Tähed ja märgid

Pilguheit Muti, Tarandi ja Karulini Sirpi

Rebekka Lotman

Keskendun peatoimetajate Mihkel Muti, Kaarel Tarandi ja Ott Karulini juhitud Sirpide võrdlevale analüüsile. Esmalt teisendasin tähed teistesse märkidesse, numbritesse, ehk rajasin võrdluse statistikale, mille tulemustest annangi teksti avaosas ülevaate. Lõpus visandan aga mõne tähelepaneku ja pisut kriitikat. Kes on Sirbi tähed, mida näitavad märgid?

Taustaks

Statistiliselt analüüsisin kaunite kunstide – kirjanduse, kunsti, muusika, teatri ja filmi – kajastusi.¹ Ajaliselt võtsin aluseks iga peatoimetaja ajast kuue kuu lehed:² jaanuarist juunini (k.a) aastast 2005, kui Mihkel Mutt viimast aastat Sirpi peatoimetas, aastast 2010, mil algas Kaarel Tarandi teine ametiaeg, ning aastast 2015, kui Ott Karulin on teist aastat postil.

Statistikas vaatlesin autorite variatiivsust, samuti tõin välja sagedasemad kirjutajad. Teiseks uurisin artiklite žanrilist jaotust valdkonniti ning kolmandaks temaatikat.

Märgin ära statistika valimi aegsete toimetuste koosseisud. 2005 esimesel poolel töötas kirjandustoimetajana Jürgen Rooste, teatritoimetajaid jõudis olla kolm – Ivar Põllu, Margot Visnap ja Rait Avestik. Muusikatoimetaja oli Igor Garšnek, filmitoimetaja Tarmo Teder, kunstitoimetaja Reet Varblane ja esseistikatoimetaja Valle-Sten Maiste. Keeletoimetaja oli Aili Künstler, kunstnik Piia Ruber ja korrektor Tiina Kivikas.

2010 avapoolaastal oli kirjandustoimetajaks Jan Kaus, teatritoimetajaks esmalt Margot Visnap, siis Tambet Kaugema, muusikatoimetajaks Tiina Mattisen. Teised toimetuse liikmed jäid samaks. 2015. aastal on lisandunud – Kaarel Tarandi pärandina, kes need kohad välja võitles – arhitektuuri- ja teadustoimetaja. Kirjandust toimetab nüüd Pille-Riin Larm ja filmi Tristan Priimägi, ülejäänud koosseis on sama.

Toon välja ka finantsilised andmed (vt Tabel 1).³ Näeme, et honorarifond on tõusnud üle 100% ja igakuine honorarifond on nüüd ligi 13 000 eurot. Võrdluseks, ERRi kultuuriportaal peab kuus hakkama saama u 500eurose honorarifondiga, nii et Sirbi võimalused on päris head. Aastaeelarve tõus näib korralik, ent arvestades, et 2005. aastal oli keskmine kuupalk u 500 eurot, 2015. a ületab see aga 1000 eurot, ning lisandunud arhitektuuri- ja teadustoimetajat, ei tundugi kasv tohutu.

Tiraaž on püsinud samal tasemel, ligi 5000 eksemplari, mida tuleb pidada saavutuseks. Võrdluseks: Postimehe trükiarv on samal ajal kukkunud ligi 70 000lt 45 000ni, Eesti Päevalehe oma u 35 000lt 19 000le.

Paar sõna vormimuutuste kohta: 2013 läks leht värviliseks ja formaat muutus pisemaks, senise valdavalt 24leheküljelise numbri asemel hakkas leht ilmuma enamasti 40leheküljelisena.

Teater

Statistika tulemustes alustan teatri valdkonnast, kus toimetajad on enim vahetunud. Põllu, Visnapi ja Avestiku ajal avaldas 54 autorit 77 teatriartiklit ehk autori kohta 1,4 ühikut. Toimetajate kõrval kirjutas enim Katrin Talts (4), siis Kristel Nõlvak, Tiit Ojasoo, Mari Kolle ja Pille-Riin Purje (kõik 3); teistelt autoritelt pärineb 1–2 artiklit. 2010 sama perioodi artiklite arv kasvas ja autorite arv kahanes veidi, vastavalt 86 ja 41. Enim kirjutasid lisaks toimetajatele Visnapile ja Kaugemale Kairi Prints (8), Meelis Oidsalu (6) ja Pille-Riin Purje (5). Veelgi on kerkinud artiklite arv tänavu, 99 teatriteemalist ühikut poolaasta kohta, kirjutajaid 56. Nüüd juhivad sagedustabelit siin valdkonna toimetaja Kaugema järel Ott Karulin (6), Veiko Märka (5), Ele Pajula ja Madis Kolk (4).

Žanriliselt on üha tähtsamale kohale tõusnud teatriarvustus: 2005 kuulus siia 38% kõigist lugudest, 2015 juba 58%. Järgnevad žanrid jagunevad üpris ühtlaselt, moodustades ligi 10% tekstidest – need on intervjuu, lühiintervjuu⁴ ja arvamuslood⁵. Langenud on olemuslugude hulk, mille osakaal on langenud umbes poole võrra.

Arvustustes näeme huvitavat tendentsi, milleks on üha suurem killustumine. 2005 kirjutati enim Linnateatri lavastustest (6), järgnesid NO-teatri (5), Rakvere teatri (3) ning Von Krahli, Theatrumi, Endla, Draamateatri ja Kanuti Gildi (2) lavastuste arvustused. Kuid kuna kokku oli arvustusi vaid 29, moodustasid neist kaks esimest päris lahmaka tüki, Linnateatri omad enam kui viiendiku. Ühel korral arvustatud teatrite – siia kuuluvad nii väike- kui projektiteatrid, samuti külalisetendused – kajastused moodustasid aga pisema osa, 17%.

2010. aastal kerkis märgatavalt arvustuste arv (46), kajastustelt juhivad Vanemuine (6), Linnateater (5) ja Draamateater (4). Järgnesid Tartu Uus Teater, NO-teater, Von Krahl, Ugala, VAT-teater ja Cabaret Rhizome. Nüüd moodustavad korra arvustatud teatrid juba 34%: Theatrum, Kuressaare, Rakvere, Vilde teater, teater Oma Lava, külalisteatrid jne.

2015 muutub pilt veelgi kirjumaks, korra arvustatud teatrid loovad retseptsioonist 37%: Polygoni, Nuku-, T-teatri, Cabaret Rhizome’i, teatri Kell Kümme, kaasaegse tantsu projektide arvustused, kasvanud on ka arvustatud külalisetenduste hulk. Üldine tendents on seega teatrite paljususe järgimine, misjuures pööratakse ohtralt tähelepanu väike- ja projektiteatrite tegutsemisele.

Muusika

Muusikavaldkonna kajastustes on sündinud paar rekordit. 2005. aasta esimesel poolaastal, mil toimetas Igor Garšnek, avaldas artikleid 38 autorit ning aukartust äratab nende kirjutatud artiklite arv – 124 ehk 3,3 lugu inimese kohta. See on esimene rekord. Ent priske osa neist artikleist kirjutas vaid 6 autorit. Heili Vaus-Tammelt ja Toomas Velmetilt ilmus kummaltki 26 kirjutist, mis tähendabki siinse vaatluse teist rekordit. Järgnevad Vahur Luhtsalu (13) Mirjam Tally (10), Tiiu Levald (8) ja Priit Kuusk (7). Arvestades kõiki valdkondi kolmel perioodil, on Toomas Velmet Sirbi viljakaim kaasautor.

Aastal 2010 oli toimetajaks Tiina Mattisen ning kasvas nii muusikalugude kui ka autorite arv, vastavalt 140 ja 67. Taas hiilgas produktiivsusega Toomas Velmet (16), järgnesid Igor Garšnek (10), Tiiu Levald (8), Malle Maltis ja Priit Kuusk (7). 2015. aastal on sama toimetaja käe all jäänud näitajad enam-vähem samaks: autoreid 68, artikleid 131. Enim leiame muusikaalaseid kirjutisi toimetaja enda kõrval Aare Toolilt (8), Kerri Kottalt (7), Igor Garšnekilt ja Saale Fischerilt (5).

Muusikakajastuste puhul näeme selgelt lähtumist Kaarel Tarandi sõnastatud Sirbi eesmärgist: katta mustad laigud kultuuris, mis erameediasse ei mahu.⁶ Nii läbivad muusikakülgi kõigi kolme peatoimetaja aegadel akadeemilise ehk süvamuusika arvustused: nii klassikaline muusika kui nüüdisklassika, kooride ja sümfoonia-, puhk- või keelpilliorkestrite või kammerkoosseisude, samuti pianistide jt sooloesinejate esituses.

2005. aasta 124 artiklist moodustavad 97 arvustused, neist 70 pühenduvad süvamuusikale, 13 muusikateatrile, 9 jazzile ja world music’ule. Plaadiarvustusi leiame vaid 5 (Riho Sibula, Galaktlani, ühe ECM-plaadi, The Clashi ja Eesti-Soome sümfooniaorkestri plaatidest).

2010. aasta esimesel poolel ilmus 54 süvamuusika kontserdi/festivali, 10 muusikateatri ja 3 muu kontserdi arvustust (Jazzkaar, Tallinn Music Week, Kumu ÖÖ). Plaadiarvustusi leiame 6 (Tõnis Mägi/Chalice, Linnu Tee, Improtest, René Eespere jt), arvamuslugusid 9. Näeme, arvustuste arvu kahanemist, tõuseb aga olemuslugude, intervjuude ja lühiküsitluste jm žanrite osakaal. Olemuslugudest leiame ülevaated muusikanõukogu üldkoosolekust, koorimuusika aastast, konverentsidelt, samuti sünni(aasta)päevadele pühendatud artiklid autoriloomingust: Lepo Sumera 60, Olav Roots 100, Georg Ots 90 jne.

Popmuusikast on pääsenud küljele Helen Sildnaga seotud ettevõtmised: Kumu ÖÖ ja TMW. Üldiselt ongi kolme vaadeldud aastakäigu ajal kajastatud levimuusikat (süvamuusika vastandusena) seoses Sildnaga või Garšneki isiklikust huvist mõne progeroki akti suhtes.

2015. aastal on akadeemilise muusika kontsertide ja festivalide arvustuste hulk jäänud üpris samaks, muid arvustusi on 9: taas Tallinn Music Week, Jazzkaar, aga ka Ariel Pinki kontsert, plaadiarvustusi 7. Peamist erinevust võrreldes möödunud perioodiga märgib kasvanud muusikaalaste arvamusartiklite hulk (17), enam arvustatakse ka muusikaraamatuid (5). Olemuslugude ja intervjuude arv on püsinud samal tasemel, kahanenud on lühiküsitluste osakaal.

Film

2005. aasta juulini ilmus pea 70 artiklit 35 autorilt, toimetajaks Tarmo Teder. Viljakaim autor oli Vaapo Vaher (22) oma kuulsa veeruga „VVV“ ehk Vaapo Vaheri veerg. Kaasautoreist järgnevad Aarne Ruben ja Erkki Luuk (mõlemad 6) ning Olev Remsu (5).

2010. aastal jäi autorite arv samaks, kasvas pisut lugude hulk (84). Kaastöid kirjutasid enim Aare Ermel, Jaak Lõhmus, Jüri Laulik ja Donald Tomberg (8), Enn Säde (7), Mathura, Meelis Oidsalu ja Peeter Piiri (5). 2015. aastal Tristan Priimäe toimetatavail külgedel on autorite arv kasvanud 44ni, artikleid 72. Kaastöölistest saab enim lugusid lugeda Marta Bałagalt (7) ja Laurence Boyce’ilt (4), järgnevad Maarja Hindoalla, Janno Zõbin, Eret Kuusk, Jaak Lõhmus, Kristiina Davidjants ja Tõnu Karjatse (3).

Žanriliselt asuvad siingi kesksel kohal arvustused, ent kui muusikakülgedel moodustavad need enamiku, Garšneki ajal isegi 80%, siis siin jagunevad arvustused ja muud tüüpi kajastused umbes pooleks. Ülejäänud artikleist moodustavad tuuma olemuslood, sh läbi aegade laia haardega ülevaated filmifestivalidelt, nt 2005 Maardu filmifestival, Cannes’i, Wiesbadeni ja maailmafilmi festival, Eesti filmi päevad, Berlinare; 2015 Rotterdami, Cannes’i, Sevastopoli festival jm. Märkimisväärsed on analüütilised artiklid eri nähtustest ja autoriloomingust, nt 2005 Peter Greenawayst, eesti dokumentalistikast, digitaalsuse mõjust filmile, filmiarhiivi fotodest, poolaasta filmide ülevaade; 2010 blockbuster’itest, tudengi- ja animafilmist; 2015 filmikunstist ja autoriõigusest, animatsioonist, Aleksandr Sokurovi loomingust, taas digimaailmast filmis. Tähtsal kohal on ka inter­vjuud ja arvamuslood. Lisaks esines varasematel perioodidel rubriike, nagu mainitud „VVV“, samuti „Enn Säde silmist ja meelest“ – kultuuriloolise väärtusega memuaarid – ning Aare Ermeli välis­uudiseid vahendav „Filmimaailm“.

Arvustuste osas näeme kindlat tendentsi: kahanenud on kodumaiste mängu- ja dokumentaalfilmide osakaal, järjepidevalt suurenenud välismaiste, nii USA kui ka Euroopa filmide, arvustuste maht. Ilmselt võib põhjusena näha sedagi, et enamik tähtsamaid Ameerika ja Euroopa filme nii kassahittide kui kunstiväärtuslike teoste seast jõuavad nüüd kohalikku kinno, seevastu Eesti filmide arv pole kasvanud.

Kunst

Kunstitoimetaja on kõik need aastad olnud Reet Varblane ja muutused kajastustes ei ole suured. Täheldada saab siiski artiklite arvu vaikset kasvu.

Esimesel poolaastal 2005 ilmus kunstis 82 lugu 62 autorilt, Varblase kõrval neist viljakaimad Andri Ksenofontov (9), Kaire Nurk (4), Anders Härm, Anneli Porri, Anu Allas ja Riin Kübarsepp (3). 2010. aastal ilmus 93 ühikut 73 autorilt, enim kirjutasid Andri Ksenofontov (8), Siram (6), Jaan Elken (5), Juta Kivimäe ja Sandra Jõgeva (4) ning Hanno Soans ja Maarja Undusk (3). Tänavu esimesel poolaastal trükiti 102 kunstialast kirjutist 66 autorilt, arvukustabelit troonivad Siram (5) ja Mai Levin (4), teistelt pärineb kuni kaks lugu.

Žanriti asuvad kesksel kohal ootuspäraselt arvustused. Kunstinäituste retsensioonid katavad kõigil aastail pea poole artikleist, koos kunstifestivalide arvustuste-ülevaadetega isegi enamiku. Kunstikülgi on läbivalt iseloomustanud lai geograafiline ja temaatiline haare: artiklid valgustavad kunstibiennaali Moskvas, uue meedia foorumit Valgevenes, uusmeedia aastasündmust Araabia Ühendemiraatides, Non Grata Pekingis käiku, käsitöömessi Saksamaal, antakse ülevaateid koomiksibiennaalist, skulptuuriõppest, mustritest jne. Aastatega on suurenenud arvamuslugude ja intervjuude osakaal.

Kirjandus

2005. aasta esimesest poolest, mil kirjandustoimetaja oli Jürgen Rooste, näeme taas rekordit: ilmus 142 ühikut, arvu selgitab žanrite ülevaade. Autoreid oli 86 ehk 1,7 artiklit autori kohta. Kuigi arv on väike, tõusis see niigi kõrgele tänu Toomas Liivi „Kirjanduse kolikambrile“, mis tõi mahlakalt esile seiku ja sõlmpunkte meie kirjandusloost. Teised sagedasemad autorid olid Jan Kaus, Karl-Martin Sinijärv, Rolf Liiv, Kaarel Kressa, Doris Kareva, Peeter Helme ja Mathura.

Jaanuarist juulini 2010 ilmus Jan Kausi kirjanduskülgedel 74 ühikut ehk pea poole vähem – üheks põhjuseks on kaks võimsat gallupit, mille arvestasin ühe loona, ehkki arvajaid oli kümmekond. Üks neist võttis kokku XXI sajandi avakümnendi tähtteosed, teises palus toimetaja osutada teenimatult kõrvale jäänud teostele. Autoreid oli 57 (siiagi pole arvestatud gallupiosalisi). Enim kirjutasid Doris Kareva, Peeter Helme, Märt Väljataga, Anne Lange, Paavo Matsin, Holger Kaints, Mihkel Kunnus ja Jürgen Rooste. Paraku leiame jaanuarinumbrist Toomas Liivi nime juba järelehüüdest.

Avapoolaastal 2015 trükiti 94 kirjandusartiklit 69 autorilt, seega varieeruvad autorid sageli. Enimkirjutanud esinevadki paari-kolme looga: Paavo Matsin, Paul Raud, Jan Kaus, Veiko Märka, Janika Kronberg, Boris Veizenen, Mihkel Kunnus, Peeter Helme, Doris Kareva jt.

Žanritest hõivavad keskse koha arvustused, mille osakaal üha kasvab: 2005 võtsid arvustused ligi kolmandiku tekstidest, tänavu umbes poole. 2005. aasta rubriik „Varamu“ tõi luuletusi paari­kümnelt autorilt (sh tõlkeluulet) ning lühiproosat neljal korral. Või arvestada lühiproosaks ka Rui, endise FIE ja Peldiku baari filosoofi avalikud kirjad, kus ei nöögita üksnes poliitelu, vaid heidetakse irooniline pilk ka kultuurikuluaaridesse?

Küllalt ühtlaselt on ilmunud arvamuslugusid ja intervjuusid ning läbiv on tendents intervjueerida väliskülalisi, nt Rooste ajal küsitleti Sten Nadolnyt, Jaan Krossi tõlkijat Jean-Luc Moreaud, Finlandia auhinna laureaati Kari Hotakaist, Kausi ajal nt Belfasti luuletajat Ciarán Carsonit ning Bulgaaria tõlkijat, Larmi ajal Leedu kirjandusteadlast Taisija Laukkoneni jt. Olemuslugude hulk on samal tasemel, siia kuuluvad ka tähtpäevade või surmade puhul kirjutatud ülevaated autorite loomingust: 2005. aastal Jules Verne 100, Schiller 200, aastal 2010 Ehin 70 või 2015. aastal surmade puhul põhjalikud kajastused Tomas Tranströmeri, Günter Grassi ja Terry Pratchetti loomingust.

Ent kajastused on žanriliselt pisut kitsenenud, Rooste ajal pakkus lisaks „Kirjanduse kolikambrile“ püsilugemist lühiküsitluste rubriik „Näedsa, ilmutas raamatu“, vähem avaldatakse ilukirjandust jm peale arvustuste.

Arvustuses ilmneb ka paar tendentsi: kahanenud on luulearvustuste arv, tõlke­luuleraamatute arvustusi ei ilmunud täna­vusel perioodil ühtegi (varem samuti vaid üks poolaastas). Suurenenud on aga tõlkeproosa arvustuste maht, ületades 2015. aastal esimest korda luulearvustusi.

Kokkuvõtted ja järeldused

Alustan kokkuvõtet probleemiga, mis esines rohkem Muti-aegses ja vähem praeguses Sirbis. Probleem on see vaid statistika seisukohalt. Vaadakem juuresolevat pilti 17. juuni 2005 kirjandusküljega. Mis žanrisse kuulub kirjutis? Meie ees peaks olema pahede erinumbri Mart Kivastiku intervjuu Aleksander Mülleriga. Kollasega märkisin pildil Kivastiku juhtlõigu ja küsimused Mülleri Sassile. Küsimused on arutlevad, tegu on rohkem mõtisklusega pahede ja loomise teemal. Roheline tähistab Mülleri vastuseid, seejuures on siia lisatud ka küsimused, mis lõdvalt klapivad eeltoodutega, samuti hinnangud neile („loll küsimus“). Sinisega on markeeritud Kivastiku post scriptum’id toimetaja Roostele – nt palve, et too loo ise kokku monteeriks, kuivõrd intervjueerija ise on, nagu Tartus kombeks, neljapäevast saadik täis. Veel tõdeb Kivastik, et Müller oli suureks momendiks valmis ja intervjuu enne selle palumist pähe õppinud. Lillaga on tähistatud toimetuse märkused: nt monteerimise palvele vastab toimetaja, et ei tehtud midagi, teisal lükkab Mutt ümber Kivastiku väite tema peadpidi kausis magamise kohta. „Vähe esteetilisemalt,“ veenab Mutt ning lisab, et mida Kivastik „sellest kõigest teab, noku sihuke“.

Eriti Muti-aegses Sirbis leidus lugusid, millele ajakirjandusõpikus puudub vaste. Tihti leiame eest pigem kunstilised tekstid, mis rikuvad ajakirjanduslikke piire. Reeglite eiramine võib mõistagi ka segada, nt 8. aprillil 2005 intervjuu Jan Kausiga algab ühegi sissejuhatuseta küsimusega: „Aasta on möödas, millised on muljed?“. Millest, ilmneb alles vastusest. Praegused Sirbid on ajakirjanduslikult professionaalsemad, artikleil on juhtlõigud, infokastid jm kõrvalühikud. Enam ei teki küsimust, nii heas kui halvas mõttes: mis see veel on?

Praeguses Sirbis on rõhku pandud autorite variatiivsusele, mida aitab tagada, et püsikolumnistid peaaegu puuduvad (mõni harva ilmuv siiski on, nt Janek Kraavi „Postsõnastik“ ja Igor Garšneki „Omad liistud“). Varasemalt leidus püsiveerge igas numbris: 2005 Evi Arujärve „Kergitab kulmu“, Märt Väljataga „Lühiühendus“, Ilmar Vene religioonifilosoofiline sari „Diogenese latern“, 2010 Ülle Madise „Seletades seletamatut“, Aet Annisti „Kuulab maad“, Tiit Hennoste „Kirjad provintsist“. Muti ajal ka, juba mainitud, Toomas Liivi „Kirjanduse kolikamber“ ja „VVV“ ning Tarandi ajal filmilooline „Enn Säde silmist ja meelest“.

Need rubriigid võtsid sageli kõigest veeru, ent lõhkusid rutiini ja tõid siinsesse-praegusse teise aja ja ruumi. Tihti olid need lood ajatud ja/või kohatud. Nüüd on küll kaasatud arvukamalt autoreid, kadunud ei ole ka sügavus ja haare, ometi paistab üldpilt niisuguste katkestuste või sisselõigete puudumise tõttu tasapinnalisem.

Praegune Sirp on võtnud eesmärgiks olla poleemiline, sekkuda tõsisemalt ühiskondlikesse ja poliitdebattidesse. Nii on Sirp oma horisonti avardanud, kõneldes enam ühiskondlikel teemadel, mis puudutavad ka neid, kes kaunitest kunstidest vähem huvituvad. Selle tulemusena tiraaž püsib ja leht on loetumgi, kuna artiklid on saadaval ka Sirbi veebi­lehel ning osaliselt kultuur.err.ee-s ja Postimehes.

Poliitilisi arvamuslugusid ilmus rohkelt ka Muti ja Tarandi ajal. Siiski moodustasid Muti arvamuslugudest valdava osa välispoliitilised mõtisklused (enim Venemaast, aga ka Läti presidendist, Bushi Euroopa-visiidist, Euroopa Liidu ja Prantsusmaa suhetest, samuti Aafrika saatuslikest valikutest), ta kirjutab ka uuest paavstist; sisepoliitilisi kommentaare leiab poole vähem. Nähtub eesmärk mõtestada eri maailmu, sh Eestis toimuvat.

Tarandi arvamuslood muutusid Eesti-kesksemaks, ent teemade ring laienes: poliitika kõrval vaagiti elatustaseme, alalhoidlikkuse, kultuuri, linnaplaneerimise, ökoloogia, meedia, EV aastapäeva show jne üle. Mõistagi ei puudu linna- või riigivõimu kriitika, mis katab ligi neljandiku.

Seevastu kõik Karulini antud perioodi arvamuslood – pean siin silmas üksnes arvamuskülgi, kõik kolm peatoimetajat on kirjutanud ka kaunite kunstide külgedel – pühenduvad kultuuripoliitika-, korra ka valitsuskriitikale. Ehk reaktsioonina Kenderi ideele muuta poliitikute kuvandit Sirbis positiivsemaks on leht võtnud pidevalt klähviva võimu valvekoera rolli.

Mõni sõna ka tonaalsusest. Näib, et Sirbi skandaalist, eriti pärast suude kinnikleepimist, õpiti seda, et Sirp ja kultuur üldse on tohutult tõsine asi. Kultuur on justkui alati rünnaku all, valitsus kujutab endast pidevat ohtu ning tihti valitseb leheveergudel murelik toon. Ma ei osuta ainult peatoimetaja kultuuripoliitikakriitikale. Kui ma loen, et potentsiaalselt kaalukad romaanid jäävad kirjutamata, sest ministeerium ei maksa kirjanikupalka ning ministeeriumil puudub meede, kuidas võimendada eesti kirjanduse „kodumaist kaalu ja tähendust“,⁷ hakkab mul kõhe. Toodud visioonis sünnib kirjandusteose kaalukus vist kirjanikupalga, selle puudumisel hiljem ministeeriumi vastava meetme abil. Hiljutisel ägedal diskussioonil kaasaegse kunsti mõjuväe kadumise üle ministeeriumi süüni ei jõutud.

Võimukriitika kultuuriajakirjanduses on vajalik ja tervendav, ja mida teravam, seda parem. Valupunktidest ei pea aga tingimata valulikult rääkima. Sest kui lehte lugedes hakkab tunduma, et kultuur ongi üks otsatu probleem, ja kui kunstilise elamuse asemel vajutab leht lugeja õlule murekoorma kultuuri pärast, kui kaob eneseiroonia ja mängulisus, võib kultuuriväljaanne kaotada oma sügavama tekstilise energia.

Sest mängulisus pole mingi naljaasi, vaid kõige tõsisem värk – see kuulub kultuuri essentsi.

	2005	2010	2015
honorarifond aasta / kuu	70 686 / 5 890 €	92 672 / 7 722 €	155 218 / 12 934 €
aastaeelarve	243 950 €	284 987 €	453 123 €

1 Välja jätsin arhitektuuri: kuigi sedagi on Sirbis järjepidevalt kajastatud, ei oleks tulemused võrreldavad, sest eraldi toimetaja on siin vaadeldavate ajavahemike puhul alles viimasel; samuti sotsiaalia ja teaduse valdkonna.

2 See on ka põhjus, miks ei ole analüüsitud Kaur Kenderi juhitud Sirpi – ühe lehe põhjal ei joonistu tendentsid välja.

3 Andmed pärinevad SA Kultuurileht juhatuse esimehelt Toomas Väljatagalt.

4 Siin ja edaspidi eristan intervjuud ja lühiintervjuud, lühiintervjuu moodustavad enamasti rubriikides „Teod“ ja „Pealelend“ küsitud 1–3 küsimust.

5 Arvamuslugude statistikasse olen arvestanud nii kommentaarid, repliigid, vastulaused kui ka esseed.

6 Rebekka Lotman, Tarand enne muneb, kui kaagutab. – Postimees, 23. X 2008.

7 Jan Kaus, Kultuuripoliitika ja eesti kirjandus Eestis. – Sirp, 5.VI 2015.