Sel reedel Sirbis

MATHURA: Ikka küsida ja mitte unustada
Stanisław Lem paneb südamele, et kõik on kõigega seotud, nii ka teadus ja teadvus. Tehnika arenedes ei tohi jätta esitamata küsimusi eetika kohta.
Ulmekirjandust on laias laastus kahte laadi. Ühel juhul fantaseeritakse, mõeldakse välja uskumatuid paiku ja tegelasi, püütakse luua midagi väljaspool tavapärast loogikat ja kujutlusvõimet. Teisel juhul seevastu kasutatakse ulme väljendusvormi ainult vahendina uurimaks inimese eetilist või moraalset kindlust või peegeldamaks ühiskonna võimalikku tulevikku inimese hingelise olemuse seisukohast.

Kuhu kaob aeg? Disain annab vastuse. Merle Karro-Kalbergi intervjuu Ilona Gurjanovaga.
„Ma soovin, et kunagi saabuks aeg, mil Soomet tuntaks selle järgi, et see asub Eesti kõrval,“ põrutab disainer, disainerite liidu president ja festivali „Disainiöö“ korraldaja Ilona Gurjanova.
Ilona on eesti disaini suureks tegemise võtnud oma südameasjaks ning toetab disainereid nende loometeel mitmekülgselt ja väsimatult juba aastakümneid ning kujundab kindla käega disainimaailma telgitaguseid.
Üks tema eest veetav üritus, sügisene disainerite suursündmus „Disainiöö” on taas ukse ees.

Disain ajaproovi katlas. Hille Karm intervjueeris Leonardo Meigast
Vahetult enne pandeemia puhkemist, kui maailm oli avatud ja näitused ning muuseumid rahvast tulvil, sai Miami Wolfsoni kunstimuuseumis näha kunstikollektsiooni, kuhu oli ostetud maailma silmapaistvamaid art déco stiilis tarbeesemeid ja kunsti. Oma suureks üllatuseks leidsin sealt virnastatavate toolide väljapanekus ka Eesti esimese iseseisvusperioodi aegse toolide komplekti. Need on toodetud Lutheri vabrikus 1926. aastal. Selles komplektis on üsnagi intrigeerivalt kombineeritud metall ja nahk. Meenus ka Pariisi maailmanäitus, kus Eduard Taska nahkehistöö väljapanek võitis grand prix’. Fakt, et meie kunstnikkond oli saavutanud riigi üürikese iseseisvusaja jooksul 1920ndatel ja 1930ndatel nii kõrge taseme, et nende töid osteti ja ostetakse kollektsioonidesse ning eksponeeritakse ka tänapäeval, avaldas mulle sügavat muljet. Tabasin end mõttelt, kas praegune disain on samuti sellisel tasemel, et äratab maailma mastaabis samasugust tähelepanu. Vastuse sellele küsimusele sain täiesti juhuslikult, kui leidsin veebist uudise mööblidisaini- ja sisekujunduse auhinna (SIT Furniture Design Awards) kohta: ühe võidutööna püüdis pilku Leonardo Meigase loodud tugitool Katarina.

Palavikuline reis läbi Venemaa. Tristan Priimägi intervjueeris Kirill Serebrennikovi
Kirill Serebrennikov on üks tuntumaid vene filmilavastajaid ja seda mitmel põhjusel. Esiteks loomulikult tema tööd nii filmi-kui ka teatrivallas. Filmi alal saavutas ta esimese suurema tuntuse 2008. aastal „Jüripäevaga“, mis lõi laineid ka PÖFFi programmis ja jõudis Eesti Ekspressi aasta parimate filmide edetabelis toona auväärsele 13. kohale. Nii „Jüripäeva“ kui ka järgmiste filmidega „Reetmine“ ja „Õpilane“3tõestas Serebrennikov end ekstravagantse, isepäi kõndiva režissöörina, kes eelistab tegutseda ettenähtud raamidest väljaspool.

OMAR PARVE: Molekulide sünteesija ja modelleerija
Ülo Lille käesoleva sajandi tööd osutavad huvile kunstilise tunnetusviisi rakendamise vastu, järgides samal ajal teaduse metodoloogia reegleid.
Minu koostöö Ülo Lillega kestis kolmkümmend kaheksa aastat, alul juhendatavana, hiljem kolleegina. Otsustasin Ülo 90. sünnipäeva puhul kirja panna oma muljed tema enda ja tema saavutuste (lühi)iseloomustuseks. See on sünnipäevaõnnitluseks küll veidi tavatu, kuid võimaldab ajaga kaasas käies astuda sammu või kaks Ülo Lille viimatise uurimisperioodi (alates 2000. aastast) sisu mõistmise suunas. Siis läks ta oma kunagiste uurimisobjektidega uuele ringile, kasutades uusi töövahendeid ja abimehi, mis/kes möödunud sajandil olid alles lapsekingades. Need on eelkõige uued rehkenduskeemia meetodid, kiired arvutid, IT-asjatundjad ja ka tohutu tempoga edasi arenenud ja arenevad füüsikalised analüüsimeetodid.

Õigus saada uudiseid paberil. Barbi Pilvre intervjueeris Ulrike Rohni
Tallinna ülikooli meediauuringute keskuse MEDIT uuring kinnitab: väikekohtades oodatakse tugevat kohalikku ajakirjandust.
Tallinna ülikooli BFMi teadusuuringute keskuses MEDIT valmis hiljuti uuring kohalikest ajalehtedest. Uuringu teostamist juhtisid professorid Ulrike Rohn, Indrek Ibrus ja dotsent Andres Jõesaar, toetas Saksamaa saatkond.

KURMO KONSA: Digikultuuri tulevikule säilitamisest
Mida suuremasse sõltuvusse infost langeme, seda tähtsam osa on selle säilitamisel.
Kultuuriministeeriumi ettevõtmisel kuulutati 2020. aasta digikultuuri aastaks. Selle kokkuvõttena on ilmunud aruanne „Eesti digikultuuri mõtestamine anno 2020: poliitika kujundamise väljakutsed“ ning artiklikogumik „Eesti digikultuuri manifest“.i Lugemist väärt mõlemad. Digikultuuri määratlemise keerukusest on juttu mõlemas väljaandes ja sellel siinkohal pikemalt ei peatuks. Leppigem tõdemusega, et igal juhul on digikultuur seotud informatsiooniga. Kas selle info töötlemine toimub analoogselt või digitaalselt, pole enam nii oluline ja suur osa kasutajatest ei tee kodeerimisviisidel nagunii vahet. Kuna digikultuuri säilitamist ei ole neis väljaannetes väga põhjalikult käsitletud,ii siis keskendun just sellele teemale.

Arvustamisel
Rein Raua „Päikesekiri“
Stanisław Lemi „Robotite muinasjutud“
Linnart Mälli „Tee ja vili. Loenguid budismist“
Philippe Rahmi „Arhitektuurilugu kui looduslugu. Kuidas on kliima, epideemiad ja energia linnu ning hooneid kujundanud“
Rait Avestiku „Teatriarmastajaid“
Pärdi päevad
Estonia „Ravel:Ravel“
ERSO hooaja avakontsert „Sümfoonilised tantsud“
näitused: „Värv kui idee. Mõtisklusi värvist“, Boriss Uvarovi „Valge joone vaatlus“ ja Robin Nõgisto „Pildirahvas“
Edinburghi rahvusvahelise festivali kõrvalprogrammi „Fringe“
dokumentaalfilm „Sõelaga vett. Merle Karusoo“
mängufilm „Vee peal“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht