Noor, läbi ja läbi auahne

Maarja Kaaristo

Helmi Reiman-Neggo, Kolm suurt õnne. Koostanud Hando Runnel, toimetanud Katre Ligi. Kujundanud Kaljo Põllu. Ilmamaa, 2013. 336 lk.

Helmi Reiman-Neggo (1892–1920) oli esimesi erialase haridusega eesti etnolooge (lõpetas rahvateaduse eriala Helsingi ülikoolis 1916. aasta alguses), kuid väljaspool etnoloogide ringi teda just väga palju ei teata. Ta oli küll rahvakunsti uurija, kuid tänases mõttes ka n-ö avalik intellektuaal, kes kirjutas paljudel teemadel (kunst, kirjandus, teater, karskusliikumine, naisliikumine, naise roll ühiskonnas jpm). Publitsistikat avaldas ta enamasti H. Tõramaa nime all ja siin tuleb esile tuua tema stiili mõnusat irooniat ja kohatist sarkasmi, puutumata ei jää näiteks ei Tartu üliõpilaskorporatsioonid, alkoholi ja suitsetamisega liialdavad naistudengid või küsimus „rahvuslikust iseloomust”. „Üliharva on leida inimest, kelles esineks vaimline jõud niisuguses potentsis,” kirjutab Villem Ernits Villem Reimani tütre kohta 1920. aastal (lk 7).

„Järeltulevad põlved on Helmi Reiman-Neggot väga vähe väärtustanud. Tema töödele viidatakse harva ja paljudele tänapäeva ajaloolastele on tema nimi üldse teadmata. Nii etnograafiateaduse kui ka Eesti Rahva Muuseumi ajaloo käsitlustes on teda mainitud vaid riivamisi,” kirjutab etnoloog Piret Õunapuu oma järelsõnas kogumikule. Selle mõningase unustuse suurim põhjus ongi lühikeseks jäänud elu. 1919. aastal kirjutab ta Nizzast, et kuulub nende inimeste sekka, kelle „spetsialiteet on vara surra. Siis ilmub ajalehes ütlemata ilus nekroloog: „uks löödi kinni ja samm lõigati keskelt pooleks” jne” ja „olen noor, läbi ja läbi auahne ja raskesti haige [—] Mu auahnus on esimest sorti ja nõuab tingimata esimest sorti nekroloogi. Ergo: Henrik Visnapuu. Aga mina ei ole temale esitletud. Ja ma ei tea mitte, kas on Noore Vabariigi kombeõpetuse seisukohalt comme il faut esitlemata inimeselt nekroloogi paluda” . Piret Õunapuu märgib, et saatuse irooniana kirjutatigi tema nekroloogis 1920. aastal: „Uks löödi kinni, samm lõigati katki, sõna pooleks” – kuigi kirjutajaks ei olnud Visnapuu (Õunapuu 2004: 68).

Erialasest tööst tuleks esile tõsta ennekõike esemekogumist Eesti Rahva Muuseumile, Johann Reinhold Patkulist kirjutatud monograafiat, uurimust „Eestlaste matusekombed” ning loomulikult eesti rahvakunsti alaseid tekste. Viimaseid iseloomustab Õunapuu sõnadega „kõrgem pilotaaž”, kuna Reiman-Neggo keskendus paikkondlikele erinevustele analüütiliselt ning käsitles olulisi tegureid, mis mõjutasid rahvakunsti arengut, nagu mitmesugused laenud ja mõjutused, eriti andekate inimeste osa jne. Enne Reiman-Neggo oli Eesti rahvakunsti käsitlus pigem emotsionaalne, tema aga viis selle süstemaatilise ja võrdleva lähenemiseni, tegeles geograafilise piiritlemise ja kaardistamise ja ka eesti rahvakunsti stiili küsimustega: „Šabloonilised eelarvamised „eestlase iseloomust ja laadist” üleüldse peame kõrvale heitma ja välja arendama saarlase ja virulase, mulgi ja võrukese lokaalpildi. Alles iga üksikut põhjani ta iseäraldustes tundes võime otsustada, mis üldeestilikud omadused neid üheks ühtluseks ühendavad”.

Juba tudengina ERMiga seotud olnud Reiman-Neggo kureeris tööle asudes rahvakunsti kogu, kuulus korjamistoimkonda, kõnetoimkonda ja uuema kunsti toimkonda muuseumis, mille ülesanne ei olnud „paarsada vana süstipooli ja puulusikat rahvale naeruks kokku ajada, vaid meie muinsuse materiaalse külje selgitamine ja seeläbi ka meie muinsuse vaimlise olemise pildistamine”.

Kui Ilmari Manninen 1924. aastal Tartu ülikoolis peetud loengus etnograafia prioriteete sõnastas, pidanuks „eesti asjalise vanavara uurimine siinsele etnograafiateadusele esiplaanil olema ja vaimline rahvateadus, nagu rahva kombed, mis ka on tähtsad, alles teises reas küsimusse tulema” (Manninen 1924: 527). Reiman-Neggo nõudmine oli: „võimalikult palju kirjeldada! Muuseum pole kellegi kroonu kantselei, kuhu ainult pühalik toon kõlbab; kirjutage otsekui oma sõbrale, soolake oma naljaga kirjeldusi nii palju kui soovite: aga ärge iial valetage ja asju huvitavamaks teha katsuge, kui nad jutustaja suust tulid.”

Välitöökogemus, mis toonases kontekstis tähendas ennekõike ERMile esemete korjamist, oli Reiman-Neggole väga oluline. Sellega alustas ta 1912. aasta suvel Kolga-Jaanis, kogutud materjali (mida Piret Õunapuu erialateadlasena hindab väga heaks) hakkas ta kohe kasutama, seda analüüsima, ning hiljem leiab tagasivaateid välitööle tema teadustöös pidevalt. Tema ERMi töötajana uutele korjajatele antud metodoloogilised suunised on oma praktilisel ja kontsentreeritud moel nii heal tasemel, et sobivad kenasti anda tänini etnoloogiatudengeile enne välitööpraktikat lugemiseks.

Reiman-Neggo kohta on 1996. aastal ilmunud Peet Parriku isekirjastatud raamatuke „Helmi Neggo 1892–1920”, mis leidis ka Postimehes arvustamist. „Seekord siis mahtus raamatusse üks lühike ja intensiivne elu, mille käigus märgatu-mõeldu mahtus hõlpsasti haaratavasse hulka täpseisse sõnadesse ning mis jõudis omas aeglases ajas näha maailma palju avaramalt ning teha palju kaalukamaid pisitegusid kui sageli õnnestub tänases piiritus tormamises,” võtab Kati Murutar loetu tabavalt kokku ( PM 20. X 1996). Kõige põhjalikumalt on Reiman-Neggot aga uurinud ja tutvustanud Eesti Rahva Muuseumi teadur Piret Õunapuu, kelle artikkel „Helmi Reiman-Neggo kui etnograaf” ilmus ERMi 48. aastaraamatus 2004. aastal ja kelle järelsõnaga on varustatud ka Hando Runneli koostatud kogumik. Reiman-Neggo leiab olulise figuurina kajastamist ka Õunapuu ERMi algusaegu ja kujunemist käsitlevas doktoritöös, kus ta keskendub esmajoones etnograafi tööle teadlasena Eesti Rahva Muuseumis.

Ülevaatlikus teoses „Eesti naine läbi aegade” (Lund 1957, kordustrükk Varrak, 1999) võtab Helmi Mäelo Reiman-Neggo elu peatükis „Akadeemilised pioneerid” kokku nii: „Tema elukäik on lühike, kuid tegevuselt väga intensiivne. Intelligentse naisena, kes on saanud soome rahvuslikult meelestatud kasvatuse, loodetakse temast eesti ühiskonnale oma isa järglast. Eesti teadlikus haritlaskonnas on tema surm rahvuslikuks leinaks. Hoolimata oma tähelennulisest elust on ta jätnud sügavaid jälgi oma rahva kultuuriajaloosse”. Sellest kogumikust leiab igaüks oma terakese: on midagi eesti rahvuse ja rahvusluse teemadel mõtisklejatele, naisuuringutega tegelejaile, rahvakunsti ja surmakultuuri uurijaile, reisikirjanduse huvilistele jpt.

Ja viimaks tuleb tervitada seda, et mastaapsesse ja auväärsesse „Eesti mõtteloo” sarja on valitud veel üks etnoloog ja et on valitud veel üks naine. Tänase seisuga on „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud 111 teost ning naisi on nende seas nii vähe. Sellepärast on mul väga hea meel, et valikusse on arvatud ja meie kollektiivsesse mällu sellega tagasi toodud ka üks (seni) tundmatupoolne Eesti etnograaf, väärikalt Ilse Lepiste, Lea Tormise, Mall Hiiemäe, Marju Lepajõe ja Marta Sillaotsa kõrvale. Jääb üle vaid loota, et talle ehk veidigi enam sookaaslasi lisandub.

Reiman-Neggo märkis ise ju juba 1917. aastal, et pole ju sugugi nõnda, et naine „vähem kõlbulik oleks teaduslikku haridust omandama” kui mees, ei tohiks ta siis ka olla vähem kõlbulik ka Eesti mõttelugu kirjutama. Sel sügisel Tartus peetud soouuringute konverentsil tõi Endla Lõhkivi välja, et humanitaaraladel (kus naiste osakaal on näiteks reaalteadustega võrreldes suurem) on tänapäevalgi valdav „traditsiooniline käärimudel: naisteadlaste ja -õppejõudude osakaal langeb kõrgematel akadeemilistel ametikohtadel radikaalselt. Erialati on see erinev, iseäranis järsk on naisteadlaste arvu kahanemine kõrgematel karjääriastmetel ajaloo erialal”.

Ka Mari-Liis Sepper on välja toonud hariduses ja teaduses nii vertikaalse (tippkohtadel on valdavalt mehed) kui horisontaalse (mehed ja naised koonduvad erinevatele erialadele) segregatsiooni vähendamise olulisuse (Sirp 27. XI 2011). Nõnda näib see käärimudel kahjuks ka mõtteloo sarja autorite valikus peegelduvat. Kuid „ärgu naisühisus end hirmutada lasku iroonilistest märkustest ehk naeratusest, millega harilikult iga siitpoolset ettevõtet armastatakse vastu võtta. Et naisterahvas midagi ei suuda, midagi valmis ei saa jne, seda on juba nii palju korratud ja korratakse edaspidi, nii et see igasuguse algupärasuse juba on kaotanud ja meid sugugi enam ei puuduta ega töös ei eksita. On ikka ja alati naisi leidunud ja leidub veelgi, kes kättemõõdetud piiridest üle on astunud ja seega igasugused portsjoniviisi mõistuse ning võimise jagamised naeruvääriliseks teinud” .

Sellest kogumikust vaatab vastu mõtleja, kes tunneb teravat ja terast huvi väga mitmesuguste kultuurinähtuste vastu, kes on palju lugenud ja esindab sageli just võrdlevat (ütleksin, et antropoloogilist) perspektiivi, kõneldes mitmesuguste nähtuste või hinnangute (nagu ilu, väärtused või moraal) suhtelisusest ning kultuurispetsiifilisusest (kasutades ohtralt näiteid kultuuridest üle maailma ja läbi ajaloo). Neggo arutlused on kaasakiskuvad ja mõjuvad tänaseni a(s)jakohaselt, lõpetagem siinkohal kas või järgneva probleemiasetusega meie ajaloost ja selle (ümber)hindamise küsimustest: „Mis teame meie, eestlased, oma minevikust? On kivinenud usk, et „õudne kui needmine on ajalugu”, ja keegi ei oska meie rahva saatuse peale mõtelda, ilma et silma ette pilt ei tekiks painajalikust, liikumata-lamavast orjaööst, millest surutud valuhüüded ja oigamised kostavad. [—] Liig kalduvad oleme meie oma aja vaatekohast hindama mineviku inimese elujärge ja hingeelu, mis siiski täiesti teistes rööbastes liikus kui praegune”.

Kirjandus

Ilmari Manninen 1924. Etnograafia tegevuspiiridest ja sihtidest Eestis. – Eesti Kirjandus, XVIII. Tartu, Eesti Kirjanduse Selts, lk 527–537.

Piret Õunapuu, 2004. Helmi Reiman-Neggo kui etnograaf. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat, 48. Tartu, Eesti Rahva Muuseum, lk 47–80.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht