Kultuuriteooria tippkeskuse VI sügiskonverents: Kehapärimus

Katrin Alekand, Merili Metsvahi

Katharine Young: „Minu mõtlemine on ihuline, minu uskumused kehastunud”. Katharine Young tegutseb uurijana ning on California Berkeley ülikooli ning San Francisco riikliku ülikooli külalislektor. Tema uurimustes segunevad filosoofia, folkloristika, antropoloogia ja esteetika ning fookuses on keha lugu, olgu siis folklooris, meditsiinis või kehapärimuses.

1989. aastal võtsite kasutusele kehapärimuse (bodylore) mõiste, millest on saanud kehaga seotud uurimisteemade viljakas katustermin. See näib hõlmavat kõiki kehalise olemise aspekte: kunsti, käsitööd ja keha modifikatsioone, maussilikke kehatehnikaid, keha kultuurilisi representatsioone, sh tekste, pilte ja skulptuure. Kirjeldage palun selle mõiste tausta ning selle kujunemisprotsessi.
Olen õppinud filosoofiat, täpsemalt fenomenoloogiat, mis lähtub kehastumisest maailma, mis saab kehast kui oma keskmest alguse ning neelab ühtlasi keha oma materiaalsusesse, nii et kehast saab Maurice Merleau-Ponty sõnadega „maailma ihu”. Seega olin ma folkloori juurde tulles juba häälestatud sellele, mida praegu nimetatakse kehateooriaks. Nii feministlikus kui queer’i-teoorias oli juba hakatud kehast kõnelema, kuid folkloristikas puudus selliseks manöövriks vajalik diskursiivne ruum. Folkloristika oli jäänud lummatuna traditsiooniliste žanrite juurde ja lõksu. Minagi olin kütkestatud lugudest –
mis on klassikaline žanr –, kuid tajusin justkui kinesteetiliselt, kuidas seni vaevu tajutav keha ka selles valdkonnas tähelepanu nõudis. Nii et kui organiseerisin 1989. aastal Ameerika Folklooriühingu istungil esimest kehapärimuse arutlusvooru, millest pärast kasvas välja terve sari, nägin äkki võimalust, kuidas valdkonna killukesi niiviisi ümber paigutada, et need moodustaksid uue mustri. Nagu välja tuli, on keha sama selgelt kultuuriliselt konstrueeritud kui iga teine kultuurilise korra aspekt. Uus termin pidigi kuulutama uut lähenemisviisi.

Raamatus „Kehapärimus” („Bodylore”, 1995) rõhutate, et keha on loodud, mitte antud ning seetõttu pigem kultuuriline kui looduslik objekt. Kus paikneb teie meelest meie füüsiline keha, meie bioloogiline reaalsus – koed, ainevahetus, loomulik vananemine jne? Kas võib olla, et keha (body) on siiski midagi, mis on antud, kuna pärimus (lore) on midagi, mida üha uuesti ja uuesti luuakse? 
Selle küsimusega püüate taastada kartesiaanlikku dualismi, mida mina (koos kõigi postfenomenoloogiliste filosoofidega) olen püüdnud lammutada. Soovite, et lahutaksin keha puhta materiaalsuse, mis oleks justkui literaalne, reaalne ja antud, pelkadest mõtetest, mida peate reaalselt olemasoleva pealispinnal eksisteerivateks kujundlikeks, kujuteldavateks või subjektiivseteks muljeteks. Vastuargumendiks sellisele eeldusepõhisele objektiivsusele on olnud samamoodi eelduslik subjektiivsus, mis lähtub arusaamast, et olen sunnitud piirduma endale omase subjektiivse arusaamaga asjadest, sest mul on ligipääs vaid oma muljetele.  Minu isiklik kogemus oma kehast välistab sellise eristusvõimaluse. Kuigi mu keha on vaieldamatult materiaalne, ei ole see mulle enesele kunagi läbinisti objekt. Ma ei saa sellest lihtsalt mõelda või selle kohta midagi uskuda; minu mõtlemine on ihuline, minu uskumused kehastunud.

Lääne meditsiin põhineb kartesiaanlikult dualistlikul arusaamal kehast. Mitmete valdkondade teadlased on sellise arusaama inimvaimust ja -kehast küsimärgi alla pannud. Mõne näitena võiks siin esile tõsta sellised raamatud nagu neuroteadlase Antonio Damasio „Descartes’i eksimus. Emotsioonid, mõtlemine ja inimaju” („Descartes’ Error: Emotion, Reason and the Human Brain”, 1994) või keeleteadlase George Lakoffi ja filosoof Mark Johnsoni „Lihaks saanud filosoofia. Kehastunud vaim ja selle väljakutse lääne mõtlemisele” („Philosophy in the Flesh: The Embodied Mind and Its Challenge to Western Thought”, 1999). Lähenemises vaimu ja keha probleemile võib neid pidada Maurice Merleau-Ponty mõtteviisi järgijateks. Kas sellised ideed võiksid mõjutada lääne meditsiini kehadiskursust ning viia meid tulevikus ühtsema inimesekäsituse poole?
Kummalisel kombel pole ükski teie mainitud teoreetikutest fenomenoloog. Damasio on reduktivist, kes peab emotsiooni keemiliseks jäljeks ajus, „somaatiliseks markeriks”, mitte maailma suunas olemise modaalsuseks. Lakoff ja Johnson peavad ennast „kehastunud realistideks”, kes arvavad, et kehaline kogemus imbub meie mõtlemisse, mis jääb aga oma olemuselt teistsuguseks. Teil on täiesti õigus, kui ütlete, et nad kõik maadlevad kartesiaanliku dualismiga, ent mõlemad raamatud kõnelevad endiselt mentaalsete ja füüsiliste sündmuste vastavusest, mitte mõtlemisest kui teatud füüsilisest sündmusest. Mulle tundub, et kehast fenomenoloogiliselt mõelda ei ole sugugi lihtne, saati veel sellises valdkonnas nagu meditsiin, kus keha ääretult keerukate ja kõrgetasemeliste biomeditsiiniliste manipulatsioonidega jõuliselt mõjutatakse. Konks on selles, et keegi neist autoritest ei räägi eriti sellest, mismoodi on mõelda või tunda või olla haige, vigastatud, suremas, und näha, tantsida, kukkuda, žestikuleerida või muul viisil kehaliselt maailma haaratud olla. Oma ettekandes, mis käsitleb žeste ning kannab pealkirja „Keha mimeetilised jadad: narratiiv, mälu ja aeg somaatilises psühholoogias”, pakun ma välja mõningaid ideid, kuidas keha mõtleb, ning teen seda mittedualistlikult.

Oma folkloristikarjääri alguses keskendusite eelkõige narratiivile ning uurisite oma esimeses raamatus „Looilmad ja jutuilmad. Narratiivi fenomenoloogia” („Taleworlds and Storyrealms. The Phenomenology of Narrative”, 1986) suulist jutustamist ning esitatava narratiivi raamimisega seotud aspekte. Järgmises raamatus „Kehapärimus”, uuriti keha kui loomingut ning selle kehtestamist kultuuris ja pärimuses. Raamatus „Ihus olemine. Keha meditsiinis” („Presence in the Flesh. The Body in Medicine”, 1997) olete liikunud algsetest küsimustest veelgi kaugemale ning käsitlete dehumaniseeritud keha. Milline on tagasivaates olnud teie teekond ühest teemast teiseni?
Berkeley California ülikoolis filosoofiat õppides hakkas mulle meeldima folkloor: selle veidrus ja omapära, kuidas seda ühtaegu alles hoiti ja eirati, kuidas see avas väikseid kultuuri tajumist võimaldavaid avausi. Filosoofia pööras pilgu sotsiaalse maailma poole ning leidis sealt midagi paindumatut, midagi, mis ei allunud teooriale ning sundis mind ikka ja jälle oma teoreetilisi lähtepunkte ümber mõtestama. Minu esimene suunamuutus tuli Šotimaal Edinburghi ülikoolis kraadiõppes, kui pöördusin kunsti ja kirjanduse poole. Õppisin esteetikat. Kui tulin Pennsylvania ülikooli doktorikraadi tegema, hakkasin kirjalike narratiivide asemel uurima suulisi, mille tulemusena valmis minu esimene, narratiivi fenomenoloogiast kõnelev raamat „Looilmad ja jutuilmad”. Jutustamine on muidugi narratiivi kehaline vorm, nii et mõtlesin ka toona kehalisusest. Hiljem, kui hakkasin oma teise raamatu „Ihus olemine” jaoks uurima keha fenomenoloogiat meditsiinis, laiendasin oma uurimisvälja narratiivilt ka muule diskursiivsele praktikale ning sellistele kehalisuse vormidele, mille need mängu toovad. „Kehapärimus”, mille toimetaja olin, andis uue keskme uurimistööle, mille teiseks tugisambaks oli keha ümbritsev folkloor. Oma praeguses uurimuses verbaalsusega kaasnevatest žestidest vaatlen nii kõne kui keha rolli, seda kuidas keha vormib kõnet ja kuidas keha kõne kaudu suhtlusse tungib. Kogu minu folkloristikatöö on aga tuginenud fenomenoloogilistele alustele.

„Looilmad ja jutuilmad. Narratiivi fenomenoloogia” põhines teie 1970. aastate välitöödel. Raamatu „Ihus olemine. Keha meditsiinis” tarvis tegite hulgaliselt välitöid haiglas. Kas folkloristlike intervjuude kogemus aitas teil haiglas välitööd läbi viia? Mille poolest erinevad need kaks välitöökogemust? Kuidas mõjutas välitöö haiglas teid isiklikult?
Peaksin ilmselt ära märkima, et ma ei tee kunagi intervjuusid. Intervjuu ei ava täit tõde. See annab ainult veel ühe andmekihi, mis tuleb koos vaadeldud käitumisega läbi sõeluda, et teada saada, kuidas mingi kultuuri liikmed erinevates olukordades, antud juhul siis inter­vjueerimise käigus, iseennast esitavad. Pigem ma kuulan ja jälgin kõrvalt suhtlussituatsioone, mille juures ma juhtun olema, ning teen märkmeid ja lindistan, et hiljem selle üle pead murda. Praeguse žeste käsitleva uurimistöö puhul ma ka filmin suhtlussituatsioone. Nii et analüüsitav artefakt on aja jooksul muutunud tihedamaks, kuid minu kultuurinähtustele füüsiliselt tunnistajaks olemise praktika ei ole muutunud. See on siiski nüüd avatum erinevate tajumodaalsuste suhtes. Kui igapäevaelus toimuva jutustamise analüüs keskendus kuulmisele, siis keha uurimisel meditsiinis suundus fookus kuulmisele ja nägemisele ning nüüd žestide analüüsimisel omakorda kuulmisele, nägemisele ning taktiilsele ja kinesteetilisele tajule. Nagu arvata võite, olen viimasel ajal mõelnud ka lõhna ja maitsega seotud modaalsustest. Kui rääkida selle konkreetse arenguliini mõjust mulle isiklikult, siis on see ilmselt kandnud mind järjekindlalt eemale spekulatiivse filosoofia abstraktsest kehatusest ning viinud kehastunud mõtlemise palju lihalikuma vormini, omamoodi aistitava fenomenoloogiani, mis minu meelest on palju elavam.

Tõlkinud Tanel Pern ja Monika Tasa