Sel reedel Sirbis

„Saja-aastane Looming seisab ristteel“, Pille-Riin Larm vestleb Indrek Mesikepiga Juhani Salokannel, „Saja-aastase naaber“ Joonas Veelmaa, „Luuletaja-luuletaja, kus on su lavasõu?“ Kristiina Ross, „Eesti kirjakeel – kas ohver või trikster?“ Tanel Vallimäe, „Võitjate põlvkond ja lumehelbekesed“ Hans Platzgumer, „Eurotsentrismi lühike ajalugu“ Maarin Ektermann, Airi Triisberg, „Õiglase tasustamise ettepanek kunstiväljale. Aasta hiljem“ Karin Bachmann, „Ekspertide mäss“ Tõnu Kurissoo, „Märkamisoskus“ Kurmo Konsa, „Muuseumide kestlikkus“ Gretel Juhansoo, Inger Klesment, „Mitmekülgne infokeskkond nõrgestab kremlimeelse propaganda mõju“ Intervjuu imelike filmide festivali korraldaja Harly Kirspuuga arhitekt Pascal Bronneriga

Saja-aastane Looming seisab ristteel. Pille-Riin Larm vestles Indrek Mesikepiga
Indrek Mesikepp: „Tähtis on, et inimestel, kes tahavad eesti kirjanduse parema osaga kursis olla, oleks põhjust Loomingut osta, tellida ja lugeda ning et nad ei pettuks.“
Mulle meeldib silmitseda töölaudu. Laud kõneleb inimesest, kes selle taga istub, mõndagi. Ajakirja Looming peatoimetaja Indrek Mesikepi lauda, nagu kogu kabinetti Tallinnas Harju tänaval, võib iseloomustada sõnadega „esteetiline“ ja „asjalik“: korrektset pinda ilmestab vaid siin-seal mõni raamatuvirnake või pliiats, trükikojast tulnud Loomingute pakk on asetatud diivanile.

JUHANI SALOKANNEL: Saja-aastase naaber
Kuidas on võimalik, et Looming ilmub ning on niisama suur ja uhke kui varemalt? See on ime.
Kui käisin kunagi 1970. aastate alguses esimest korda Loomingu toimetuses, jättis Harju tänava kirjanike liidu pikk koridor mulle sügava mulje. Ma teadsin hästi, millistes ruumides tehti soomlaste samaväärset kirjandusajakirja. Parnassot.

JOONAS VEELMAA: Luuletaja-luuletaja, kus on su lavasõu?
Kõik autorid ja tekstid ei kuulu lavale, kuid paljudel luuletajatel on põhjust laval oma loomingut esitada küll. Kui natuke trenni teha.
Luulel läheb Eestis suurepäraselt. Aastas ilmub üle saja algupärase luuleraamatu. Tugevad luuleaastad sammuvad üksteise järel hingamisruumi jätmata. Luulet kirjutatakse, sellest räägitakse ja kirjandusteadlane Joosep Susi kinnitab raadioeetris, et luuleväli on rikkalik. Samal ajal on luuleraamatute tiraažid kolmesaja ringis ja neid ostavad suures osas ühed ja samad inimesed.

KRISTIINA ROSS: Eesti kirjakeel – kas ohver või trikster?
Keeleteemad põhjustasid ka aastatel 1632–1732 kohati keemistemperatuurini viivaid pingeid, aga lõpptulemus osutus igati kaaperdamiskõlbulikuks.
Viimasel paaril aastal on meedias puhuti lahvatades hõõgvel püsinud järjekordne vaidlus eesti (kirja)keele ümber: kas ja kuidas tuleks keelt korraldada, kellel on volitused keele üle otsustada ja kes selliseid volitusi saab anda. Diskussiooni vahekokkuvõtte esitas eelmise aasta detsembris keelenõukogu esimees Birute Klaas-Lang, resümeerides optimistlikult: „Eesti keelel läheb kokkuvõttes siiski hästi, vaatamata sellele, et arutelud keelevaldkonna teemadel on põhjustanud ühiskonnas kohati keemistemperatuurini viivaid pingeid. Eesti keel erutab, eesti keelest hoolitakse – kõik need arutelud mõjuvad ju tegelikult eesti keelele hästi.“

TANEL VALLIMÄE: Võitjate põlvkond ja lumehelbekesed
Tundub, et nn lumehelbekeste põlvkonda on mõistetud suures osas valesti ja hinnatud eelarvamuslikult alavääristavate arusaamade põhjal.
Äsja toimusid riigikogu valimised, millele eelnenud valimiskampaania käigus rõhutasid erakonnad, sh valimised võitnud Reformierakond ja uus tegija riigikogus Eesti 200, teaduspõhise lähenemise tähtsust poliitikas. Loodetavasti avaldub valmisolek teadlaste nõu kuulata ka uue riigikogu ja valitsuskoalitsiooni töös. Üks teadlastele ja poliitikakujundajatele võrdväärselt huvi pakkuv teema võiks olla ühiskonnateadlaste uuringud, kus tuuakse välja ühiskonnas levinud stereotüübid osa elanikkonnarühmade kohta. Ekslikest arusaamadest vabanemine vähendab ka eelarvamusi ühiskonnas

HANS PLATZGUMER: Eurotsentrismi lühike ajalugu
Sajandeid kolonialismi, ühekülgse ekspluateerimise aega, piiride tõmbamist näiliselt tsiviliseeritud lääne ja ülejäänud maailma vahele – arrogants pole kuhugi kadunud.
Elame aastas 2023 m.a.j, kolonialismi sünged ajad on ammugi möödas. XV sajandil asusid esimesed hispaanlastest ja portugallastest meresõitjad teele, et avastada uusi maid ja hõivata need Euroopa jaoks. Christoph Kolumbus sattus oma seikluslikel reisidel Uude Maailma. Algas see, mida ajaloolased nimetavad uusajaks ja mis ulatub tänasesse päeva. Olgugi et Venemaa sõjalise kallaletungi tõttu Ukrainale kummitab mõiste „murranguaeg“, oleme vaieldamatult nagu ennegi kinni selles uusajas. Seda iseloomustab maailma vildakas seisund, langus põhjast lõunasse, ebavõrdsed võimusuhted, rõhumine ja ekspluateerimine.

TÕNU KURISSOO: Märkamisoskus
Putukad on maismaa ökosüsteemide ja ka süsinikuringluse üks aluseid. Olenemata inimeste suhtumisest vajame meie putukaid rohkem kui nemad meid.
Tuuleklaasi fenomen kui nähtus pole seotud autoehitusega, vaid hoopis putukate maailmaga.i Juba mitu aastat ei ole vaja auto esiklaasi putukalaipadest puhastada, ja seda olenemata sõidukiiruse kasvust maanteedel ja uute autode paremast aerodünaamikast. Seda on ilmselt märganud iga roolikeeraja, kel vähegi pikem juhistaaž.

KURMO KONSA: Muuseumide kestlikkus
Jätkusuutlikuma maailma loomine ei seisne suuremas arvus tuulikutes ja võimsamas tuumareaktoris, vaid tegemist on kultuuriküsimusega.
Inimkonna ja selle institutsioonide ees seisab keerukas küsimus: kuidas jääda ellu, kuidas kesta edasi? Ei maksa loota, et kõik kogu aeg kasvab, et ühiskonna ja üksikisikute materiaalne seisund läheb järjest jõukamaks, ehitame järjest suuremaid hooneid ja avame järjest kallimaid näitusi. Kui need kurvavõitu ennustused ei täitu ja senine majanduskasv jätkub, siis on ju kõik hästi, küll kannatame ka külluse ära.

MAARIN EKTERMANN, AIRI TRIISBERG Õiglase tasustamise ettepanek kunstiväljale. Aasta hiljem
Loovisikute toimetuleku parandamiseks on kunstivaldkonnal vaja lisarahastust ja valdkonnaülest koostööd.
Eelmise aasta algul esitasime Sirbis kunstiavalikkusele ettepaneku maksta õiglasemat töötasu.i Ettepanek sündis koostöös ligi 70 kunstivaldkonna esindajaga ja lähtub põhimõttest, et õiglase tasu kujundamisel tuleb arvesse võtta töömahtu. Ettepanekule lisasime astmelise soovituslike tasumäärade mudeli, mille kõrgem palgaaste on seotud kultuuritöötaja miinimumpalgaga ja
madalam aste riikliku alampalgaga. Nüüd, aasta pärast, vaatame, kas ja kuidas on ettepaneku mõjul kunstivälja töötingimused muutunud.

KARIN BACHMANN: Ekspertide mäss
Keskkonnaküsimustega tegelevate ekspertide argipäev näitab, et tasuta töö ahel ei katke, kuni suured (riigi)asutused seda ebaõiglast süsteemi toetavad.
Järgnevalt on kirjeldatud episoodid keskkonnaküsimustega tegelevate ekspertide igapäevast.
Saan e-kirja, kus kutsutakse eksperdina osalema arutelusse. Välja on toodud töö lepinguline koostaja, ette on nähtud avalik arutelu ja arutelu ekspertidega. Projekti kodulehel on kirjas rahastaja ja rahastatavad. Ainsad, keda ei tasustata, on eksperdid, kuigi neilt oodatakse peamist sisendit ning paaripäevast eeltööd materjaliga. Küsimuse peale, kas töö eest arve saab esitada, vastatakse kahetsevalt, et paraku ei saa ja sõidukulu samuti ei kompenseerita, aga pakutakse lõunasööki.

Joonistamine avab ukse paralleelmaailma. Grete Tiigiste vestles Pascal Bronneriga
Londonis tegutseva arhitekti Pascal Bronneri joonistused on pälvinud palju tähelepanu. Teda on tunnustatud Briti Arhitektide Kuningliku Instituudi (The Royal Institute of British Architects, RIBA) pronksmedali, Serjeanti auhinna ja Fitzroy Robinsoni joonistusauhinnaga. Koos partner Thomas Hillieriga veavad nad bürood Flea Folly Architects, nende eesmärk on luua üllatavat ja rõõmu valmistavat arhitektuuri, mille puhul pole funktsionaalsus peamine. Bronner uurib doktoritöös joonistamist kui mõtisklust, mis avardab traditsioonilist arhitektuuri- ja kunstiteooriat. Aprillis astus ta üles kunstiakadeemia vabal arhitektuuriloengul ettekandega „57 milligrammi grafiiti“.

Õhinapõhine mees. Tristan Czar Aasmäe vestles Harly Kirspuuga
IFF ehk Imelike filmide festival tähistab tänavu 10. aastapäeva. Selle puhul tegin juttu festivali juhtoina Harly Kirspuuga, et vestelda isiklikust ja imelikest filmidest ja Susanna Smanjovi uuest rämpsfilmist „Nõiad otse põrgust“ (2023).

GRETEL JUHANSOO, INGER KLESMENT: Mitmekülgne infokeskkond nõrgestab kremlimeelse propaganda mõju

Arvustamisel
Laurie Penny „Seksuaalrevolutsioon“
bell hooksi „Kõik armastusest. Uusi nägemusi“
grupinäitus „Tuleviku kujutelm mineviku varjuga“
näitus „Minu Tallinn. Aleksandr Wladovsky“
grupinäitused „Tuleviku kujutelm mineviku varjuga“ ja „Vaata mind! Kuula mind!“
Eesti muusika- ja teatriakadeemia festival „Commute“
Vanemuise ooper „Cyrano de Bergerac“
Tallinna Kammerorkestri kontsert „Carte blanche“
VAT-teatri ja EMTA lavakunstikooli „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud“
Endla teatri „15 meetrit vasakule“ ja „Norman Vallutaja“
Laura Cemini ja Bianca Hisse „How The Land Lies“
mängufilm „Renfield“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht