Sel reedel Sirbis

Biopoliitiline läbikukkumine. Koroonast humanitaari pilguga. Barbi Pilvre vestles Raili Marlinguga
Tartu ülikoolis toimus 17. – 18. IX rahvusvaheline kirjandusteadlaste ja filosoofide korraldatud konverents „Tervis ja biopoliitika kirjanduses ja filosoofias“(„Health Biopolitics in Literature and Philosophy“), kus muu hulgas arutati koroonakriisi humanitaaride pilgu läbi. Tartu ülikooli anglistika professor Raili Marling oli üks konverentsi korraldajatest.

KURMO KONSA: Kuidas pandeemiad muudavad tulevikku
Oleme juba tükk aega elanud koos SARS-CoV-2 viirusega ning püüdnud toime tulla selle põhjustatud COVID-19 pandeemiaga. Aga mis saab edasi? Lootus, et me saame koroonaviirusest jagu ja see lippab looduslikku reservuaari tagasi, nagu juhtus näiteks tema sugulase SARS-1-ga, ei täitunud. Olukord on kujunenud hoopis teistsuguseks. Praegu on kõik lootused vaktsineerimisel, mis on väga tõhus kaitse nakkushaiguste vastu. Ühel juhul on selle abil isegi õnnestunud viirusest täielikult vabaneda.

MARGIT MUTSO: Ametipost kui indulgents
Arhitektide liit on kasvanud ja muutunud koos ühiskonnaga, aga eesmärk on saja aasta vältel olnud ikka üks: luua ehitatud keskkond, mille üle saab uhke olla.
Viisteist aastat tagasi tegime koos Peeter Brambati ja Pille Epneriga filmi arhitektide liidu sünnist, ajaloost ja tegemistest. See pidi esilinastuma liidu 85. tegevusaastat tähistaval galal, kuid pärast paari minutit hakkas tehnika tõrkuma. Film maandus lauasahtlisse ning ununes sinna kuni eelmise aastani, mil liidu juhid hakkasid mõtisklema, kuidas tähistada organisatsiooni juubelit. Otsisime linateose tolmukihi alt välja, liit tellis sellele lisaks värske lõigu viimase viieteistkümne aasta ettevõtmiste kohta ning õige pea on film valmis esilinastuseks.

Arhiteraapia: ruumiloome kui ravi. Hannes Aava intervueeris Erika Henrikssoni
Septembri lõpus tutvustas kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas oma Norra teaduse ja tehnoloogia ülikoolis tehtavat loomingualast doktoritööd Erika Henriksson.
Arhitektuuri, kunsti ja käsitööd lõimiv Henriksson keskendub arhiteraapia kontseptsioonile, mis sündis nelja aasta jooksul, kui ta töötas Rootsis Järvsö taastusravikliinikus

JÜRI KERMIK: (Disaini)öös on asju
XX sajandi alguseks oli vineerist toolipõhi Lutheri vabriku kõige edukam ekspordiartikkel. Tempel „Luterma“ ei anna garantiid, et tool ise on valmistatud just seal.
17. septembri Sirbi esi- ja ka sisekülgedel domineeris disain. Laiemat avalikkust ja disainihuvilisi algavaks „Disainiöö“ festivaliks ette valmistavalt olid seal fookusse võetud Eesti disaini seis ja väljavaated. Intervjuu disainerite liidu presidendi ja festivali eestvedaja Ilona Gurjanovaga lõi rohketele näidetele toetudes pildi eesti disaini populaarsuse ja maine kasvatamisest kodumaiste tarbijate hulgas ja ka rahvusvaheliselt. Sama sisuka intervjuu on andnud disainer Leonardo Meigas, kelle pikaajalised kogemused ja jätkuv entusiasm disainerina on toonud järjekordse eduloo.

Üle piiri ja rahvuse
3. detsembril 2021 möödub sada aastat tõlkija ja ajakirjaniku Ita Saksa sünnist.
Eesti XX sajandi kultuuriloos ringi uidates leiab Ita Saksa üsna mitmeis paigus. Näiteks kahel Luulik Kokamäe maalitud portreel ja ühel Aino Bachi graafilisel lehel.
Ita fotot näeb Eesti juudi muuseumis, kus on leidnud koha kõik Eesti kultuurilukku oma jälje jätnud silmapaistvad juudi soost kaaskodanikud. Südamega sügavalt Eestimaa, eesti keele ja kirjandusega seotud Ita (passi järgi hoopis Ite, lähimatele sõpradele Iti) sündis Valga juudi perekonnas ja oli seega päritolult ning rahvuselt juut.

EERO EPNER: Ahasveerus tõe juurde
Punastes retuusides näitleja lavalises olekus oli midagi ebameeldivat, häirivat – mingi ärrituse hunt, mis oli pugenud mängulisuse lambanahka.
Kui Karin oma punasele loožitoolile istus, tundus kõik võõras. Teater oli jäänud talle kaugeks – aastad olid teinud oma töö, meenutas ta bussipeatuses reklaamplakatilt loetud lööklauset, kuigi ta ei olnud selles kindel. Aastad on aastad ning nende taha peitub vaid see, kelle on elu mugavus räsinud inimvareks. Karin ei olnud ka tülpinud, ta ei tundnud teatri vastu põlgust ega vastikust, üllatunult kuulas ta vahel hommikul aknast kiretult langevat lund vaadates massimeedias käivaid vaidlusi Eesti teatri igavuse, näitlejate mandumise, lavastajate ideepuuduse ja tehnilise personali kvalifikatsiooni langemise üle.

ART LEETE: Kuidas kõnelevad handid oma jumalatega?
Seekord kirjutan sellest, millised on soome-ugri rahvaste jumalad, kus nad elavad ja kuidas nendega suheldakse. Soome-ugri jumalate küsimus on teadlasi köitnud juba paarsada aastat. Mida on siis välja uur

Arvustamisel
Kai Aareleiu „Vaikne ookean“
Walter Benn Michaelsi „Ühiskondliku probleemi ilu. Fotograafia, autonoomia ja majandus“
Mircea Eliade „Šamanism ja arhailised ekstaasitehnikad“
Vilniuse kunstimess
seminar „Kunst või disain? Definitsiooni küsimus“
festival „Üle heli“
Tallinna a cappella festival
kammerooper „minn(i)e“ ja mono-ooper „1982“
ERSO kontsert „Elts ja Sibelius. Tallinna Muusikakeskkool 60“
Sõltumatu Tantsu Lava „Fakerz“
mängufilmid „Düün“, „Titaan“ ja „Viimane duell“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht