Sel reedel Sirbis

TRISTAN PRIIMÄGI: Suur mäng keskmiste kaartidega
Kinematograafiliselt pakkus Cannes’i filmifestivali programm vähe üllatusi, aga tõi kaasa Eesti filminduse suursündmuse.
Cannes’i filmifestivali ebatavalise koroonajärgse aasta üldmuljetest kirjutasin pisut juba eelmisel nädalal. Nüüd, kui auhinnad jagatud ja mitu, nii rahvuslikku kui rahvusvahelist, šokki üle elatud, on ehk õige aeg rääkida tänavusest hindamisest, filmidest ja auhinnavõitjatest. On nagu on, ette rutates jääb 2021. aasta Cannes’ist täiesti kindlalt meile kõlama see, et esimest korda oli Eesti mitte üksnes esindatud oma filmiga – vähemuskaastootmisena Soome, Venemaa ja Saksamaaga koos tehtud mängufilm „Kupee nr 6“ –, vaid suudeti maailma tippnimede konkurentsis koju tuua ka festivali tähtsuselt teine auhind, grand prix. See on Eesti filmiajaloos märgiline sündmus ja loodame, et ka murranguline.

MAAJA VADI, HEDI TRUU: Tehnoloogia + stress = tehnostress
Tehnostress põhjustab suurel hulgal negatiivseid emotsioone ja selle kogemine on vaimselt raske katsumus.
Stress tekib siis, kui inimene kohtab üle jõu käivaid ülesandeid ning teeb korduvalt pingutusi raskuste ületamiseks. See valdavalt negatiivse alatooniga sõna on aja jooksul kujunenud käibesõnaks. 1984. aastast räägitakse ka tehnostressist ja selle sõna võttis kindla tähendusega terminina kasutusele Craig Brod. Lihtsalt öeldes on tehnostress võimetus uute tehnoloogiatega tervislikul viisil toime tulla. Tehnostressi kogedes väljub inimene turvalisest keskkonnast ning tajub seetõttu ärevust ja pinget.

KARIN BACHMANN: Unustatud vana vähemuse uus tulemine
Loomade kui indiviididega arvestamine on antropotsentrismist lahtiütlemiseks vajalik, selleks tuleb ka avalik ruum hobuste, koerte, tolmeldajate ja lindude seisukohast läbi mõelda.
Inimene on koos loomaga elanud kaua. Nii koerte kui ka hobuste kodustamine algas umbes 10 000 aastat tagasi; koerad jõudsid inimese igapäevaellu arvatavasti hobusest veidi varem. Praeguseks on koer kodus pigem norm kui erand, hobune aga erakorralise eluviisi indikaator. 2016. aastal oli Eestis registreeritud 10 376 hobuisendit (sh üks eesel). Autosid on 2021. aasta juuni seisuga 912 871, koeri 2019. aasta kinnitamata andmetel 210 000 – ja need on vaid registreeritud koerad.

JAAK ALLIK: Orwelli-vaatemäng Vanemuises
Kui juba otsustati Orwelli düstoopia „1984“ praegu lavale tuua, vajanuks see tänapäeva maailma ja Eesti päevaprobleemidega seostuvat tõlgendust.
Totalitarismi õudusi esile manada püüdvas Vanemuise suvelavastuses „1984“ hakkas tõeliselt õõvastav pärast etenduse lõppu. Ma pole kindel, kas toimunu oli Karl Laumetsa lavastatud või tuleb tänada hoopis teatrijuht Kristiina Alliksaart, aga kui aplausi vaibudes ilmusid oma kohtadelt püsti tõusva publiku ette kümmekond mustades särkides „mõtteroimarit“, kes otsusekindlalt kamandasid rahva paigale ning manipuleerisid inimesi ridade kaupa saalist lahkuma, siis oli õhus tõesti tunda Suure Venna reaalset kohalolu. (Kahjuks puudusid löögirühmlastel küll meile viimase aastaga nii omaseks saanud suukorvid.) Samasuguse tunde tekitasid kümmekonna aasta eest meid paljude Tallinna majade fassaadidelt mitme kuu vältel jälginud (Paavo Pettai geniaalselt loodud) Savisaare silmad.

AARE TOOL: Ookean, hiidnukk ja prügihunnik
Muusikaline lavastus „Ookean“ paneb vaataja mõistma, et loodushoid on meie kõigi ühine mure ja halbadel tegudel on tagajärg.
Audiovisuaalse teose „Ookean“ keskmes on kaheksa meetrit kõrge tuukriülikonnas nukk, kes kergitab köietõmbe peale kätt-jalga, pööritab silmi ja paotab suud. Nattipidi kraana otsa riputatuna veeti teda mootorimürina saatel etenduspaigas ühele ja teisele poole, ümberringi sebimas kaheksaliikmeline nukuliigutajate meeskond nagu mammutikütid. Vahepeal avas nukk suu, et tuua malbel häälel kuuldavale mõtteteri „kui sureb planeet, siis sureme ka meie“ või „ärme risusta omaenda kodu!“.

KRISTINA JÕEKALDA: Kujutletud ühtsus rahvuskogukonnas – iidsest uudseni
Nii Benedict Andersoni kui Ernest Gellneri teose lähtepunkt on, et rahvuskuuluvus ei ole midagi antut, nagu varasemad uurijad olid seda kippunud käsitlema.
Puhtakujulisi rahvusriike ei ole olemas. Ja ometi kasutatakse pidevalt seda kategooriat kui üht ajalookirjutuse alustala. See ongi Ernest Gellneri (1925–1995) raamatu lähtepunkte – „asjaolu, et rahvusprobleem on hakanud näima nii endastmõistetavana, on loomulikult üks rahvusprobleemi aspekt või koguni tema tuum“. Benedict Anderson (1936–2015) kirjutab samamoodi, et „„rahvusluseajastu lõpp“, mida nii ammu on ette kuulutatud, pole veel kaugeltki silmapiiril. Õigupoolest on rahvuslikkus meie aja poliitikaelu kõige universaalsem legitiimne väärtus.“

SILVIA URGAS: Milleks kirjandusajakirjad, kui olemas on Instagram?
Raamatu-suunamudijad mõjutavad üha enam seda, milliseid raamatuid loetakse ja ostetakse. Eesti kirjandus ei kuulu veel nende huviorbiiti.
Tänapäeva lugeja raamatusoovitused ei pärine enam pelgalt ajakirjanduses ilmunud arvustustest või poeriiulilt, vaid ka ühismeediast. Bookstagrammer’id ehk Instagrami raamatublogijad ja booktoker’id ehk Tiktoki raamatuteemaliste videote autorid mõjutavad aina enam seda, millest saab müügihitt. Tegu pole mõistagi ootamatu arenguga. Kui midagi on võimalik ühismeediasse sobiva kastmega üle valada, siis seda ka tehakse, sama käib kirjanduse kohta. Kirjastamine on eriti ingliskeelses maailmas senimaani arvestatav äri ning sarnaselt muude toodete ja teenustega käib raamatumüük nüüdseks peamiselt internetis. Seega oli raamatu-suunamudijate esilekerkimine vaid aja küsimus.

MAARIN MÜRK: Tallinna linnakunstil on oma kuraator (intervjuu)
Kati Ots: „Nooremad põlvkonnad on üles kasvanud visuaalipõhise ühismeediaga, see toetab visuaalset kirjaoskust. Sellega on kaasnenud suurem ühiskonnakriitilisus ja empaatia.“
Kati Ots on olnud kunstiväljal aktiivne juba peaaegu kümme aastat: kuraatori, installatsioonikunstniku, projektijuhi, õpetaja ja kriitikuna. Viimased viis aastat on ta olnud spetsialiseerunud avaliku ruumi kunstile ning ühiskondliku õigluse teemadele. Ta on ennast täiendanud Helsingis, Göteborgis, Viinis ja New Yorgis.
Kus paikneb linnakunsti kuraator Tallinna linna struktuuris? Kes on sinu tiimikaaslased? Mis kuulub sinu vastutusalasse?
See on täiesti uus ametikoht ja kuulub Tallinna strateegiakeskuse strateegilise planeerimise teenistuse ruumiloome kompetentsikeskuse alla. Minu kolleegid on arhitektid ja linnaplaneerijad.

Arvustamisel
Jüri Kolgi „Argitraagikaid ja teisi artikleid“
Tallinna joonistustriennaal „Impulss“
Klassikalise muusika festival „Klaaspärlimäng“
Von Krahli teatri „Täna õhtul lorem ipsum“