Sel reedel Sirbis

OTT PUUMEISTER: Millal on poliitika? 
Milles siis asi, et venekeelse vähemuse kõnevõime veel eelmisel aastal eesti kultuuri ehmatas? 
Ikka ja jälle kostab „kaine mõistuse“ kojast hüüatusi, et ei tohiks kõike politiseerida. Ei olevat kohane politiseerida laulupidu, 20. augusti pidustusi, sugu, kliimamuutust jne. Mida tähendab „politiseerimine“, kui kutsutakse üles sellest hoiduma? Ennekõike muidugi seda, et ei tohiks tavapärast asjade toimimise viisi kuidagi kahtluse alla seada. Asjad on nii nagu on, sest nii on õige. Nii on õige, sest nii on harjutud, selline on traditsioon. Igasugune kriitika, igasugune ettepanek asju muuta nimetatakse „politiseerimiseks“ ja üritatakse nurka seisma panna, häbenema oma radikaalsust.

PILLE-RIIN LARM: Raamatupoe retsept 
Puändi eestvedajatele Triinu Kööbale ja Elisa-Johanna Liivile on raamatupoe pidamine nii töö, hobi kui ka missioon.  
Sul on ruumid, sul on raamatud, isegi hea sõber. Lükka või kauplus käima! Ometi sellest kõigest ei piisa. Kuidas asutada toimiv raamatupood? Kuidas näiteks Puänt Tallinnas püsima on jäänud? Triinu Kööba ja Elisa-Johanna Liiv tutvustavad lahkelt kaupluse köögipoolt, vestluse lõpust leiad resümee-retsepti.

KARIN PAULUS: Grünberg – vürtsilaadung kesk hallust 
Kaheldamatult on Maile Grünberg üks originaalsemaid sisearhitekte, kelle kõik teosed paistavad silma suurepärase stiilitunnetusega. 
Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia pälvis Maile Grünberg, „särav loojanatuur, kes on kujundanud Eesti ruumikultuuri pool sajandit, loonud nii unikaalmööblit kui ka tööstuslikku mööblidisaini ning kelle käe all on sündinud rohked avalike hoonete interjöörid, alates olümpiaregatiks valminud Tallinna lennujaamast kuni uuenduskuuri läbinud nukuteatrini“.

PAAVO MATSIN: Tänukummardus Vello Vinnale 
Kõik, mis peegeldab, tõmbab ka käima maagilised protsessid. Kui algab loožitöö, avatakse töötahvel ja korraga on sümboolse peegelduse tõttu kõik võimalik.  
Praha, sügis 2019. Väljun metroost Holešovice jaamas ja jalutan Tšehhi suurima kaasaegse kunsti keskuse DOX veidi Chesterfieldi sohvat meenutava hoone poole. On soe õhtu, kuid kunstisaalid on rahvast täis, sest on avatud ühe siinse publiku absoluutse lemmiku mahukas näitus. See on Ameerikas elav Petr Sís, üle maailma kuulus lastekirjanik ja raamatute illustraator, kes on saanud kõikvõimalikke auhindu ja kaunistanud isegi New Yorgi metrood.

Praegu tuleb endil suuri eesmärke püstitada. Heie Marie Treier intervjueeris Peeter Linnapit. Peeter Linnap: „Meil olid dünaamilised 1990ndad, nüüd on stabiilse sootsiumi kõik-paigas ajavahemik. Praegune aeg soosib süvenemist, mitte kannapöördeid.“
Tartu Pallase galeriis on kuni 20. II vaadata Peeter Linnapi suur tagasivaatav isikunäitus „Ajaloost läbi“. Kogu galeriid keldrist pööninguni täitev väljapanek on toonud Tartusse märkimisväärse hulga kunstiprofessionaale ja teisi asjast huvitatuid – kunstihuvilisi, kunstniku õpilasi ja sõpru. Galerist Reet Pulk-Piatkowska arvas naljaga pooleks, et selliste kunstisündmuste kordumisel pole kiirrongiliiklust vajagi, Tallinna ja Tartu vahemaa lühenes iseenesest: „Tuleb tõdeda, et kuulsus sai Linnapi ka kodumaa pinnal kätte. Vähemalt kunstniku üks unistus on täide läinud.“ Tõsisemalt öeldes seisneb Linnapi retrospektiivi tähtsus kõige muu kõrval ka asjaolus, et paljud 1990ndatel laineid löönud ja hiljem hävimisohtu sattunud tööd on nüüd korralikult taastatud ja uuesti mõtestatud.

LAUR KAUNISSAARE. Suur liberaal 
Ingo Normeti tulek ja töö lavakunstikooli juhatamisel 16 aasta jooksul on loogilisim ja parim, mis selle kooliga sel perioodil sai juhtuda. 
Oma raamatus „Pedagoogika poeesia“ kirjutab Maria Knebel: „Ma võin kergesti ette kujutada inimest, kes valdab suurepäraselt kõiki lavastajakunsti saladusi, lavastab imeliselt, kuid on ülimalt kaugel pedagoogikast. Ma arvan, et sellise inimese elu kunstis on rahulikum. Ta ei vastuta moraalselt iga sammu eest, mille on astunud need, kes on tema juures õppinud. Vastutuse koorem pole kerge ning õpilased – tahavad nad siis seda või mitte – on meiega, kes me oleme neid kasvatanud, igavesti seotud. Vahel unustad päevade voolus selle kõik muidugi ära, aga mõne aja pärast tuleb välja, et meie hingeside on palju tugevam, kui tundus. Olgu, kuidas on, aga mina ei vahetaks millegi vastu seda rahu, mille annab pedagoogika. Seejuures ei näe ma selles elukutses sugugi idülli. Liigagi tihti leiab kinnitust mõte, et annad endast kõik, aga vastu saad õige vähe. Kuid see-eest teeb vastu saadu nii piiritult rõõmu, et tehtud jõupingutustest pole põrmugi kahju.“

ANTO AASA: Mobiiltelefonid aitavad võidelda koroonaviiruse levikuga 
Pandeemia alguses tekkis mobiiliandmete kasutamises kolm suunda: viirusriskiga lähikontaktide tuvastamine, karantiininõude täitmise jälgimine ja masspositsioneerimine inimeste liikumiste uurimiseks. 
Eestis algas mobiiltelefonide võidukäik XX sajandi lõpuaastatel. Mobiiltelefon tähendas, et helistada sai suvalisest kohast. Peagi mõisteti, et teatud juhtudel on hädasti vaja teada ka telefoni asukohta. Õnnetuse puhul võib see olla elu ja surma küsimus. Nüüd positsioneeritakse automaatselt iga hädaabikõne. Säästetud on palju inimelusid.
Oleme nüüdseks elanud juba aasta koroonaviiruse mõju all ning lõppu ei paista. See tähendab, et peaksime kasutama kõiki võimalusi, mis aitavad viirusega paremini kohaneda ja sellest võitu saada. Üks võimalus paremate teadmiste saavutamiseks on mobiilpositsioneerimise andmete kasutuselevõtt.

KATRIN PIHL, SIIM KRUSELL, URVE METS, ANDRES VIIA: Viiruskriis kultuuris
Kultuuri- ja loometegevusettevõtted ning töötajad said kriisi ajal kannatada keskmisest märksa rohkem.
Müügitulu ja hõivatute arvu langus eelmise aasta II kvartalis võrreldes aasta varasemaga oli kultuuri ja loometegevuse valdkonnas tuntav ning kehtivad ja uued piirangud ei pruugi olukorda kuigivõrd parandada. Kino-, videofilmide ja telesaadete tootmise müügitulu moodustas eelmise aasta II kvartalis vaid kolmandiku aasta varasemast. Kriisi tagajärjel kaotasid oma loomingulised väljundid ja igapäevatöö paljud muusikud ning vabakutselised näitlejad.

MATS LAES NUTER: Kunst on linnas kunsti näha 
Kuidas tallinlased linnakunsti tajuvad ja oma tajukaardile on asetanud? Miks selle teatud osad on või ei ole sinna kinnistunud? 
Kunsti ülesanne pole kaugeltki ainult paiga kaunistamine, see on ruumilise mitmekesisuse osa, mille järgi sätitakse liikumist, mis muudab argipäeva ilusaks või ebameeldivaks. Tallinna avaliku ruumi kunstikooslust on mõjutanud riigikorrad, režiimid ja ajastud, taasiseseisvumine, tragöödiad, sõjad jms. Vastavalt poliitilisele olukorrale on kunsti lisatud, kõrvaldatud ja teisaldatud. Kesklinna on XXI sajandil püstitatud keskeltläbi üks-kaks kunstiteost aastas. 2011. aastal, mil aktiivsed kodanikud (linnaga kooskõlastatult, ent autori loata) Tauno Kangro „Õnneliku korstnapühkija“ ümber korstna ladusid, jõustus ka kauaoodatud kunstiteoste tellimise seadus ehk nn protsendiseadus.

JOHANNES LÕHMUS: Eesti noorus ei ole hukas 
2021. aasta kaheksa „Eesti lugu“ ilmestavad väga hästi seda, miks on keerulistel aegadel filmikunsti vaja.
Sari „Eesti lood“, 2021. „Käärid“ (rež Margus Talvik), „Lil Eesti“ (rež Taavi Arus), „Paradiis“ (rež Andres Keil), „Matz“ (rež Elīza Bēniņa). 
Sel talvel linastunud kaheksa uut „Eesti lugude“ dokumentaalfilmi on valminud pärast lühilugude sarja värskenduskuuri, millega vähendati filmide arvu nelja võrra, kuid tõsteti iga projekti eelarvet ning kaasati konsultandina taanlasest kogenud dokumentaalfilmide monteerija Jesper Osmund. Eesti ühiskonnas toimuvaid protsesse ja inimeste elu dokumenteerivas filmisarjas on 2003. aastast peale tehtud nüüdseks üle 200 teose. 2021. aasta lennu keskmine tase on kahtlemata aastakäikude seas üks ühtlasemaid.

KRISTEL PAPPEL, HARRY LIIVRAND. Beethoven ja Kotzebue  
Kui kõrgelt hindas Kotzebued draamakirjanikuna Beethoven, selgub mustvalgel helilooja ja kirjaniku kirjavahetusest. 
Täna, 12. veebruaril 2021 tehakse Eesti kontserdielus ajalugu: ERSO ja Olari Elts lavakunstitudengitega esitavad Eestis esimest korda Ludwig van Beethoveni (1770–1827) ja August von Kotzebue (1761–1819) muusikalise näidendi „Kuningas Stefan“. Eesti kontserdilaval kohtuvad kaks oma valdkonna geeniust, kelle looming tekitas nende kaasajal kirglikke vaidlusi. Kotzebue puhul kestavad need siiani, ehkki ka tema erakordsust on hakatud viimasel kümnendil järjest enam taas tunnustama. Samuti on tegemist kahe lähestikuse juubilariga: kui Beethoveni 250. sünniaastapäeva tähistati 2020. aasta detsembris, siis peagi saabuval maikuul möödub 260 aastat Kotzebue sünnist.

SUSAN LUITSALU: Inimvaatlused. Restoranist rappa ja tagasi 
Kadrioru veerel, Faehlmanni ja Vase nurgal, asub ühes keldrikeses mikroskoopiline restoran Salt, kus vähemalt enne koroonat olid lauad paigutatud pariislikult lähestikku. Kui suudadki enda ja naabri vahele mõttelise seina püstitada, siis võõrasse taldrikusse piilud tahes-tahtmata.
Sel õhtul oli restoran nii puupüsti täis, et osa toite oli menüüst juba otsas. Minu taldrikusse piilumise, pigem nahaalse jõllitamise võimaluse kasutas ära kõrvallauas üksi einestav hiinlasest noormees.

Arvustamisel
Fanny de Siversi „Kogutud teosed I–IV“
Peeter Linnapi raamat ja näitus „Ajaloost läbi“
Anders Peterseni näitus „Lehmitzi värvid“
Giuseppe Verdi „Trubaduur“ rahvusooperis
2 × Tartu Uue teatri „Video: täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses“
dokumentaalfilmid „Sea aasta“ ja „Sõda ja puuhobune“