Sel reedel Sirbis

„Kes on Lilli Luuk?“, Pille-Riin Larm vestleb Lilli Luugiga Lilli Luuk, „Loomingu uks“ Riho Paramonov, „Mõlgutusi sõjaaja ajakirjanduskeelest“ Jaanus Terasmaa, „Vesi kui XXI sajandi julgeolekurisk ja sõdade põhjus“ Dokiaasta 2022 ülevaade Annika Valkna, „Töö ja elu maal“ Lisanna Laansalu, „Igatsus harituse järele kõrgkooli helisevate seinte vahel“ Ilze Tālberga, „Kuram, kus keeleõppijal on vedanud!“ Mihkel Kaevats, „Kas sinu naaber tuleb sulle appi, kui sul tõesti abi on vaja?“ Intervjuu filmi „Üks ilus hommik“ lavastaja Mia Hansen-Løvega Paide teatri kunstilise juhi Mariliis Petersoniga merearheoloog Anna Arnbergiga sootundliku linnaplaneerimise ristiema Eva Kailiga kunstnik Maria Eriksoniga disainer Raili Keiviga

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kes on Lilli Luuk? Pille-Riin Larm vestles Lilli Luugiga
Laenasin intervjuu pealkirja võõrast sms-ist. Ilmselt on sama küsimuse esitanud paljud lugejad: kes on salapärane Lilli Luuk, miks kõik temast räägivad ja kuidas ta nii hästi kirjutada oskab? Sügisel ilmusid tema kaks esimest raamatut, romaan „Minu venna keha“ ja novellikogu „Kolhoosi miss“. Auhindu oli Luuk noppinud juba varem ja loodetavasti asi sellega ei piirdu. „Lilli Luuk sööstis eesti kirjandusse nagu mõnest universumi kaugemast nurgast saabunud sabatäht, mida ükski põlisasukaist oodata ei teadnud,“ sõnastas lugejate imestuse tabavalt Vilja Kiisler. „Tulnud ei tea kust, oli ta äkki eesti kirjanduses kohal, võttes tagasihoidliku enesestmõistetavusega sisse koha tipptegijate seas.“

LILLI LUUK: Loomingu uks
Kuigi Looming saab aprillis saja-aastaseks, on see ajakiri ennekõike uks (kirjanduse) tulevikku.
Ajakiri Looming ei ole, ilmselt pole kunagi taotlenudki olla väljaanne, mida leidub igaühe koduses raamaturiiulis. Ka mitte noil aegadel, mil eestlased ostsid ja tellisid peaaegu kõike, mis ilmus, sest trükised olid ju odavad ja ega midagi muud polnudki väga osta või tellida. Ma ei taha sellega öelda, et Looming on elitaarne väljaanne. Pigem on Loomingu lugejal ehk millestki kriipsuke puudu: on selline keskmisest sügavam vajadus, tung või huvi millegi vaimselt ergastava järele. Valdkonnaga seda janu ei piiritleks. Muidugi on kõige selgem Loomingu lugeja tunnus ikka huvi kaasaegse eesti kirjanduse vastu. Kuid see ei pruugi olla esmane ajend. Loomingule saab läheneda väga erinevatest ustest.

Loe ka Vilja Kiisleri arvustust – Lilli Luugi „Kolhoosi miss“ ja „Minu venna keha“

KAAREL KUURMAA: Dokumentalistika tolm ja raha aastal 2022
Dokimaailma uus reaalsus: aastane festivali- ja kinolevi- ning seejärel telekanaliring on täielikult unustatud eilne maailm.
Dokumentalistikas algab filmiaasta „Sundance’i“ festivaliga jaanuari lõpus ja lõpeb Oscaritega järgmises märtsis. Veidi üle aasta kestab see vahemik märkamaks trende, suundumusi ja filme, mis selles allžanris enim esile tõusevad. „Sundance’il“ linastunud teosed teevad üldjuhul hea leviringi nii festivalidel kui ka auhindamistel. Hoiame pöidla pihus, et tänavu seal linastuv Lõuna-Eesti suitsusaunatraditsioonist rääkiv „Savvusanna sõsarad“i kasutaks suurepärase hüppelaua rahvusvahelisse filmiilma parimal moel ära. Võib ju loota meeldejäävat läbimurdeaastat Eesti dokile, sest häid festivaliuudiseid võib tuua ka Liis Nimiku 16 mm filmilindile üles võetud poeetiline „Päikeseaeg“.

Sinine rohelisel. Tristan Priimägi intervjuu Mia Hansen-Løvega
Skandinaavia-prantsuse päritolu filmilavastaja Mia Hansen-Løve uus film „Üks ilus hommik“i räägib naerust läbi pisarate või vastupidi. Muidu märksa glamuursemale superstaarile Léa Seydoux’le on peaosas antud mängida tavapärasest lihtsama joonega tegelast, tõlki Sandrat, kes peab ühtaegu tegelema nii oma isa süveneva haiguse kui ka vastleitud uue armastusega.

ILZE TĀLBERGA: Kuram, kus keeleõppijal on vedanud!
Kui mõni lätlane peaks kunagi paluma öelda midagi eesti keeles, siis saab eestlane teda üllatada nii mõnegi Contra veidravõitu läti-eesti-läti sõnaraamatust pärit sõnaga.
Contra, Kuram, vedas! Kuram vedas? Toimetanud Merle Vare ja Sandra Skuja. Illustreerinud Lote Vilma, kujundanud Jaak Rüütel. Helios, 2022. 56 lk.
Jaanuari alguses käis Vikerraadio „Keelesaates“i haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Kuna sellest sügisest tuleb uuendatud õppekava korral koolidel pakkuda teise võõrkeele valikus vähemasti kaht keelt, küsis saatejuht Piret Kriivan, milliseid keeli võiksid Eesti lapsed tahta koolis õppida. Ministri arvates peaks oskama naaberkeeli ja kohe esimeste seas mainis ta soome ja rootsi keelt. Seejärel pidas ta oluliseks õppida Euroopa suure kõnelejaskonnaga keeli ning arvas, et lapsed võivad valida saksa, prantsuse, ehk mõned ka hispaania keele. Saatejuht torkas sekka: „Läti keele.“

RIHO PARAMONOV: Mõlgutusi sõjaaja ajakirjanduskeelest
Piirolukorras väljendatakse end nagunii vabamalt ja julgemalt kui tavaks. Seepärast vajab liiasus ennemini tasakaalustamist kui tagant õhutamist.
Sõda ei muuda meie elu üksnes laial skaalal ja suurel määral, vaid puhuti ka äärmiselt kiiresti. Peaaegu kohe, kui Vene väed olid alustanud vaenutegevust Ukraina pinnal, järgnesid sellele kaalukad reaktsioonid Eesti ajakirjanduses. Ma ei taha rääkida sellest, et sõda tõusis esiplaanile nii tugevalt, et mingid küsimused, probleemid ja isegi valdkonnad jäid mõneks ajaks pea täiesti katmata. Ega ka sellest, et tekkisid uut tüüpi käsitlused-žanrid, neist kõige silmatorkavamad suuresti välisajakirjandusele ja ühismeediale tuginevad igapäevased või -nädalased pikad, kohati kirjanduslikku stiili kalduvad sõjareportaažid.

Eksperimenteerimise koht, aina uuenev kasvulava. Tambet Kaugema intervjueeris Mariliis Petersoni
Kui mullu selgus, et Paide linnavõim on otsustanud Paide teatri rahastust kärpida, teatas senine trupp oma tegevuse lõpetamisest aasta lõpul. Teatri uue kunstilise juhi konkursi võitis Paide muusika- ja teatrimaja senine kultuurijuht ning arvamusfestivali kultuurikoordinaator Mariliis Peterson, kes on saanud rakendusteatri magistrikraadi Londoni teatriakadeemias (The Royal Central School of Speech and Drama) ja bakalaureusekraadi Aberystwythi ülikoolis loovkirjutamise ning draama- ja teatriõppe erialal. Praegu paneb Peterson kokku Paide teatri uut kolmeliikmelist meeskonda, kuhu peale tema hakkavad kuuluma produtsent ja dramaturg.

Sootundlikus linnas puuduvad roosad kõnniteed. Merle Karro-Kalberg intervjueeris Eva Kaili
Eva Kaili on nimetatud sootundliku linnaplaneerimise ristiemaks. Kui hakata uurima, kuidas siis ikkagi feministlik linnaloome käib, viivad kõik teed Viini Eva Kaili juurde. Võib öelda, et tänu temale on moodne Viin naise nägu ja tegu. Kail alustas Viini linnavalituses 30 aastat tagasi, kui asutas ainult naistest koosneva naisbüroo ehk Frauenburo, kus kaaluti kõik linnaruumi arenguotsused läbi ka soo ja eri kasutajate vaatepunktist.

ANNIKA VALKNA: Töö ja elu maal
Eesti iseseisvuse taastamise järgselt maapiirkondi tabanud ehitamise ja arendamise mahajäämuselt tuleb suunduda tasakaalustatud ja kestliku asustuse kursile.
Arhitektuuri võimekus lahendada probleeme avaldub selgelt ruumikasutajate hulga poolest tihedas linnakeskkonnas. Maapiirkondades elab umbes 30 protsenti Eesti elanikkonnast, kuid sealse elukeskkonna ja avaliku ruumi probleemistikuga pole pärast riigi iseseisvuse taastamist süsteemselt tegeletud. Lahendatud on üksikküsimusi, suuremat üleriigilist eesmärki kannab vaid Eesti vabariigi sajandaks aastapäevaks algatatud väiksemate linnade ja asulate keskväljakute missiooniprojekt „Hea avalik ruum“. Kas sellest ikka piisab?

LISANNA LAANSALU: Igatsus harituse järele kõrgkooli helisevate seinte vahel ehk Kuidas teha ühiskonda peegeldavat kunsti, kui puudub akadeemiline üldharidus ja eruditsioon
Üldhariduse eesmärk on omandada iseseisva mõtlemise ja analüüsivõime, et mitte sõltuda ettesöödetud infost. Ülikoolist saadakse selleks vastavad mõtlemismeetodid, et kujuneda lõpuks haritlaseks. Seda mahtu, millest ülikoolis põhimõtteliselt on vaja aru saada, ei suuda üks inimene ise kokku otsida. Loeng on pikk samm edasi juhul, kui õppejõud on asjatundlik. Miks on see üldse muusika puhul relevantne? Interpreedi ülesanne ei ole pelgalt helilooja muusikalise teksti ettemängimine, vaid ka selle tõlgendamine. Muusika peaks pakkuma uudseid vaatenurki, mis raputavad publiku tundemaailma ja arusaamu. Teos on mõjus ainult siis, kui mängija paneb kogu vaimu ja usu ettekantavasse ning saab mängitava sisust aru

Materiaalsuse serval. Lilli-Krõõt Repnau intervjueeris Maria Eriksoni
Maria Erikson alustas kunstiõpinguid Rootsis ühes paljudest rahvaülikoolidest, sealt edasi keskendus ta juba graafikale: kaks aastat litograafia trükitehnoloogia õpet Tamarindi instituudis Ameerikas ja siis magistriõpe Soome kunstiakadeemias. 2019. aastal pälvis ta Eestis Eduard Viiralti stipendiumi ja 2021. aastal Rootsis Ann-Margret Lindelli graafikastipendiumi. Praegu on tal näitus „Pehme puudutus äärel“ Draakoni galeriis, möödunud aasta lõpul sai Arsi projektiruumis vaadata tema projekti „Märkmeid piiriruumist“, 2021. aastal oli tal näitus Helsingis ja Norrköpingis. Draakoni näitus on lahti 4. veebruarini.

Tööstuskunstnikud rambivalgusse. Silvia Pärmann intervjueeris Raili Keivi
Raili Keivi näitus „Tuba“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 2. IV
Raili Keiv õppis keraamikat Eesti kunstiakadeemias ja lõpetas seal 2013. aastal tootedisaini magistrantuuri. Aastatel 2007-2008 täiendas ta end Saksamaal Giebichensteini kunsti- ja disainiülikoolis (Hochschule Burg), 2012. aastal Taani kuninglikus kunstiakadeemias. 2008. ja 2012. aastal oli ta praktikal Kahla portselanitehases, kus teostas ka oma loomingut. 2013‒2017 elas ja töötas Keiv Berliinis. 2017. aastast õpetab ta EKAs ja tal on Arsi kunstilinnakus ateljee.

Merepõhjas on peidus ajalugu. Katja Sepp intervjueeris Anna Arnbergi
Anna Arnberg on arheoloog ja Rootsi riiklike mere- ja transpordimuuseumide kultuuripärandi üksuse juhataja. Anna osales muuseumide ühenduse uusima liikme, vrakimuuseumi Vrak loomisel, kus pööras erilist tähelepanu väljapaneku sisule ja uurimistööle. Ta oli ka projektijuht Rootsi meremuuseumi projektis „Flyktens materialität“ (ingl „The Materiality of the Great Escape“), kus käsitletakse põgenemist Balti riikidest Rootsi Teise maailmasõja ajal. Möödunud aasta novembris aitas Anna läbi viia Eesti meremuuseumi ja vrakimuuseumi Vrak koostöös toimunud rahvusvahelist konverentsi „Merepärandi populariseerimine muuseumide kaudu“.

JAANUS TERASMAA: Vesi kui XXI sajandi julgeolekurisk ja sõdade põhjus
Vesi on ressurss, mille enda kätte saamiseks ollakse valmis paljuks ja mille käigus ammendatakse suurel kiirusel tervete piirkondade põhjaveevarud.
Ilmselt mäletavad paljud meist eelmise aasta 24. veebruari – vaba päev keset töönädalat, aeg tähistada iseseisvuspäeva. Paraku ei jäänud see päev meelde ainult sel põhjusel, sest samal päeval alustas Venemaa taas Ukraina territooriumil aktiivset sõjategevust. Need uudised naelutasid telerite ette rohkem inimesi kui paraad ja pidulik kontsert. Sõda Ukrainas käib siiani. Sõja põhjused ei ole muutunud, üks peaküsimus on endiselt vesi. Maailmas on selliseid potentsiaalseid konfliktikoldeid mitmeid – mõned nähtaval ja mõned peidus –, sest võitlus veeressursside pärast võib olla ka varjatud ja majanduslik. Kas ka Eesti on sellesse sõtta astumas?

MIHKEL KAEVATS: Kas sinu naaber tuleb sulle appi, kui sul tõesti abi on vaja?
Kui tarbimine enam heaolutunnet ei turguta ning vesi on mingitmoodi ahjus, saab empaatia puudumine kõrvetavalt nähtavaks.
15 aastat tagasi hakkas üks väike seltskond vana maja restaureerimise talgutel möödujatele tere ütlema. Kõik möödujad ei olnud just vaimustunud ja mõnigi viskas pilgu maha. Mõned aga vastasid tervitusele nii, et tegid kõigi päeva paremaks. Nad nagu oleksid seda pikka aega oodanud. Päev-päevalt oli tervitajaid rohkem, nii mõnigi viskas juba ise esimesena reipa tere. Ka paljud, kes esialgu olid pilgu maha visanud, tõstsid silmad, naeratasid ja tervitasid. Neiski oli miski liikuma hakanud: üks lihtne tere.

Arvustamisel
Juhan Kreemi „Ordu sügis. Saksa ordu 16. sajandi Liivimaal“
David Foster Wallace’i „Võrguteooria“
kontsert „URR-36: Jonathan Harvey“
näitused: Loora Kaubi „Inimene ei näe kunagi unes päikest“ ning Anna Kõuhkna, Helen Sirbi, Anu Muiste ja Sandra Sirbi „Viies element“
Tallinna Linnateatri „Revident“
VAT-teatri „Vivaarium“
mängufilm „Peter von Kant“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht