Sel reedel Sirbis

MARINA RICHTER: See on elus! 
„Kratt“ on selline perefilm, mis ei pane kedagi igavusse surema. Ei mingeid laulvaid printsesse, küll aga üks seestunud sugulane, törts veresauna ja üks viimase aja žanrifilmide kõige rajum eksortsismiseanss. 
Mängufilm „Kratt“ (Tallifornia, Eesti 2020, 90 min), režissöör-stsenarist Rasmus Merivoo.  
Mu teine kokkupuude kratiga, Rasmus Merivoo viimase filmi nimiolendiga, on omal moel pagana hea. See on Rainer Sarneti „Novembri“ (2017) süngest müstitsismist koguni nõnda erinev, et neid kaht filmi ei saagi võrrelda ja nende ainsaks ühisnimetajaks ongi kratt (ja selle elluäratamine). Kõik muu kuulub täiesti erinevasse narratiivsesse konteksti.  
„Kratt“ on üks äge lastefilm ropendamise, peenise-helikopteri ja rohke teismeliste jäta-mind-rahule-olekuga, mis tuletab meelde mitmeid 1990. aastate klassikalisi filme. Võtke Richard Donneri „Kõurikud“, lihvige maha hollywoodlik ülevoolav palagan ja pillav produktsioon ning nautige Eesti jaburat mütoloogiat, mis on Merivoo tumedas fantaasiakomöödias ellu äratatud kunstilise osakonna laitmatu käsitööoskuse ja Anton Markovski eriefektide abil. See film on sama veider kui kolmedollariline paberraha ja täis pikitud huumorit, mis on veel kuivem kui liiv Gobi kõrbes.

TÕNU KARJATSE: Pärdi muusikat pole kunagi liiga palju  
Ehkki tintinnabuli-stiilis teosed kirjutas Arvo Pärt viiskümmend aastat tagasi, leiavad need kasutust filmides ja lavastustes senini. 
Filmiõhtud „Pärt & film“ Arvo Pärdi keskuses 13. – 15. VIII. 
Arvo Pärdi keskus on filmiõhtuid „Pärt & film“ korraldanud juba üle kümne aasta. Esimest korda toimuvad filmiõhtud aga Laulasmaal keskuses, mis on kohandatud moodsa tehnikaga kinosaaliks. Materjali kava kokkupanemiseks tuleb igal aastal juurde. IMDB andmetel on Pärdi muusikat kasutatud filmis 126 korral, mõnel aastal rohkem, teisel vähem. Väljaande Guardian kriitiku Samuel Wigley arvamusega, nagu oleks Pärdi valmismuusikat filmides juba liiga palju kasutatud, ei saa nõustuda ka praegu, artikli avaldamisest 12 aastat hiljem, sest Pärdi 1970. aastatel loodud tintinnabuli-stiili maagia kõnetab senini filmiloojaid. 

TÕNU ÕNNEPALU:  Suured puud 
Jaan Kaplinski 22. I 1941 – 8. VIII 2021 
Suured eelkäijad on nagu suured puud, kindlad, varjulised ja majesteetlikud. Nad olid enne meid, on seega „alati olnud“ ja ei saa ju kuhugi kaduda. Rahustavalt kõrgub nende kroon üle igava metsapiiri. Nende varju on mõnus minna, nende tüve najale toetuda. Nende kohinast ja mühinast ei mõista sa küll paljutki, aga hea on seda kuulata. See ütleb, et sa oled ainult hetk pikas kees, et sa ei pea muretsema. Kui sa ei teagi, kui sa ei mõistagi, ikka on keegi, kes mõistab, kes teab.  

SILVER ÕUN: Õhtu toob tagasi kõik 
Kuldset keskteed ja isikliku vastutuse teadvustamist otsiv mõttesuund on Jaan Kaplinskile olnud omane aastakümneid. 
Jaan Kaplinski, Vaimu paik. Jaan Kaplinski loengud „Raadio ööülikooli“ sarjas Vikerraadios ja Klassikaraadios aastatel 2000–2014.
Pidin arvustuse esmaspäeval, 9. augustil valmis saama. Tahan hommikul end üles ajades kohe kirjutama asuda, kuid elu tuleb ette, laps tirib välja mängima. Ilm on õrnalt pilves ja soojalt sombune, kummaliselt vaikne. Jään tükiks ajaks keset õue seisma, tuult kuulatama ja kõrvalaias tunglevaid rästaid jälgima. Enesele teadmatagi miks. Kui end viimaks tagasi tuppa sunnin, ei saa ühtäkki enam sõna paberile, sest hommikused uudised tabavad mind: Jaan on eile õhtul lahkund.  

LAURI SOMMER: Ernst Enno ja suvised Lõuna-Eesti teed
Lihtsalt mine. Võta vastu see, mis teekonnal anda on. Ära kysi rohkemat väliselt ega nõua muud sisemuselt.
Eelmaa Sassi mälestuseks
Polegi veel liiga kauge see aeg, maakera ajaloos ju vaid yks silmapilk tagasi, kui meie areaali asustas paikne talurahvas, kellel oli oma loodusega seotud kujutlusmaailm, kes kohtusid kirikupyhadel ja laatadel ja kirjakeelt kasutasid väga harva või mitte kunagi. Ernst Enno syndis sellesse Lõuna-Eesti tegelikkusse ja mitmed tema lätted on seal. Ta käis karjas, tundis linde, loomi, taimi ja putukaid, mulistas lompides ja ronis kivide otsa. Ja tegi talutöid nagu teisedki. Tundis maa tähendust. Need, kes on pikemalt talus elanud, teavad, kuidas hooajatööd inimest ussaias või muul töökohal kinni hoiavad. Eriti suuremad asjad nagu heinaaeg ja kylviaeg, puude tegemine, kartulivõtt, ehitamine, peenrad või mis kellelegi parasjagu käsil on. Kui sa põuaga kauaks ajaks kodust ära lähed, siis surevad aiataimed lihtsalt ära.

JÜRI SAAR: Otsides head presidenti 
Me oleme vabad määratlema, kuidas paneme paika presidendi, kuid just seepärast on väga tähtis, kuidas me ilma väliste ettekirjutusteta suveräänse riigina käitume.
Presidendi valimine ei taha kohe üldse edeneda. Erinevalt eelmisest korrast, kui oli mitu väärikat ametlikku kandidaati, näeme vähem kui kuu enne valimisi võistlusplatsil haigutavat tühjust. Imestatakse, miks keegi ei taha kampaaniaga tõsiselt tegelda ja küsitakse: kus on sobivad kandidaadid? Poliitikud kas vaikivad või rabelevad ja pakuvad välja üha pöörasemaid lahendusvariante. 

HELENA EGLIT: Kuidas saavutada islamiga modus vivendi? 
Lühike Euroopa sajand 1914–1989 oli üks verisemaid inimkonna ajaloos. Ükski selle konfliktidest ei põhinenud religioossel fanatismil. 
Michel Houellebecqi 2015. aastal ilmunud düstoopilise „Alistumise“ üks kandvaid teemasid on Prantsusmaa 2022. aasta presidendivalimised. Selles võtavad mõõtu Islamiliidu liider Mohammed Ben Abbes ja Rahvusrinde Marine Le Pen. Abbes võidab valimised ning hakkab Prantsusmaa ilmalikku ühiskonda ümber korraldama. Ta võtab vastu uusi seadusi, näiteks koraan saab koolisüsteemi aluseks ning lubatakse polügaamsed suhted. 

JAAN PELT: Pruunid kääbused ja ilmaruumi hiline valgus 
Teooriast järeldub, et tähetekke piirkondades tekib nii normaalseid tähti kui ka objekte, mis ei suuda kunagi särada tõsiseltvõetava tähena.  
Estonia puiestee ja Kentmanni tänava nurgal asuva kauni maja katusel asuva teleskoobitorni kuppel on nüüd ilusasti telliskivipunaseks värvitud. Kas tornis veel teleskoop alles on – ei tea. Oli aga kindlasti siis, kui ma tollast Tallinna tähetorni esimest korda külastasin. Just seal näitas mulle hilisem kolleeg, üks eesti vilunumaid astronoome-vaatlejaid ja tuntud teaduse populariseerija Peep Kalv vägevat seadet, mille nimi on plink-komparaatorSee on seade, kuhu asetatakse kaks erinevatel aegadel tehtud taevapilti ja võrreldakse neid, liigutades kiiresti seadme keskel olevat valgust vasakule või paremale murdvat prismat.

PIRET KARRO: Feministlikus linnas on ruumi hapratele kehadele 
Tallinnas on tavaline, et kõnniteid pikivad lambipostid, liiklusmärgid või puud. Kui seal lapsevankriga jalutada või ratastoolis sõita, peab liikleja pidevalt lahendama küsimust, kuidas üldse edasi liikuda – kas põigata autoteele? Ka teetööd on üldjuhul korraldatud nii, et jalakäija peab seiklema üle tolmuse kiviklibu ja igal sammul nuputama, kuidas tema teekond on täpselt ette nähtud. Ratastoolis liikleja võib teetöödest mööda saamisest vaid unistada. Vahel on see keskkond lausa vaenulik hapra keha vastu, mida ei ümbritse auto kaitsev kest.

Arvustamisel
Mathura „Lahusolek“
kontserdid: René Eespere autorikontsert „Kitarrimaagia“ ja „Prantsuse sonaadid“
linnakultuuri- ja muusikafestival „Station Narva“
RUA tänavakunsti festival
näitused: „Mees ja naine. Eesti naise võim ja vaim“, Katariin Mudisti „Nähtamatud kohalolijad“ ning Kogo „Kunstiturg, elu ja surm“
Kinoteatri ja Nargeni festivali „Bäng“ ning Emajõe Suveteatri „Kasuema“