Sel reedel Sirbis

Simon Cummings, „Erkki-Sven Tüüri kümme sümfooniat“ Tõnis Saarts, „Sõda Ukrainas ning sotsiaalteadlaste neutraalsus ja vastutus“ Eesti filmi- ja teleauhindadest žürii esimehe German Golubi pilgu läbi Joonas Hellerma Tõnu Õnnepalu loomingust Pärt Peterson, „Pandeemia õppetunnid“ Valter Kiisk, „Energiapöördest ja „kliimakriisist“ füüsiku pilgu läbi“ Anna-Liisa Unt, „Kalaranna üheksa elu“ August Sanga luuletõlkeauhinna kandidaadid Kärt Hellerma, „Millest mõtled, kirjanik? Asjadest, mis nõuavad ettevaatlikkust“ Intervjuu tänavuse Kuldse Palmioksa võitja Ruben Östlundiga museoloog Evie Evansiga

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

SIMON CUMMINGS: Erkki-Sven Tüüri kümme sümfooniat
Kõrvutamine, mis on Erkki-Sven Tüüri varasemates sümfooniates nii oluline, on hilisemates palju väiksema tähtsusega.
Tänapäeval ei tee kindlasti ühelegi heliloojale muret üheksanda sümfoonia needus, absurdne ebausk, et kui helilooja on kirjutanud oma üheksanda sümfoonia, on ta määratud surema enne, kui valmib järgmine. Ometi on huvitav märkida, et Joseph Haydni ajast on kirjutanud üle üheksa sümfoonia võrdlemisi vähesed. Üks märkimisväärne erand on Eduard Tubin, kes kehtestas end kümne sümfooniaga Eesti suurima sümfoonikuna. Ka Erkki-Sven Tüür on nüüdseks sinnamaale jõudnud: 16. septembril tõi Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Eesti esiettekandele tema kümnenda sümfoonia.

Loe lisaks: ERSO hooaja avakontserdi „Mahler ja Tüür“ arvustust Kai Taali sulest.

TÕNIS SAARTS: Sõda Ukrainas ning sotsiaalteadlaste neutraalsus ja vastutus
Püüdlus iga hinna eest neutraalsuse poole võib kaudselt anda rohelise tule vägivallale, agressioonile, imperialismile ja inimsusevastastele kuritegudele.
Sotsiaalteadlastelt nõutakse poliitilist neutraalsust: nad peaksid võimalikult väärtusvabalt analüüsima andmeid ja fakte ning mitte võtma poliitilisi seisukohti. Kas see kehtib ka sõdade ja seal toime pandud inimsusevastaste kuritegude kohta? Teoreetiliselt peaks kehtima, sest teadusliku neutraalsuse osas ei tohi ju teha erandeid – see peaks olema universaalne, sõltumatu ajast, kohast ja kontekstist.

MATTIAS MALK: Kuidas näidata arhitektuuris suunda?
Tänavune TAB ei karju hamba all ja näitab kätte uute arhitektuuriideede avatud ja süsteemse käsitlemise suuna.
Tallinna arhitektuuribiennaal „Söödav ehk Ainevahetuse arhitektuur“. Peakuraatorid Lydia Kallipoliti ja Areti Markopoulou, kohapealne nõustaja Ivan Sergejev. Biennaali avanädal 7. –11. IX. Näitused ja üritused kestavad kuni novembrini. Täpsem info https://2022.tab.ee/et/biennaalist
Ülbetel elitaarsetel staararhitektidel pole enam nüüdisaegse linnaruumi kujundamises kohta. Ka fantastilised skulptuursed majad, teras, betoon ja klaas ei kuulu keskkonnateadliku linna inventari. Tänavune Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB) näitab, et edasi saab vaid süstmeese uurimistöö ja avatud arhitektuuriloomega, mis ehitab silla eri mõõtkvade, ajajärkude, tehnoloogiliste uuenduste ja traditsiooni tarkuse vahele.

ANNA-LIISA UNT: Kalaranna üheksa elu
Kümmekond aastat tagasi avalikkuses laineid löönud Kalaranna kandi arenduse peamine osa on valmis. Kuidas läks?
Arhitektuurilahenduse autor Kadarik Tüür Arhitektid, maastikuarhitektid Maarja Tüür,
Suured muudatused linnapildis jätavad tahes-tahtmata kõheda mulje: ühe inimese mõõtkava järgi tehakse suuri otsuseid ja pidurdamatute hoobade jõul liigutatakse määratuid mahte. Üksikisiku arvamused, muljed ja mälestused jäävad teerulli alla, tähtsam on üldsuse huvi. Nii palju kui ka ei taha, et head asjad kunagi ei kaoks, siis linn muutub ikkagi kogu aeg. Kalaranna kui jäätmaa potentsiaal on arendatud millekski muuks, ja see pole halb, vaid ongi muu.

JOONAS HELLERMA: Filosoofiaprofessori surm ja kirjanduse ülesanne
Tõnu Õnnepalu looming väärib sügavamaid kirjandus- ja mõtteloolisi käsitlusi.
Ehkki juubelid ja tähtpäevad on meie kirjanduselus kujunenud kõige kaalukamaks ajendiks, mille kaudu autoreid ja nende loomingut esile tõsta, ei laienenud see tava täies ulatuses Tõnu Õnnepalu 60. sünnipäevale. Pigem vastupidi, Õnnepalu viimase aja retseptsioon ei ole ennast autori uue aastakümne täitumisest eriti segada lasknud. Tema loomingu põhjalikuma läbilugemise ja mõtestamise asemel näitab uuem kriitika pigem nõutuse, vahest isegi kapituleerumise märke. Hea erandina võib esile tuua Raili Marlingu ja Eret Talviste kirjandusteoreetilise käsitluse Emil Tode „Raadio“ põhjal maikuu Keeles ja Kirjanduses. Seevastu Joosep Susi nendib Õnnepalu luulepäevikut „kevad ja suvi ja“ analüüsides, et „päeviku pihtimuslikkus võtab kriitikalt kõik relvad“. Hasso Krull aga heidab oma suvises Vikerkaares ilmunud „Palga” arvustuses teksti suuresti kõrvale, kuna Õnnepalu kirjutamises tuleb kirjanduse asemel näha hoopis autori isiklikku sügavat patoloogilist traagikat, mis vajab tõsist psühhoanalüütilist diagnoosimist. Ka Susi näib sellega solidaarne olevat, soovitades Õnnepalule: „…kirjanduskriitikat tasuks ikka edasi lugeda. Näiteks Hasso Krulli oma.“

August Sanga luuletõlkeauhinna kandidaadid

GERMAN GOLUB: Kõrb, kirves ja pandeemia 
Eesti filmiauhindade žürii töö puhul polegi kõige keerulisem mitte maht, vaid oskus vaadata filme nii, et su enda maitse ei hakka analüüsi mõjutama. 
Igal aastal korraldavad filmi- ja teletegijad üle maailma suurüritusi, kus valitakse välja ja auhinnatakse parimaid tegijaid omal alal. Nii naljakas kui see ka ei ole, on meil, audiovisuaalvaldkonna tegijatel, vaja ka seda kõike filmida ja veel suurem vajadus kõigile teistele näidata. Ma pole kunagi kuulnud ühestki galaüritusest, kus jagataks näiteks autotööstuse parima inseneri või kalatööstuse parima kalamehe auhindu. USAs on aga näiteks Oscarite, Kuldgloobuste ja Emmyde populaarsus rahva seas järk-järgult langenud, sest vaatajate arvu säilitamiseks liigutakse järjest kaugemale auhindamise algsetest põhimõtetest.  

Ka rikkad nutavad. Tristan Priimägi intervjuu tänavuse Kuldse Palmioksa võitja Ruben Östlundiga
Ruben Östlund esitles tänavu Cannes’is oma uut filmi „Kurbuse kolmnurk“, mida võiks siinsele intervjuule toetudes nimetada ka tänapäeval meheks olemise triloogia kolmandaks filmiks. Ja keegi ei osanud arvata, et vaid viis aastat hiljem teeb „Kurbuse kolmnurk“ temast kahekordse Kuldse Palmioksa võitja eliitklubi auväärse liikme. Paljude arvates sai ta pärjatud teenimatult ja talle heideti ette liigset frivoolsust, tühisust ja mida iganes. Senisele satiirile oli aga nüüd lisandunud veelgi vabam minek, justkui oleks „Ruudu“ eest saadud Kuldne Palmioks lisanud talle enesekindlust ajada oma asja.
„Kurbuse kolmnurk“ on nüüd jõudnud ka Eesti kinolevisse.

Marko Raadi järelehüüe Jean-Luc Godardile

PÄRT PETERSON: Pandeemia õppetunnid
Vajame prosotsiaalsemat ühiskonda – kindlustunde saavutamiseks peavad valitsused ja riiklikud institutsioonid hakkama ühiskonda tervikuna paremini teenima.
Pandeemia on lõpukorral, vähemalt paistab tunneli lõpus valgus. Suurem osa maailma teadlasi ja terviseeksperte on tuleviku suhtes meelestatud optimistlikult. Kui eeloleval talvel või kevadel ei teki suuresti muutunud ja rasket haigusvormi põhjustavat uut SARS-CoV-2 viirustüve, võib COVID-19 pandeemia ajastu kirjutada inimkonna ajalukku. Oleme oodanud, et taastub tavapärane elu. Restoranis käiakse koroonapassita, kultuuriüritused toimuvad, koolitunnid on kontaktsed ja reisida saab vabalt. Uudisvoos ongi COVID-19 jäänud tagaplaanile ning meediaruumi on vallutanud Ukraina sõda ja energiakriis.

VALTER KIISK: Energiapöördest ja „kliimakriisist“ füüsiku pilgu läbi
Kuidas toime tulla ressursside ammendumise ja keskkonna saastumisega? Ainus mõeldav lahendus on progressi jätkamine.
Energiapööre muutub aina aktuaalsemaks ja lõhestavamaks teemaks, ükskõik kas tingituna kõrgetest energiahindadest või kliimamuutuste vastasest võitlusest. Kuigi alati on selles kahtlejaid olnud, paistab idee taastuvenergiale üleminekust (ja tuumaenergia vältimisest) olevat seniajani „poliitiliselt korrektne“ seisukoht. Hüüatused stiilis „rohepööre tuleb lihtsalt ära teha!“ või „julgustame inimesi paigaldama päikesepaneele!“ on siiski uskumatult ignorantsed. Paras segadus näib valitsevat ka selles osas, milline koht tervikpildis on maailma kliimamuutustel ja kas tegemist on kriisiga või mitte.

ELEN LOTMAN: Kas kunst on kvantmehaaniline nähtus?
Konverents „Kuidas portreteerida lindu?“ kunstiakadeemias 9. IX.
Seda, et konverentsil kuulajate ees seistes näed korraga kõigi saalis olijate silmi, ei juhtu sageli. Pigem ei ole seal tänapäeval silmi näha, sest need on suunatud ekraanile oma süles. Sageli seisab individuaalselt digitaalseid palvehelmeid näppiva koguduse ees solipsistlikku monoloogi ümisev ettekandja, kelle eesmärk ei ole olla kuuldud, vaid et slaididel oleksid õiged sõnad. Ümisemisakti tõendusmaterjali saab hiljem sisestada mõnda andmebaasi, kus see muutub konverteeritavaks valuutaks, mille eest saab osta oleviku ressursse või sealiha futuure, mis lubavad kunagi hüpoteetilises tulevikus natukene vähem kordi seista saalitäie inimeste ees, kes ei kuula sind. On olemas ka väga hea kursiga sõnu, millel on võlujõud, sest kui neid piisavalt palju korrata, muudavad need mingi asja millekski muuks. Näiteks kokkuhoiu interdistsiplinaarsuseks. Või vaesuse innovatsiooniks

Taim nagu kunstiteos vajab isiklikku suhet. Marju Tajur intervjueeris Evie Evansit
VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda kokku kümme kunstnikku või kollektiivi ja kümme kirjutajat. 29. septembrist 8. oktoobrini vältab biennaali avamismaraton, mille jooksul esitletakse kümmet uut kunstiteost ja sadat kunstikriitilist teksti. Näitus on avatud oktoobri lõpuni.
Evie Evans on Amsterdamis tegutsev museoloog, kes töötab kultuuri ja pärimuse teemadega, uurides, kuidas kolonialism hõlmab meie minevikku, olevikku ja tulevikku. Evans on kaitsnud Amsterdami ülikoolis magistrikraadi muuseumiteaduse erialal, tema uurimuse teema on koloniaalajaloo mõju botaanikaaedade nüüdisaegsetele väljapanekutele.

KÄRT HELLERMA: Millest mõtled, kirjanik? Asjadest, mis nõuavad ettevaatlikkust
See suvi oli eriline. Mitte ainult seetõttu, et vahetasin elukohta ja pidin palju tegelema praktiliste asjadega. See tähendab, et sain tegelda vaimsete asjadega harjumuspärasest hoopis vähem. Aga remonte ja kolimisi tuleb ette ka teistel, see on üks elu osa.

Arvustamisel
Niklas Luhmanni „Ühiskonna ühiskond“
Niillas Holmbergi „Tagasitee“
Nadežda Katajeva-Valgu „Minu maine ring“
Holger Marjamaa trio feat. Chad Lefkowitz-Brown džässiklubis Philly Joe’s
Taavi Suisalu näitus „Tähelepanufiguurid“
Eesti teatri festival „Draama“
kogumik „Teatrielu 2021“
Ugala teatri „Kirsiaed“

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht