Sel reedel Sirbis

Vaistu võidukäik ehk Hüva leili. Merit Kask vestles Anna Hintsiga
Anna Hints: „Minu intuitiivne keel ei ole vähem väärtuslik kui ratsionaalse loogikaga põhjendatud valikud. Selles on täiesti oma loogika olemas, ainult teistel alustel.“
Sel nädalal esilinastus Eestis Anna Hintsi esimene täispikk dokfilm „Savvusanna sõsarad“, mille esilinastus jaanuaris USAs ühel maailma tunnustatuimal festivalil Sundance tõi Annale rahvusvaheliste dokumentaalfilmide programmis parima režissööri auhinna. Tegu on võimsa tunnustusega seitsme aasta pikkuse töö eest, mille käigus küpses režissööris arusaamine talle loomuomasest intuitiivsest loomeviisist ja sellest, kuidas jääda oma käsitlusele truuks ka siis, kui see läheb vastuollu sissejuurdunud üldtunnustatud reeglitega.

KRISTIINA DAVIDJANTS: Kõrboja perenaine
Kuigi nn uus Eesti aeg on kestnud juba 30 aastat, kuulub meie naisrežissööride seas vaieldamatult esikoht ikka Leida Laiusele.
26. märtsil on Leida Laiuse sajas sünniaastapäev, millega seoses kerkib mälusopist esile järgmine stseen. Suitsu tõmbav Jüri Sillart ütleb mulle „Leida ei olnud kunagi modernist“ ja ma tajun selles lauses mingit mulle arusaamatut hukkamõistu. On 2001. aasta, me istume Sillartiga ühes tollase Kalamaja vähestest baaridest ning arutame Leida Laiuse loomingut. Sillart on just teinud mulle ettepaneku osaleda tema Laiuse-doki juures toimetajana ja kuigi mu nimi on filmi tiitrites, olgu ette ära öeldud, et minu panus kujunes siiski üsna formaalseks, et mitte öelda olematuks. Küll aga oli sisuline kogu võtteperiood, mil mul oli õnne koos režissööriga kõik intervjueeritavad läbi sõita ning kujundada oma arvamus selle dokumentaalfilmi peategelase kohta.

Kunst on demokraatia mõõdupuu. Andra Orn vestles Marti Maneniga
Rootsi nüüdiskunsti fondi Index ajalugu ulatub rohkem kui neljakümne aasta taha. Algusaastail keskenduti fotograafiale ja kirjastamisele, viimased kakskümmend viis aastat on pühendutud nüüdiskunstile üldisemalt. Index ei ole tähtis mitte ainult Stockholmis, vaid Põhjamaadel ja Kesk-Euroopaski, toimides platvormina nii kunstnikele kui ka külastajale. Indexi väike meeskond on teinud endale selgeks, et tänapäeva kunstiinstitutsiooni roll ei piirdu pelgalt näituse avamise ja sulgemisega. Tuleb kasvatada publikut ja teha koostööd kunstnikega ning on teada asi, et vettpidavaid väljapanekuid ei tee uurimistööta.
Kuraator ja kriitik Marti Manen (sünd 1976) on töötanud México loodusteaduse muuseumis, Bangkoki Aaras, Bilbao Sala Rekaldes, Madridi Ca2Mis, Barcelona Miró fondis jm. 2015. aastal kureeris ta Veneetsia biennaalil Hispaania paviljoni. Indexi direktor on ta olnud 2018. aasta augustist.

KAIRE NURK: Pindade (meta)psüühika
Interdistsiplinaarseid käsitlusi ja autorite julgust piiridel turnida võib tervitada, kuid mittearusaamise kultiveerimine siiski häirib.
Algselt kavandatud artikkel Katrin Piile ja Art Allmäe koosnäitusest Viljandis kasvas juhuse tahtel pikemaks aruteluks abstraktse kunsti tõlgendamisest ja esmasest ehk obligatoorsest lugemisoskusest või -vajadusest.

Linnaaiandus kui kodanikuühiskonna kasvulava. Merle Karro-Kalberg vestles Maria Derlõšiga
Linnaaiandusel on Eestis pikk traditsioon. Nõukogude ajast on linnapilti jäänud aiamaid, mida nüüdseks kasutatakse justkui illegaalselt, kuid mis toovad inimesed nagu endisajalgi kokku, koondavad lugusid ning pakuvad mõtestatud tegevust. Tallinnas siiski selliseid ajaloo ja aednike lugudega täidetud aedu enam alles polegi. Üleilmsete liikumiste tuules on linnaaiandus võtnud meie pealinnas uusi vorme, näiteks on tulnud kogukonnaaia liikumine. Nüüd kavandab linn Põhja-Tallinnas Putukaväilale, Kolde puiestee ja Ehte tänava nurgale uut linnaaeda. Lubatakse, et see saab olema esimene omalaadne. Mida see täpselt tähendab ning kuhupoole linnaiandus areneb, räägib urbanist, Tallinna linnaaianduse ekspert Maria Derlõš.

KAJA KANN: Too tants. Nüüdis 
Nüüdistants  on üks ilmatu nõme sõna. Pole kunagi nõustunud seda kasutama, tahan ikka öelda kaasaegne, aga no ei tohi. See nõudvat endale kaaslast, et kelle kaasaegne – näiteks Mai Murdmaa kaasaegne. See, mida mina nimetasin kaasaegseks, oligi Murdmaa kaasaegne, mis sest, et tehtud kümneid aastaid hiljem. Sama mõte, sama idee, ainult välja nägi veidi teistsugune. 

PEETER SAUTER: Lugemis- ja kirjutamiskool LR
Loomingu Raamatukogu jäi ka 2022. aastal truuks põhimõttele, et kõik kultuurid, tekstid ja autorid on võrdsed.
Ma ei oska hõlmavalt vaadelda Loomingu Raamatukogu (aja)lugu ega analüüsida tähendust eesti kirjanduses ja kultuuris 66 aasta jooksul – ei mahuks see vist lehte äragi. Ühest küljest on see tagasihoidlikult ajakirja Looming lisa, teisest küljest meie tõlkekirjanduse kese ja stabiilsuse hoidja. Kirjastusi on tulnud ja läinud, LR jäänud. Äkki ongi päästnud elu ja asukoht kultuuriajakirjanduse tiiva all, eksistents nii ajutisena tunduva ajakirjanduse osana? LRis ilmuvad kõige soodsamad ja ühed parematest tõlkeraamatutest nii valiku kui ka tõlkijate poolest, LR on kvaliteedigarantii.

MARE MÜÜRSEPP: Kõigi rahvaste lapsed
Sõda Ukrainas on lastekirjanduse ja lugemise edendamisega tegelevates rahvusvahelistes organisatsioonides kaasa toonud muresid, millega ei osata silmitsi seista.
Bologna lasteraamatumess märtsi algul on selle valdkonna inimestele üks aasta vilkamaid töönädalaid. Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakonnale oli see ühtlasi seni üks pingelisemaid. Peatun siin kahel alateemal: konflikt IBBY juhatusega ja Euroopa osakondade konverents.

Luulesalv
Pühapäeval, 26. märtsil tähistatakse liivi pärandi päeva. Sel päeval heisatakse lipud mitmel pool ajaloolistel liivi aladel, ka Eesti ja Läti piiril Iklas. Ķempi Kārl on selle sündmuse puhuks kirjutanud luuletuse, kus liivi lipu värvid (rohe-valge-sinine) on ühendatud lindude äratamise motiiviga – on ju kevadine pööripäev liivlastel lindude äratamise püha.
Liivi pärandi päeva kohta saab lisa lugeda aadressil libiesugads.lv.

ÜLO MATTHEUS: Ukraina intermeedium ehk kriminaal Putin, strippar Matovnikov, terrorist Girkin jt
Vahepealsuses, kus suured uudised strateegilistest edusammudest puuduvad, on võimendunud infosõda.
Sõjapidamine Ukrainas on vahepealses staadiumis, kus Vene armee rünnakukatsed pole veel lõppenud ja Ukraina relvajõudude pealetung pole veel alanud. Praegu on Ukraina eesmärk tekitada okupandile võimalikult suuri kaotusi nii elavjõus kui ka sõjatehnikas ja võita aega kevadkampaania ettevalmistamiseks. Meediakanalites võib näha Poola ja Ukraina teedel venivaid sõjatehnika kolonne, laoplatsidele rivistatud soomukeid ja transportööre, liitlaste polügoonidel toimetavaid Ukraina sõdureid. Pilt loodavast võimekusest on muljeltavaldav.

KATERIIN AMBROZEVITS: Mitmekihilisuse väärtus
Inimesele ikka meeldib elada mitmekesises keskkonnas. Ühele on see huvitav, teisele kinnitus iseenda pärinemisest, juurtest, aga enamikule nii tavaline, et ei osatagi oma ümbrust üksluisemana ette kujutada. Maal vahelduvad põllud-kraavid-järved-turbaväljad-metsad-karjäärid lautade, kuivatite, küünide, mõisavaremete ja hajataludega, siin-seal mõni lehmakari, hobusekoppel või miniloomaaed. Väljaspool maaelu on eri materjalidest hooned mis tahes kuju, suuruse ja funktsiooniga, on puiesteed-pargid-tänavad-jalgrajad-mänguplatsid-tühermaad, sillad ja tunnelid, parditiigid. Nii on see ikka olnud.

JAANA DAVIDJANTS: Sõjafotode maagilised võimed
Ukraina sõjaga kaasneb suurel hulgal rindeuudiseid ja -pilte. Järjest rohkem on hakatud arutlema sõjapiltide üle ja kuulda on olnud küsimust: „Kas me pole näinud piisavalt kohutavaid pilte Ukrainast? Kas me oleme muutunud tundetuks?“

UKU VARBLANE: Kõrgharidusõppe mõjutegurid ja stsenaariumid
Kõige enam Eesti kõrgharidusõpet kujundavate teguritena on esile tõusnud digitehnoloogia osatähtsus õpetamises ja kõrgkoolide osa elukestvas õppes.
Maailmas on umbes 220 miljonit üliõpilast ehk üle kahe korra enam võrreldes 100 miljoniga 2000. aastal. Massikõrgharidus on olnud XX sajandi edulugu – kõrghariduseni on OECD riikides jõudnud kuni pool elanikkonda. Kuigi sellega on kaasnenud ka tasemelangus, on see siiski avanud uusi uksi varasemast palju suuremale inimhulgale ning toonud suurt kasu ka riikidele. On hinnatud, et OECD riikides keskmiselt on kõrgharidusinvesteeringu tootlusmäär valitsustele üle 10%.

TARMO SOOMERE: Tunnete ja tehnoloogia sümbioos
Teaduskommunikatsioonis tuleb faktide esitamiselt liikuda nende seostamisele, deklareerimiselt inimeste kõnetamisele, tausta ja konteksti selgitamisele.
Kui tahame kaasteelistele midagi selgitada, on alati kõneleja või kirjutaja kohus sõnum selgelt kohale viia. Küllastunud infoväljas ei piisa vaid mõtte korrektsest sõnastamisest ja siis puusalt pimedusse paiskamisest. Sellele peab lisanduma veel vähemalt kaks komponenti: teadmistest sündinud kirg ja sõnumi briljantne tehniline teostus.

RAGNE KÕUTS-KLEMM: Andmeajakirjandus nõuab ressursimahukat tiimitööd
Viimane Bonnier võiks viidata sihtidele, mille seab endale andmeajakirjandus.
Ajakirjanduse veebruari alguse pidupäevasära, mil toimetused tunnustasid oma parimaid ajakirjanikke, hakkab tuhmuma. Nüüd on hea tagasi vaadata väljundile, mille eest ajakirjanikke pärjati. Kui oleksin ise algaja ajakirjanik, siis mida teha, et seista Bonnieri valgusvihus?

Arvustamisel
Hasso Krulli „Nimetu kogukond“
Bernardine Evaristo romaan „Tüdruk, naine, keegi teine“
barokkooperi „Ariadnet otsides“ kontsertettekanne
kontsert „Alessandrini ja Bachid“
näitus „Kaunitar koletise kõhus“
Martin Siplase fotonäitus „Talling“
Eesti Lavastuskunstnike Liidu rändnäitus „1 : 10 | Suhe üks kümnele“
VAT-teatri „Hell häving“
Eesti Draamateatri „12 vihast meest“