Üle piiri

Aili Künstler

Sama varmad kui ollakse välja mõtlema löövaid kujundlikke valevormeleid (mida poliitikud usinalt edastavad kas suhtekorraldajate õpetuste või juba omandatud mainekujundusoskuste toel), sama varmas on neid üles korjama päevameedia. Pikka aega saadi jahvatada fiktsiooni „kaks Eestit” ümber, üks lemmikuid on „vene kaart”, mille võib igal ajal käiku lasta, viimase aja üks populaarseid plaate on olnud „Kenderi ajaleht” ja „Sirbi performance”. Ei ole siiski keegi plekita ja aeg-ajalt peeglisse vaadata on mõistlik päevameedialgi Langi tagasiastumiskõnest hoolimata. Samamoodi tuleb kataloogikaupa tellides mööda vaadata vastumeelsetest tarbijahõlmamisvõtetest.
Elu ja kunsti segunemine on olnud lääne ühiskonnas kultuuriinimeste ülim eesmärk juba üksjagu aega. Eestis, kus tõsisem kihistumine pole paari aastakümnega seni veel kanda kinnitada jõudnud ja pole ka teineteisest määratus kauguses seisvat sotsiaalset-institutsionaalset vastasrinnet (pole ju paljud kõrgharidusega inimesed Eestis sugugi rikkad), ollakse aga mängulisusega juba sealmaal, et nii nagu igaüks on kunstnik, on igaüks ka muuseumitöötaja, ajalehetoimetaja ja küllap varsti ka sümfooniaorkestri orkestrant.
Mis tahes kunstivallas kohtab rõõmu­hõiskeid, et ületatakse piire – sealhulgas piir kunsti ja elu vahel. Teatri puhul kuuleb sageli ka nurinat, et neljas sein lava ja saali vahel jäänud jälle langemata. Kui see aga tõepoolest juhtub, ollakse mures. Tiit Ojasoo on tunnistanud, et sai vastutusest oma kunsti eest aru alles siis, kui inimesed tänaval ligi astusid ja tõsimeeli ta uuele parteile toetust avaldasid. See olnud naljakas, aga ka kohutanud.
Teatrilembese kultuuriministri tegevus pälvis aga osa kunstiinimeste tulise tunnustuse, Sirbi ümber toimunu performance’iks nimetamise on üles korjanud ka meedia. Sellega võetakse aga asjaosalistelt võimupositsioonil inimestelt igasugune vastutus – ületatakse elu ja kunsti piir. Kui ei võeta tõsiselt elugi, miks peaks seda tegema kunsti puhul? Ja kui ei võeta tõsiselt, ei saa rääkida ka empaatiast ega hoolimisest. See oleks ju narr – nii kunstis kui elus. Kõik taandub vaid küsimusele, kas oli ka huvitav. Riia tragöödia puhul küll selle performance’iks nimetamist ma ei täheldanud, kuigi meediaankrutel entusiastlikust õhinast puudust ei tulnud – vähemalt x surnut!
Üllatuslikult ei näinud „Jüri Üdi klubis” Sirbi kaasust performance’ina nautinud piire ületav kunstnik Sandra Jõgeva aga EKA maja pauguga loos põnevat ja ägedat spektaaklit, võttis asja tõsiselt ja heitis nii ühiskonnale kui meediale ette empaatia puudumist. Ent kõik on ju mäng ning tobe on midagi tõsiselt võtta – nii kalestutakse empaatiast ja hoolimisest rääkides-kirjutades järjest rohkem. Kes tunneb siis kaasa Kunstihoone trepil piitsa plaksutavale Sandra Jõgevale, kui näitusekülastaja tallegi korra üle turja tõmbab? Ja miks peaks? Ületati ju kunsti ja elu piir, mis oligi eesmärk.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht