invasiivse võõrtaimena levides on nende vastu vaja koostada koguni hävitamiskava. Kiiresti saavad neist inimese mõtetes tõelised jõhkardid, keda on vaja tappa, tappa, tappa. Nii näiteks on viimasel aastakümnel jõudnud meile verev lemmmalts, mida paljud pole üldse näinud, aga vohama pääsedes hävitaks see taim kogu meie jõeorgude loodusliku koosluse. Ja nii hakkame vihkama imeilusat taime – nii ilusat, et just tema ilu pärast ta eestlaste peenardele toodigi. Pole üldse teada, kas suudame oma kooslusi täpselt samasugusena hoida ja kaitsta igavesest ajast igavesti.

Arvustamisel
Vanemuise muusikal „Nunnad hoos“
noorte pianistide konkurss „Eesti kõla“
VII Artishoki biennaal „Koopia“
näitused: „Lase mul ükskord veel unistada“ Narvas, „Aeglane valgus“ Raplamaal ja „Kuidas rääkida salapaigast seda reetmata“ Tallinnas Noblessneris
Vanemuise „Mitte midagi“, Tartu Uue teatri „Mängu ilu“ ja VAT-teatri „Tallinnville“
mängufilmid „Hüvasti, NSVL“ ja „Igavene valgus / Lux aeterna“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht