Sirbi laureaadid 2021

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Monica Fritz

Hille Hanso

Monica Fritz

Sügava empaatiameelega valgustaja

Uusaegne elu on olnud saavutusküllane. Ometi ei ole valgustusele omane vaim – usk mõistuspärasusel põhinevatesse universaalsetesse väärtustesse ja moraali ning selle üleilmne levitamine pälvinud üleüldist heakskiitu. Valitsevast elu- ja maailmakorraldusest kasusaajate südametunnistuse prominentseim rahustaja ja õigustaja Steven Pinker on seetõttu suisa ahastuses. Edumere taustal on jätkuvasti kuuldav religioonist ja natsionalismist pimestatud romantikute, vasakudutajate, esoteerikute ja usufundamentalistide „latrav jõuk“, keda Pinker lausa grafomaania piire kompava mastaapsusega summutada püüab.1

Vastaseid sarjates ei hoia Pinker kokku epiteetidega „hullumeelne“, „mõistusevastane“ jms. Ent uusi valgustusega rahulolematuid muudkui võrsub ja vanu tiritakse lagedale: „Globaalse vabaturumajanduse nime all ratsionaalsust ja efektiivsust kummardades, ajalugu eirates ja üleolevalt endast erinevaid „välja surevaid“ elustiile põlates hoitakse elus sedasama ratsionalistlikku ülbust ja kultuuriimperialismi, mis on valgustusaja põhiideedele omane olnud kogu selle ajaloo jooksul. Valgustusideede lipu all realiseeritakse nüüd USA taotlust olla üleilmne tsivilisatsiooni eestvedaja, mida maailm põlgab.“ Niisugused mõtted maandusid mullu USA kummardamise viimasessegi andunuimasse kantsi – Eestisse.2

Hille Hansogi on suuresti valgustaja ja valgustusaja ideede kandja. Ta usub humanistlikesse väärtustesse, naiste ja vähemuste õigustesse, mis on olulised kõikjal maailmas. Arvab, et hoolimata kohalikest tavadest ja sidemetest võiks idaski ohjeldada seda, mida meie nimetame korruptsiooniks. Hanso kogemus, intellektuaalne haare ja käsitlusviis on üleilmsemad kui kellelgi teisel Eestis. Ometi Hansot armastatakse nii entusiastlike globalistide kui ka romantikutest vasakudutajate seas. Lähiaja võõravihast köetud populismipuhangute laviini all aitas just Hanso siinmail kõige enam ja paremini elus hoida üldinimlikest ideaalidest kantud tervet mõistust.

Palavikulisel hooajal, kui õhus polnud muud kui hüsteeria, et koraan on viinud moslemid selleni, et kogu islamimaailm tahab tulla õhtumaale harimatult ja sallimatult lällama, halba tegema, koguni alistama ja tapma, oli Hanso vahetu Lähis-Ida kogemus asendamatu. Tema rahulik ja soe, ent ülimalt eru­deeritud, sügav ja omamoodi kirglikki hääl kinnitas järelejätmatult, et vastu­pidiselt ideoloogilisest põlemisest kasu lõigata püüdvate politikaanide jauramisele on ka enamik võõraste kaugete maade inimesi tavalised ja toredad, meiega sarnaste lihtsate murede ja püüdlustega.

Hanso sügavast empaatiast kantud lood aitasid kaasa meie maha jahtumisele kodus ja võõraste toime tulemisele kaugel ning maailm sai natukenegi parem. Ehk peaksid Pinker jt nui neljaks elu edenemise usu levitajad kõva­meheliku buldooseriga rullimise asemel Hansolt mentaliteeti ja meelelaadi õppima. Abstraktsetest kõrgustest lähtuva ülbe kõigeteadmise asemel iseloomustab Hansot kõige halvemas olukorras olijate järelejätmatu ja kannatlik kuulda võtmine ja kuuldavaks tegemine. Nii­sugusel moel toimides võib ehk valgustusest ja progressistki asja saada.

VALLE-STEN MAISTE

PS Hille Hanso värsket intervjuud Afganistani põgenikuga Pakistanis saab lugeda käesolevast Sirbist lk 9-10.

1 Eesti keeles vt Steven Pinker, Valgustusajastu tänapäeval. Kaitsekõne mõistuspärasusele, teadusele, humanismile ja progressile. Vinkel 2021, 670 lk.

2 John Gray, Valekoidik. Postimehe kirjastus 2021, lk 27.

Mitmekülgne taust ja avar lugemus on Gregor Kulla kirjutistes tunda.

Saara Steinberg

Mitmekülgsuse vägi

Gregor Kulla on ristinud end multimeediakunstnikuks, kuid Sirbi toimetusele on ta armas kui noor ja iseteadlik kaasautor. Ta on õppinud oboed ja heliloomingut Heino Elleri muusikakoolis ning õpib praegu kompositsiooni Tõnu Kõrvitsa juures Eesti muusika- ja teatriakadeemias, seljataga on ka kunsti­õpingud. Üks tema südameasju on nüüdismuusika, aga ka kultuurivaldkondade võime üksteist võimestada. Ta on korraldanud kontserte ja muid kultuuriüritusi, töötab modellina ning peale Sirbi, kus ta alustas muusikakriitikuna 2020. aasta septembris, on ta kirjutanud Müürilehte, Postimehesse ning Värskesse Rõhku. Niisiis ei ole ta piirdunud sugugi muusikateemadega, vaid kirjutab ka esseistikat, arvamuslugusid ja ilukirjandust.

Mitmekülgne taust ja avar lugemus on tema kirjutistes tunda. Gregor Kulla on Sirbi muusikakülgedele toonud märgatavat värskust ja iga tema sulest sündinud arvustus on justkui uus seiklus. Alati, kui tema saadetud artikli avan, ootan elevusega, kuhu on mõttelained ta seekord kandnud. Intuitsioon ei vea teda alt ja olulisi maitsevääratusi pole näha olnud, sest tal on, mida öelda ja lugejatega jagada.

Gregor Kulla süveneb arvustatavasse ülipõhjalikult, tema kirjutistest leiab ootamatuid vaatenurki ja põnevaid viiteid – ta on igale teemale avatud. Loodetavasti jagub tal sihilikku interdistsiplinaarsust veel kauaks ning ta avab meile palju peidetud maailmu. Tema kirjutistes on ka alati sutsuke keelemängu, seejuures leiab tema tekstidest sageli Aaviku unarusse jäänud sõnu, mis paneb keeletoimetajadki imestama. Veelgi loomingulisemad puhangud ja vormieksperimendid jäävad aga muidugi ilukirjandusse, heliloomingusse ja kunsti.

Gregor Kulla kirjutab muusikast nii, et tulemus rahuldab ja/või paneb uues suunas mõtlema muusikaspetsialiste. Tema lood köidavad aga ka neid, kes poleks kunagi arvanud, et akadeemiline muusika võiks neid kõnetada. See on haruldane oskus. 2021. aasta kevadel valiti ta Tartu nooreks kultuurikandjaks. Sirbiski on tema mitmekülgset annet tähele pandud: peale muusika on ta praeguseks kirjutanud teatri- ja ühiskonnateemadel. Väga enesekriitilise Gregor Kulla puhul on tema mitmekülgne kogemuspagas kahtlemata pluss ning õnneks ei ole näha, et tema uudishimu hakkaks lahustuma või tegutsemistahe haihtuma.

Võiks ju öelda, et temas on taaskehastunud romantismiajastu multitalent, kes on kodus vähemalt kahes kunstivaldkonnas ning korraga loovisik, teoreetik ja kriitik, sest kõige tähtsam on ju eneseväljendus. Kuid eelkõige on Gregor Kulla tugeva ühiskondliku närviga kultuuriinimene, kes julgeb panna nii mõnedki dogmad küsimuse alla. Ka seda on tarvis, nii kirjutistes kui ka muus loomingus.

Hiljuti, kui oli aktiivne arutelu „OPi“ ja üleüldse ETV kultuuriprogrammi üle, siis pakkus Berk Vaher ühe uue põlvkonna esindajana, kes võiks anda saatele uue hingamise, välja just Gregor Kulla (ühes Kaisa Kuslapuuga). Eks näis, kas saame teda näha ka ühe paeluva kultuurisaate juhina, isegi kui tema kutsumus on mujal.

MARIA MÖLDER

Urmas Lüüs on kõige paremas mõttes interdistsiplinaarne mõtleja, kirjutaja ja ka tegutseja.

Piia Ruber

Urmas Lüüs – mees, kes kirjutab olulistest asjadest

Michel Foucault alustab raamatut „Sõnad ja asjad. Inimteaduste arheoloogia“ Jorge Luis Borgese tsitaadiga, mis omakorda pärineb Hiina entsüklopeediast. Nimelt on sealne loomade jaotus Euroopa lugejale, sealhulgas Foucault’le, naerma ajavalt pentsik. On loomad, kes kuuluvad keisrile, on palsameeritud, taltsutatud, piimapõrsad, sireenid, muinasjutulised, hulkuvad koerad, käesolevasse klassifikatsiooni kuuluvad, kes mürgeldavad nagu hullud, loendamatud, joonistatud väga peene kaamelikarvast pintsliga et cetera, kes on äsja lõhkunud kannu ja kes eemalt paisatavad kärbse moodi. Naer, mis seda lugedes sünnib, lööb segamini mõtlemisharjumused, korrastatud piirjooned ja tasapinnad ning külvab rahutust ja võbelusi meie tuhandeaastasesse Sama ja Teise praktikasse.

Urmas Lüüs on käsitlenud „Oluliste asjade“ alla koondatud lõpulugudes võimu, patuseid, piirituid, sündinud ja ümarikke asju, aga ka vaikivaid koreograafe, akadeemilist õunakooki ja asjalikke inimesi. Neid tuleb veel: ilmselt vaimu asjad, mida ta lubas möödunud aasta viimases – võimu asjades, ja mis ka euroopaliku loogika järgi kuulub sellesse ritta, ning loodetavasti palju teisi, mis vallandavad oma sobimatusega vabastava naerupahvaku ja külvavad võbelust. Polegi vaja, et tuhandeaastasesse Sama ja Teise praktikasse, aitab täiesti, kui võbelus tekib poole sajandi pikkusesse kunstist, eelkõige tarbekunstist, mõtlemise tavasse.

Urmas Lüüs ei ole mõtisklenud ainult materjalide ja neist loodud objektide üle kunsti, täpsemalt tarbe- või meediumipõhise materjalikunsti, kontekstis. Ka mitte ainult tagasivaadetena (materiaalse) kunsti ja kultuuri algusaegadesse, et hoiduda katkestuse kultuuri lõksust. Kunst ei asu elust eraldi ja ka materjalikunsti puhul ei saa üle ega ümber inimesest väljapoole jäävast loodusest. Ta lõpetas oma „Oluliste asjade“ esimese, sissejuhatava loo „Asjalikud inimesed“ inimesekesksuse (ehk ka enese)kriitikaga ja jõudis tõdemuseni, et kui tsivilisatsiooni loodu kaoks, siis suudaks inimene vaid mõne päeva vastu pidada ja maamunale alles jäänud eluvormid ei tunneks vähematki häiritust, et inimest enam ei ole.

„Olulised asjad“ ei ole kaugeltki kõik, millest Urmas Lüüs möödunud aastal Sirbis kirjutas. Ta on kõige paremas mõttes interdistsiplinaarne mõtleja, kirjutaja ja ka tegutseja, sest nii kunstis kui ka elus on kõik seotud. Ka teadmine, et detaile ja nende eripära ei tohi eirata. Urmas Lüüs tutvustab ennast äsja Haapsalu Linna­galeriis avatud näituse kaastekstis: „Olen omandanud Eesti kunstiakadeemias sepakunsti erialal nii bakalaureuse kui ka magistrikraadi. Oma loomingus seon meediumiüleseks tervikuks vahendeid nagu näiteks video, performance, kontseptuaalselt laetud tarbeobjektid, foto, skulptuur ja heli. Töötan Tallinnas Hobuse­pea tänav 2 asuvas ateljees, juhendan tudengeid kunstiakadeemias ja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, kirjutan kultuurist ja mürgeldan helikunsti rühmituses Postinstrumentum.“ Lihtsalt ja selgelt, nagu ta kirjutab olulistest asjadest, sündmustest ja nähtustest. Või ka sellest, mis on alles sündimisjärgus.

REET VARBLANE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht