Sel reedel Sirbis

Sirp 26. veebruaril, uuenenud Diplomaatia ka vahel.

SANDRA HAUGAS: Ebavõrdsust tootev Tallinna eliitkoolipoliitika ei ole veel muudatusteks küps
Sotsiaal-majanduslikult paremal järjel perede lapsed koonduvad ühtedesse ja mahajäänud perede järglased teistesse koolidesse, koolisüsteem kihistub.
Lääne indiviidikesksus on hariduses kaasa toonud perede üha suurema soovi oma lastele ise kool valida, selle asemel et rahulduda KOVi või riigi koolikoha määramise otsusega. Koolikohtade jaotussüsteemi liberaliseerimine, mis vastuseks perede ootusele paljudes riikides ka aset on leidnud, on aga ebameeldivalt suurendanud sotsiaal-majanduslikku kihistumist. Turuloogikale omase vaba valiku tingimustes on ühed pered koolivaliku tegemisel edukamad (s.t nad teevad valiku teadlikult ja neil õnnestub panna laps õppima eelistatud kooli) kui teised. Nii koonduvad sotsiaal-majanduslikult paremal järjel perede lapsed ühtedesse ja mahajäänud perede järglased teistesse koolidesse, koolisüsteem kihistub.

JÜRI EINTALU: Lääs ja Venemaa: „Ise oled!“  
Ei näe sugugi välja, et lääs oleks moraalselt nii heal positsioonil, et inimõiguste ning ajakirjandus- ja sõnavabaduse küsimustes teistele epistlit lugeda. 
Venemaa ja Lääne suhetes võib täheldada lapselikku ärplemist stiilis „kes teisele ütleb, see ise on!“ või „aga vaata, milline sa ise oled!“. Siiski võivad sellised argumendid ainult näivalt naiivsed olla. Vaid mõne sammu kaugusel neist on moraali kuldreegel: ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sinule endale tehtaks! Samuti eetikaprintsiip, et moraalireeglid peavad olema universaalsed ja kehtima kõigile ühtemoodi. Filosoofilisi probleeme on siin rohkem ja sügavamaid kui peavoolumeedia propagandast nüristunud massid seda aimata suudavad.

MERLIN KIRIKAL: Ennatlikult suletud tähistaevas ehk Eesti kirjandusest, feministlikult
Miks meie kultuurisfääris feminismi sageli põlatakse ja halvustavalt välja arvatakse?
Lisa Rado on juba 27(!) aastat tagasi juhtinud tähelepanu tõigale, et sissearvav, kaasakutsuv ja sõbralik tundekude kultuurikriitikas või kogu intellektuaalses suhtluses on psühholoogiliselt väga raskesti saavutatav. Sellega osutab ta eelkõige feminismi enda sees tõusnud tülidele ning nende kurjas toonis vahendusele, kutsudes üles meenutama feminismi üht tuuma ehk kaasavat poliitikat, mis tähendab ka oma vastase argumendi rahulikku ärakuulamist.

KOORIVANEMATE AKTIIVGRUPP: Vesiliiv ja päästerõngad 
Loodetavasti kõik toetusmeetmega seotud isikud mõistavad, et meede vajab põhjalikumat muudatuskuuri: kaasamist, läbimõtlemist, strateegilist planeerimist ja sisukat tegevuskava.
Laulu- ja tantsupidudel osalevatel kollektiividel on rahalisi ressursse vähe, juhendajad on kohati alatasustatud ja nüüd on riik valdkondlike organisatsioonide soovitusel vast loonud palgameetme, mille eesmärk on määruse seletuskirja järgi tagada laulu- ja tantsupeo jätkusuutlikkus.i Eesmärk üritatakse saavutada kollektiivide juhendajate palgafondi toetusega kuni 50% ulatuses. On juhendajaid, kellele koorijuhtimine on tasustamata hobi, aga enamik tahaks seda teha siiski ametlikult tasustatud tööna. Uus meede võikski seda justkui võimaldada. Miks siis ikkagi näidatakse meetme suhtes siin-seal üles suurt tõrksust?

„Kas Looming turundab edasiviivaid unistusi?“ Pille-Riin Larmi intervjuu ajakirja Looming uue peatoimetaja Indrek Mesikepiga, kelle tähelepanu keskpunktis on jätkuvalt algupärane eesti kirjandus.  

VÄINO KLAUS: Inglispärase grammatika pealetung 
Kõnekeel võib muutuda, kuid kõik see ei pea jõudma kirjakeelde, olgu põhjuseks võõrmõju, kõnekeelsus, keeletunde lõdvenemine, teadmatus, lohakus või koguni mood. Inglise keele sõnavaralistest mõjudest kirjutajad on ikka kinnitanud, et meie kirjakeel ohus ei ole, sest muutused ega võõrmõju ei puuduta keele struktuuri, grammatikat ja süntaksit. Viimasel ajal see paraku nii enam ei ole: kohtab uusi vigu, mida seni nii palju märgata ei ole olnud, ja ka varasemad vead, mida enne tõrjuda suudeti, on hakanud tagasi tulema. Kahjuks pole sellele kõigele piisavalt tähelepanu pööratud. Ka äsjasest teemapäevast „Keelekorralduse äärmised võimalused“ jäi mulje, nagu oleks meil keelekorralduse liigne rangus kõige valusam probleem. On ikkagi väga hea, et Toomas Kiho oma lõppsõnas rõhutas, et nii see ei ole. 

MARTA BAŁAGA: Võimatu? Või veel! 
Internetis toimunud „Sundance’i“ filmifestivalil olid fookuses mitmekesisus ja kaasamine – muidugi ka sumopüksikutega Nicolas Cage 
„Sundance’i“ filmifestivali tänavu justkui polnud, aga nagu oli ka. Netifestivalid pole enam mingi uudis ja „Sundance’i“ tegijail oli aega logistika korralikult läbi mõelda. Seda oligi tehtud: ajakirjanikke õpetati festivali uut platvormi kasutama (tõsilugu, võtsin isegi osa ühest erakordselt pikast tutvustusest) ja õnnestus ka festivaliõhustiku mingil määral taastamine, kuna jäädi nn esilinastusseansside juurde kindlaks määratud ajal. Ja tont võtku brutaalset ajavahet, mida pidid taluma Euroopa osalejad, ja seda hirmu, et virtuaalsesse ooteruumi sisenetakse liiga vara ja jäädakse pidžaamaväel kaamerasse.

Väiksem on suurem. Merle Karro-Kalberg intervjueeris arhitekt Mari Hunti.
Mari Hunt: „Väike ruum ja väikselt elamine võimaldavad näidata, et saab elada ka lihtsamalt ja mitte nii palju tarbida.“
Mikro- ja väikemajad on maailmas laineid löönud juba mõnda aega. Pärast 2008. aasta majanduskriisi ja kinnisvarakrahhi peeti just väikest elamist kriisijärgsetele vajadustele vastavaks. Väikevormide kavandamine on juured alla ajanud ka Eestis – näeme algatusi, mis seavad kahtluse alla meie senise ruumivajaduse.

Minevik on tänapäeva lähtepunkt. Siim Raie intervjueeris Utrechti ülikooli professorit Ann Rigneyʼt. Ann Rigney: „Valitsuse asi ei ole mälu kujundada, vaid tagada avatud ja vaba arutelu, et inimesed saaksid teha mineviku kohta informeeritud otsuseid.“
Ann Rigney on Utrechti ülikooli võrdleva kirjanduse õppetooli juhataja, kelle huvisfääri kuuluvad narratiivsus, kollektiivne identiteet, kultuurimälu ja mineviku käsitlused.

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE: Eesti ravimtaimedest X osa. Kask ehk Kui hea on soovitus sõbrale „Näri muru!“  
Kevad tuleb toasõltuvuses inimesele aina keerulisemalt. Kui muidu tähendame üles iga söödud kalori, siis rahvakalendri tähtpäevadel võtame endale õiguse manustada kõike seda, mida meie esiisadki. Esmalt luristame vastlapäeval kausside viisi hea pekise suitsulihaga hernesuppi, siis võtame tubli portsu Mulgi putru seajalaga, kõrvale pudeli õlut ega ütle ära ka kuklikoormast, sest neid müüakse poes ikka nelja- ja kuuekaupa. 
Sedaviisi söömine ei anna rahu siis, kui järgmisel Teamsi koosolekul avastame, et lõua alla hakkab tekkima kerge rasvavolt. Aga ei midagi: ajame selja ja kaela sirgu ja mõtleme, et küll ees olevad peenrakaevamised taas kõik tasa teevad. 

LAURI LAANISTO: Ääremärkusi teaduse vahelt. Avang
EERO EPNER: Uus teater. Kaaperdamine 
ARNI ALANDI: Väikese linna tuled. Nanomanhattan Paldiski – linlik provints

Arvustamisel
„Upanišadid“
kontsert „Hing lase lendu“
näitused: Patricia Piccinini näitus „Elusäde“, „Linda Vilde muuseum“, „25 kauneimat Eesti raamatut 2020“
Eesti Draamateatri „Mefisto“ ja EMTA lavakunstikooli magistrikursuse lavakava „Kummardus Valgevenele“
„Sundance’i“ netifestival
dokumentaalfilm „Betti Alver. Ilmauks on irvakil”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht