Maa, mõtsa ja inemiisi hoitmisõst. Lihtsähe

Jan Rahman

Vabariigi aastapäävä nätäl and põhjust märgota minkastki suurõst, tähtsäst ja ülembäst. Eesti sisemaa rahvas om maa- ja mõtsarahvas. Tuu om mi umaperä ja tugõvus. Eesti inemine ja kultuur saava väke maa seest, kasvu ja puu toova tuu väe ummi juuriga meile ligembäle. Püvvämi tuu väe sis kinni, tulõtami tarkuisi miilde ja hoiami näid iks meelen.

Muutusõ omma iin. Lumi, niipallo ku tedä timahava oll, om sulanu ja esiki ku tä viil kõrd maaha piäs sadama, om pelädä, et sulas jäl kipeste är. Maa om viil külmänü. Päält sulas, a põhi om kõva. Keldsä pääl om ohukõnõ muakiht – kõnnit müüdä nurmõ, jäle jääse perrä. Paistus, et kavva inämb uuta ei tulõ: pia nakkas kõik rohilidsõs minemä. Sis ei olõ inämb päsemist, tulõ minnä lapjuga aialapikõsõlõ sälgä.
Maa (muld), nurm, talu, külä, paikkund, riik – kõigi naidõ kotsilõ üteldäs „maa”. Tuu edimene paistus siski kõgõ tähtsämb. Maa and meile söögi. Süüki om vajja, ilma ei elä kuigi är. Puhas süük tulõ puhta maa seest. Täämbä ei usalda mi inämb tuud, miä om tiidmäldä kost tuudu vai tiidmäldä kon tettü. Tuuperäst omma pallo, esiki liinainemise, naanu mõnt ossa hindä söögikraamist esi kasvatama. Poti säetäs aknõlavva, rõdu ja katusõ pääle ja sääl kasussõ maiguhaina ja muu. Andsak om tuu man, et muld ostõtas poodist. Tuu om sama ku vett poodist osta – arvosaamalda asi, midä mõnõ ao iist kõnõldi ku uskmalda nalajuttu. Miä tulõ järgmädsenä müüki, kas puhas õhk? Maal om siski lihtsamb: ruumi ja maad, vett ja õhku om laembalt käen.
Kõks. Puu lahenõs poolõs. Viil üts kõks toolõ poolikulõ ja halg omgi valmis. Viska unikulõ ja perän säe riita, mõnõ ao peräst viä kuuri ala ja tulõva talvõ tarrõ, ahjo. Puu and lämmind. Ja lämmind om talvõl iks vajja. Et tulõva talv lämmi olõs, om parhilla perämäne aig puid lahku. Puu omma tuudu mõtsast. Mõts om kah väega tähtsä. Juhan Liivi aigu tundu mõts midägi säänest, miä jalgu jääs, takistas edesiminekit, kavvõmbalõ nägemist. Hando Runnel om üles kirotanu päältsõaaigsõ mõtsahirmu: mõts om korgõ ja kuri tuuperäst, et mõtsan om sõa aigu ja päält tuud hulk miihi hukka saanu.
Mi ao inemine inämb mõtsahirmu vällä ei näütä, mõtsast kõnõldas inämbüisi suurõ austusõga. Valdur Mikita meelest om tuu, et meil om mõtsa iks küländ hulga alalõ püsünü, avitanu hoita muistitsit tarkuisi, miä omma mujjalpuul kaonu. Sääne muutus mõtsa pääle kaemisen om hää. Midä inämb inemiisi näge mõtsan pääle puiõ ka muud, umaette ja esi näoga ilma uma elo ja liikmisõga, toda veidemb tedä mõtlõmalda raha vasta vaihtõdas.
Selge om tuu, et mõtsa võit kaia nigu põllukultuuri, mõtõlda, et omma puu, miä kasusõ suurõs, ja sis tulõ nuu kipeste maha võtta ja vahtsõ puu kasuma panda. A sääne kaemine om hindä petmine. Mõtsan mõnõ aastaga midägi ei muutu. Pääleki ei näe niimuudu mõtsan muud ku puid ja tuu om iks väega suuri silmaklappega kaemine. Ku nuu, kinkalõ om antu voli mõtsaasju otsusta, sutnu mõtsa tükkeviisi lakõs ragomisõ asõmõl määndsegi targõmba ja alalõhoitlikumba majandamisviisi vällä märki, olnu tuu Eestimaa jaos riigimehelik tego. Täämbä kahjos tulõ lakõs raot kotussit mugu mano ja mano. Julgu ei inämb mõtsa minnäki – mine tiiä, miä vahepääl muutunu om. A olõ ei hätä. Kuvvõkümne aastaga peräst om täämbädside lanke pääl jälleki mõts. Küll ma sis, saa-aastadsõna, kopõrda viil naid mõtsu piten ja lövvä vast mõnõ vahtsõ seenekotussõ kah.
Mõtsa veeren külän eläse inemise, kiä mõistva ello jäiä. Jäiä ello ka sis, ku egäpäävätse mugavusõ – elektri ja nafta – piässi määndselgi põhjusõl otsa saama. Nuu inemise omma harinu vähembält aasta jago ette mõtlõma, et süük ja lämmi otsa es saanu. Rassõl aol om iks maainemiisi käest tukõ saadu. Täämbä tundus, et rassõt aigu ei olõ ja ei tulõ inämb kah. A tuu tundõ pääle saa ei ilmangi kimmäs olla. Tundõ ja arvamisõ võiva pettä. Arvatas niisamatõ, et maa jääs tühäs ja nuu, kiä viil maalõ jäänü, omma õnnõ ütsiku vana ja haigõ inemise. Ummõtõ elä ma külän, kon vannu inemiisi piaaigu olõki ei, õnnõ noorõ, latsiga perre. Elämi ütstõõsõst parasjago kavvõn, et ummi tegemiisiga tõisilõ närve pääle es käünü. Ja parasjago lähkül, et ütstõist avita. Kõik mi opimi. Tulõtami miilde, kuis uma käe ja pääga hinnäst elon hoita. Selle et tuud tarkust, nimetämi tedä vai perimüskultuuris, või ütel hääl pääväl vajja minnä.
Opitut tulõ hoita. Nimelt hoita, mitte kaitsa. Põlinõ maamiis Pulga Jaan om uman „Hoitmise laulun” tuud vaiht seletä pruuvnu. Et kaitsminõ om midägi säänest, midä tetäs püssäga. Kaitstas riiki, riigipiiri. A tuud, midä saa hoita, tasus hoita, mitte kaitsa. Puhta maa alalõhoitmises ei avita tuust, ku mi teemi väikust osast maast kaitsõala, a ülejäänüst sõidami mürgüpritsiga üle. (Tuu nurmi mürgütämise jaos om kah hää sõna vällä mõtõldu: taimõkaitsõ!) Mõtsaga om niisamatõ: väiku hulk kaitsõalost mõtsa ei pästä Eesti mõtsa, ku mi ülejäänüt hoita ei mõista. Niisamate uutva hoitu-olõmisõ-tunnõt inemise mõtsa veeren maa pääl. Ku ei hoia keski muu, sis ilm vast iks hoit. Pääväpaistõ timahavadsõ radokuu lõpun omma tuu tunnistajas. Vastlapääväliugu saava seo aastak laskõ kül mõnõ ütsiku, a tuust ei olõ kah hullu: ku seokõrd pikki linnu saa ei, sis mõnõl tõõsõl aastal iks. Kannatlik miil om maainemise üts päämiisi tunnus­sit.
Päältnätä lihtsä asja võiva tõõnõkõrd väega tähtsä olla. Võiva olla suurõ, tähtsä, ülembä. Tuuperäst om mõnikõrd vajja loomulikku miilde tulõta. Tulõta miilde, et Eesti maa, mõtsa ja inemise omma kõgõ alostus, läte. Ku tuu om meelen, saa naada minemä edesi, korgõlõ, kavvõlõ, üle piire. Suurõ laja ilma pääle.