Sel reedel Sirbis

Sel reedel Sirbis ustav kodanik. Sirbi vahel Diplomaatia nr 5

MIHHAIL TRUNIN: Marginaalid ja sissesõitnud
Uitmõtteid kodakondsusest ja kodanikest
Alustuseks olgu esitatud mõned hämmastavad faktid.
Eesti on maailma riikide hulgas Venemaa järel riigis elavate Venemaa kodanike osakaalu poolest teisel kohal: neid on siin ligikaudu 7 protsenti rahvastikust ehk ligikaudu iga neljateistkümnes. Mittekodanike arv on Eestis 25 aastaga vähenenud 32 protsendilt 6 protsendini ehk rohkem kui viiekordselt ning Eestis alaliselt elavaid muude riikide kodanikke on käesoleval ajal rohkem kui halli passi omanikke. Eriliste teenete eest antakse Eesti kodakondsus nüüd maksimaalselt kümnele inimesele aastas.

MATS VOLBERG: Ustava kodaniku eeldus ja kodaniku õigused globaliseerunud maailmas
Kes on kodanik? Dominique Leydet’ järgi on kõige üldisem definitsioon: kodanik on mingi poliitilise kogukonna liige, kellel on seeläbi teatud õigused ning kohustused. Sellest määratlusest paistab, et kodanikuks olemine hõlmab kolme elementi. Esiteks kodanike seaduslik seisus ehk millised täpselt on tema õigused ja kohustused. Teiseks kodaniku poliitiline hõivatus – kuidas ja mil määral peaks kodanik olema poliitiline tegutseja. Kolmandaks kodanik kui kogukonna liige ehk mil moel mõjutab kodanikuks olemine kellegi identiteeti. Nende kolme elemendi üle mõtisklemise teeb keeruliseks kaks asjaolu: esiteks tänapäevaste liberaalsete ühiskondade suur sisemine mitmekesisus ning teiseks globaliseeruva maailma surve rahvusriikide eraldiseisvusele ja puutumatusele. Keskendun peamiselt esimesele elemendile teise probleemi valguses. Ehk siis kodaniku õigused ja kohustused globaliseerunud maailmas.

PEETER SAUTER: Sikud ja lambad
Inimlikud lood kodakondsusest tõstatavad küsimuse, kas inimesel peaks olema mitu moraali.
Kui tühine teema tundub kodakondsus, kui endal ja lähedastel on kodakondsus elukohariigis olemas, ja kui kõrge on see latt hüppamiseks siis, kui kodakondsust (ja isegi väljavaadet seda saada) ei ole. Kui pole näiteks õigust legaalselt töötada ja on oht saada maalt välja saadetud.
Mäletan, kui arusaamatu tundus raamatuid lugedes orjus Antiik-Kreekas või Kodusõja-eelses USAs ja näiteks kodakondsuseta saksa-juudi immigrandi elu Prantsusmaal Remarque’i romaanis „Triumfikaar“. Romantika missugune … Ei saa ju ometi tõsi olla, et inimesi võidakse osta-müüa-omada ja suvaliselt tappa või vangistada ja maalt välja saata. Ei saa olla, et nii elatigi.

JOONAS KIIK: Meie eitus, meie jaatus
Koos tõe ja faktidega läheb allavoolu ka ratsionaalselt argumenteeritud loogiline arutelu.
Mai algul ilmus Müürilehe veebis Triin Heinla autobiograafiline lugu, kus kirjeldatakse Eesti ühiskonna raamides pettunud ja võõrsil õnne otsiva autori kogemusi. Kirjatüki andestamatult vähene isamaalisus, kapitalismivastane vaim ja raju kõnepruuk ärritas üles hulga rahvast, kes kuulutas häälekalt, et nii ikka ei või ja nii pole ilus. Etteheiteid jagus ühismeediast rahvusringhäälinguni. Kriitika pälvis omakorda vastukriitikat ja juttu jagub, nagu meie teeklaasitormides tavaks, kauemaks. Just nagu vahetult eelnenud aasta ema ja nelgipaneku poleemika puhul – kõik soovijad said ja saavad oma tõekspidamisi teemaga seostada, nende õigsust rõhutada ning uhkeid ideoloogilisi poose võtta. Meie igapäevane meediaveski.

AIRI TRIISBERG intervjueerib Peterburi kunstnikku Olga Žitlinat, kelle loomingus moodustab ühe keskse liini Kesk-Aasiast pärit sisserändajate eluolu käsitlemine Venemaal.

ENDEL TULVING: KC juhtum
Teaduses on peaaegu alati nii, et kui üks probleem lahendatakse, siis vähemalt kaks uut tekib juurde.
Ma olen mälu uurinud kogu oma elu. See uurimine on mulle olnud ülimalt huvitav ja pakkunud palju rahuldust. Ise pean oma elutöö keskpunktiks episoodilist mälu. „Avastasin“ episoodilise mälu, kirjutasin sellest, arendasin seda mõistet ja pidasin tol ajal lahinguid „uue mälu“ eluõiguse eest. Paljud mälu-uurijad olid alguses selle uudse ja nende arvates mõttetu idee vastu.
Episoodiline mälu sai algtõuke artiklist, mille olin avaldanud 1972. aastal. See algus oli puhtalt teoreetiline. See oli algeline ja spekulatiivne, sealt puudus igasugune tõendusmaterjal. Aga 1980ndateks olin jõudnud nii kaugele, et sain oma arvamusi ja väiteid toetada juba paljude faktidega, mis minu enda arvates olid päris veenvad. Väike probleem seisnes selles, et kriitikud leidsid alati osavaid vastuväiteid ja seepärast oli seis suurema osa ajast viigis.

JÜRI ALLIK: Kõige vähem igav inimene
Kõik tähtsamad avastused tehti ja suuremad sündmused mälu uurimises toimusid siis, kui seal ligidal oli Endel Tulving.
Kui ma 1968. aastal alustasin Tartus psühholoogiaõpinguid, siis ei olnud, hoolimata suurest informatsioonisulust, kuigi raske sattuda Endel Tulvingu nimele. Üheks põhjuseks oli see, et järgmised paarkümmend aastat olid psühholoogias mälukesksed. Suurem osa tippuurijatest uuris mälu ja väga suur osa kõige mõjukamaid töid kõneles mälust. Kui psühholoogia oli mälukeskne, siis mälu uurimine tiirles Tulvingu ümber. Kõik tähtsamad avastused tehti ja suuremad sündmused mälu uurimises toimusid siis, kui seal ligidal oli Endel Tulving.

MARGUS MAIDLA: Teadlane par excellence
Endel Tulvingu elumälu on hoiul Eesti Rahva Muuseumis.
10. jaanuaril 2014 jõudis Eesti Rahva Muuseumi emeriitprofessor Endel Tulvingu ja tema abikaasa Rutt Tulvingu arhiivi esimene osa, kokku 42 kastitäit kirjavahetust, konspekte, märkusi, loengu- ja konverentsimaterjale teadustööst psühholoogia ja mälu valdkonnas. Materjalid on koondatud ajavahemikust 1930–2012 ja väärib märkimist, et see on tõesti esimene partii, sõlmitud on kokkulepe, et järgneb veel teine, ja võimalik, et ka kolmas saadetis. Kokku peaks arhiiv hõlmama kogu Endel Tulvingu dokumenteeritud ja fikseeritud elumälu.

EERO KANGOR: Miks ei saanud ühestki tüdrukust kunstiajaloolast?
Helge Kjellini ajal õppis Tartu ülikoolis kunstiajalugu palju laia silmaringi ja hea võõrkeeleoskusega naisi, kuid nende väljavaated akadeemilises sfääris karjääri teha olid nigelad.
Eestis hakati ülikoolis kunstiajalugu õpetama pea sada aastat tagasi, aga esimene naissoost kunstiajaloo professor Krista Kodres valiti ametisse alles 2003. aastal.
Käesoleva artikli fookuses on kunstiajaloo õpetamise algusaastad Tartu ülikoolis, kui kunstiajalugu õppisid valdavalt noored neiud, kuid akadeemilisel tasemel ei jäänud neist ükski kunstiajalooga tegelema. Selle põhjuseid oli mitu, kuigi peamine oli, et akadeemilises maailmas ja ülikoole valitsevates institutsioonides domineerisid mehed.

REBEKA PÕLDSAM: Vaimu keskklassistumise talumatu igavus
Sarah Schulman kirjutas 2013. aastal raamatu „Vaimu keskklassistumine. Kadunud kujutlusvõime tunnistaja“ („The Gentrification of the Mind. Witness to a lost imagination“, UC Press), kus ta kirjeldab aidsi epideemia mõju New Yorgi kujunemisele. Boheemlaslikust ja protestivaimu täis idealistide New Yorgist on saanud kallis linn, kus kultuur on koondunud suurte institutsioonide ja kaubamärkide alla, kus peaaegu kõik taandatakse ühtlaselt anonüümseks ja individuaalsusega ei osata midagi peale hakata.

Fine 5 Eesti tantsuväljal
Kirjandusfestivali „HeadRead“ üks külalisi on tänavu Rootsi romaani- ja näitekirjanik Jonas Hassen Khemiri

Arvustamisel
Etendus „IDEM“ Vabal Laval
Jonas Hassen Khemiri „Kõik, mida ma ei mäleta“
„Uurali kaja. 9 animeeritud juttu soome-ugri naistest ja meestest“
Mart Vainre näitus „Mullid“
Toomas Paaveri „Arhitekt ja avalik ruum“

Aleksander Aina debüütromaan „Pimeduses kulgeb tee“

Tartu „Indiefest“

Vanemuise „Hedda Gabler“  ja Pärnu Endla „Surmatants“

Koguteos „Ingrid Agur. Elu kolm vaatust“

Vanemuise Sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert