Sel reedel Sirbis

„Tee ilu ja tõe juurde vabastab“, Kadri Asmer vestleb Juhan Maistega Andra Teede, „Kas ja kui sotsiaalne siis on „Õnne 13“?“ Priit-Kalev Parts, „Linnasissi metsaviljelus. Huligaanne essee“ Barbi Pilvre, „Karjala saatus Soome ja Venemaa vahel“ Johanna Ross, „Tartus loeti Reed Morni ja muudki“ Johannes Saar, „Oleviste raamatukogu – kurioosum või kalliskivi?“ Ülle Madise, „Eesti keel on põhiseaduse kaitse all“ Andres Kuusk, „See hea, odav ja turvaline tuumaenergia“ Jüri Kolk, „Tuttava linna tuled. Minu Puka“ Intervjuu disainer Hannah Segerkrantziga akordionist Momir Novakovićiga kuraator Leslie Moody Castroga

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tee ilu ja tõe juurde vabastab. Kadri Asmer vestles Juhan Maistega
Juhan Maiste: „Olen kahtleja ja autoriteetide suhtes nii mõnigi kord tõrges. Siiani ei oska ma vastata küsimusele, kelleks tahan saada.“
Augustis täitus Juhan Maistel 70. aastaring, millest poole sajandi jagu aastaid on möödunud kunstiajaloo tähe all. Laia pintslikaarega tõmmates võib öelda, et tema teadustöö keskmes olnud kolm pealiini – muinsuskaitse, mõisad ja maastikuarhitektuur –, mille vahele mahub hulganisti uurimusi antiigist kuni Tartu ülikooli arhitektuuriansamblini. Kui kõike seda tervikuna hoomata tahta, näib Maiste loometöö tuum olevat inimvaimu ja selle ideede sünnipaiga otsimine ehk soov mõista, kes me oleme ja kust me tuleme.

Krutskeid täis kanepibetoon. Grete Tiigiste intervjueeris Hannah Segerkrantzi
Noor disainer Hannah Segerkrantz on astunud disainipüünele tootesarjaga Kiukivi. Ta võitis äsja Bruno disainiauhindade konkursil publikulemmiku preemia. Segerkrantz kasutab oma loomingus kanepibetooni – ökoloogilist materjali, mis ehituses on küll levinud, kuid disainivaldkonnas uudne. Segerkrantzi sõnul on Kiukivi süsinikunegatiivne tooteseeria tehtud jätkusuutlikust ehitusmaterjalist kanepibetoonist, mis koosneb kanepipuistest, lubjast ja veest.

PRIIT-KALEV PARTS: Linnasissi metsaviljelus. Huligaanne essee
Demokraatlik enamus näeb elurikkas ja viljakas haljasalas selle õunte, pähklite, okste, lehtede ja lindudega ebameeldivat probleemi.
Sissiaianduse all peetakse enamasti silmas istutamist ja viljelemist sellisel maal, kus seda seaduslikult teha ei tohi. Sissiaiandus on laiemalt tuntud geriljaaiandusena, aga kuna see inglise keelest ja selles omakorda laenatud hispaaniakeelne sõna tähendusele midagi juurde ei anna, räägin sissiaiandusest, sissimetsandusest, sissiviljelusest ja sissikarjandusest. Sageli kannab see poliitilist sõnumit, näiteks protestitakse kehtivate omandisuhete, autostumise vms vastu. Siiski mitte alati pole sissiviljeluse taga poliitika.

ANDRA TEEDE: Kas ja kui sotsiaalne siis on „Õnne 13“?
Stsenarist Andra Teede vahendab telesarja „Õnne 13“ pikaajalise kirjutamise kogemust ja vastab mõnele kriitikanoolele.
Septembri viimasel laupäeval läks eetrisse teleseriaali „Õnne 13“i kolmekümnenda hooaja esimene, üldarvestuses 855. osa. Minu esimene oli 601., ilus ümmargune arv, mis laseb mul kiiresti peast oma skoori arvutada. Sel nädalal kirjutan juba oma 269ndat, uskumatu. Algas minu üheksas aasta sarjaga ja kuna ma ei ole veel 35aastanegi, siis olen „Õnnega“ koos olnud umbes veerandi ja kolmandiku vahel oma elust.

ÜLLE MADISE: Eesti keel on põhiseaduse kaitse all
Põhiseadust saab ju muuta, ent vaevalt nõustub rahvas eesti keele taandamisega üleilmakeele (praegu lihtinglise) kohalikuks murrakuks – rahvahääletuseta kirjakeele normist lahti ei saa.
Kas meil on tarvis õigekeelsussõnaraamatut ja sõnade kokkulepitud tähendusi, lauseehituse reegleid ja kirjakeele kasutamise nõuandeid? Kas vajame keeletoimetajaid ja oma emakeele õpetajaid? On ehk õpetaja palve panna koma sinna, kus sellest on teksti mõistmisel tuge, või keeletoimetaja soovitus asendada näiteks täiskasvanu võtmepädevused ja ahi õhib soojusti täpsete sõnadega tõesti ajast ja arust?

BARBI PILVRE: Karjala saatus Soome ja Venemaa vahel
Fenno-Ugria hõimupäevade konverentsil Kirjanike Maja musta laega saalis 14. X arutlesid eesti ja soome ajaloolased ja keeleteadlased Karjala teemadel. Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes sõnastas konverentsi lähtekohad nii: Karjala on andnud soomlastele „Kalevala“, „Kalevala“ aga meile „Kalevipoja“. See on märk ja ühtlasi sild Eesti ja Soome vahel. Mis aga on Karjala – maa, mis asub Venemaa ja Soome vahel, nihkudes kord siia-, kord sinnapoole? Mõlemal riigil on Karjalas ja karjalaste puhul oma huvid. Kas soomlastele on Karjala kultuurilise iseolemise häll ja venelastele pelgalt geopoliitiline vallutus? Millised huvid on aga karjalastel endil? Kas üldse on enam vastajaid?

JOHANNA ROSS: Tartus loeti Reed Morni ja muudki
Naiskirjanikud ei ole tegutsenud vaakumis. Nende teoseid on loetud ja neile on reageeritud; nemad ise on kursis olnud ja kaasas käinud oma aja mõttesuundadega.
Konverents „Kas sa Reed Morni oled lugenud? Naised ja proosakirjandus 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Eestis“ Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis 12. X.
Möödunud nädalal toimus Eesti Kirjandusmuuseumis XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse naiskirjandusele pühendatud konverents. Tõuke sai üritus Eret Talviste veetud lugemisgrupist, kus trobikond huvilisi eelmise akadeemilise aasta jooksul luges ja arutas eesti naiskirjanike teoseid – autorite ring ulatus Elisabet Aspest Kai Aareleiuni. Konverentsi õrritav pealkiri „Kas sa Reed Morni oled lugenud?“ ühes kutsetekstigai ilmestab probleemiasetust: naiskirjandus kipub jääma unustusse, mattuma ajaloo lademete alla, kust seda ei leia alati üles isegi asjast huvitatud inimesed.

JOHANNES SAAR: Oleviste raamatukogu – kurioosum või kalliskivi?
Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu lugemissaalis avatakse täna, 21. oktoobril valiknäitus, mis on koostatud Eesti vanima avaliku teadusraamatukogu, 1552. aastal rajatud Oleviste kirikuraamatukogu kõige vanema osa alusel. XVI ja XVII sajandi vaimuliku ja ilmaliku teaduskirjanduse, ilukirjanduse ja poeesia kaudu avatakse läbilõige ühe tollase siinse haritlase lugemiseelistustest, mõttemaailmast ja raamaturinglussidemetest Lääne-Euroopa juhtivate teaduskeskustega.

ANDRES KUUSK: See hea, odav ja turvaline tuumaenergia
Viimasel ajal on hoogsalt propageeritud tuumajaama rajamist Eestisse. Sellel teemal on sõna võtnud nii energeetikud kui füüsikud. Et seda teeb MTÜ Eesti Tuumajaama tegevjuht Kalev Kallemets, kes mõistagi loetleb ainult tuumajaama voorusi,i on igati mõistetav, aga füüsikuilt ootan süsteemsemat mõtlemist.

Avastamisväärne klassikalise muusika instrument akordion. Natali Ponetajevi intervjuu Momir Novakovićiga
Klassikalise akordionimuusika teemadel arutleb Momir Novaković, kes on Eestis elav Serbiast pärit klassikalise muusika akordionist, Eesti muusika- ja teatriakadeemia akordioni õppejõud, Lasnamäe muusikakooli akordioniõpetaja ning „Accordionfest Estonia“ kunstiline juht. Juttu tuleb klassikalise akordioni repertuaarist, akordionile kirjutatud uudisloomingust, klassikalisest akordionist, selle õpetamise seisust Eestis ning tulevikueesmärkidest. Ühtlasi avab Novaković akordioni ajalugu ning pilli ehituse ja eripära.

Artishoki biennaalil maailma teisest otsast. Ann Mirjam Vaikla intervjuu Leslie Moody Castroga
VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ on toonud Tallinna botaanikaaeda kümme kunstnikku või kollektiivi ja kümme kirjutajat. Näitus on vaadata oktoobri lõpuni.
Leslie Moody Castro, sõltumatu kuraator ja kirjutaja, elab Mehhikos ja Ameerika Ühendriikides. Tema erialane fookus on seotud piirialade mõtestamisega ning loominguline praktika põhineb rännakutel ja koostööl. 2021. aastal viibis ta Narva kunstiresidentuuris, ent esimene kokkupuude Eesti kunstiväljaga oli tal juba 2016. aastal, kui ta külastas Tallinna Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse kutsel. Praegu on Castro Las Crucese New Mexico Ülikooli kuraator-stipendiaat.

TÕNIS TATAR: Huvitavalt sõlmitud kunstnik
Jüri Arraku universumi looja on nüüd lahkunud, paljud jäävad temast puudust tundma. Kuid tema universum ise jääb meiega ja võime olla tänulikud.
Jüri Arrak oli inimesena erakordselt terviklik ja monoliitne. Temas näis puuduvat see lõtk, mis lahutab rolle, inimese tegelikku olemust sellest, milline ta tahab olla või näida. Arrak oli iseendaga identne, oma väärtusest vaikimisi ja pealetükkimatul moel teadlik. Tema enesekindlus avaldus ilusasti sundimatu sõbralikkuse, vahetu väljendustahte, joviaalse huumorina. Arhetüüpse kunstnikuna oli Arrak ka teatud määral edev, ta armastas väga filosofeerida, oli huvitatud oma loomingu avaldamisest. Arrakust ei paistnud midagi võltsi, ka mitte teeseldud tagasihoidlikkust.

JÜRI KOLK: Tuttava linna tuled. Minu Puka
Peksa sain Pukas õigupoolest ainult kaks korda. Või, noh, see ka mõni peks. Kolisime sinna perekondlike keerdkäikude tõttu, kui olin 13aastane. Olin jõudnud veel ära näha Merle Karusoo „Olen kolmeteistkümne aastane“. Meeldis, tundus kohane, aga ei mäleta suurt midagi. Peaks üle lugema.

Arvustamisel
Lilli Luugi „Minu venna keha“
Aro Velmeti „Pasteuri impeerium“
kontserdid „Autoritund. Jaan Rääts 90“ ja „Volmer ja Faust. Arvo Volmer 60“
I Tallinna noortekooride festivali kontsert Tallinna Jaani kirikus
Baltimaade kunstifestival New Yorgis
Diāna Tamane isikunäitus „Poolarmastus“
Marten Esko ja Mihkel Ilusa lavastus-näitus „T2“
Ugala teatri „Kolm ahvi“
Rakvere teatri „Ki(i)vi südamel“
tantsulavastused: „Külli Roosna ja Kenneth Flaki „Singulaarsus“ ning Diana Harteni „Behind My Skin“
mängufilm „Amsterdam“
dokumentaalfilm „Machina Faust“

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht