„Aitäh! Ma palun kümme minutit vaheaega.”

OTT KARULIN

Riigikogu on võtnud sel aastal valgetest öödest viimase välja ja pole pidanud paljuks teenida rahvast varaste hommikutundideni istungeid pidades. Kooli ajal öeldi selle kohta suvetöö: kui ettenähtud aja jooksul kõike vajalikku ära teha ei jõudnud, sest kõik muu tundus huvitavam, tuli ohverdada osake oma suvest.

Eks see ole isegi arusaadav, et valitsuse vahetumise ja valimiste aastal on saadikute tähelepanu oma põhitööle pisut häiritud olnud, seega tundkem neile kaasa. Seda enam, et nende istungite refrääniks ja pika kestuse tagajaks on olnud endiselt opositsiooni sattumist põdeva IRLi poliitikute igal võimalikul juhul lausutud „Aitäh! Ma palun kümme minutit vaheaega”. Ja kui veel lugeda näiteks stenogrammi 18. VI istungilt, kus oli esimesel lugemisel ka kooseluseaduse eelnõu, polegi vahest imestada, et Aivar Riisalu oli sunnitud lausa äärmuslikke meetmeid kaaluma: „Ma tunnistan ausalt ja otse, et ma tahaksin praegu aknast välja hüpata ja põgeneda!” Viidatud stenogrammi soovitan kõigil lugeda: see ütleb meie rahvasaadikute kohta tuhandeid kordi enam kui klanitud valimisreklaamid.

Ei hakka siinkohal kooseluseaduse esimese lugemise ööistungi eredamaid palu enam kordama, kinnitan vaid aeglasema taibuga saadikuile, et jah, täna on tõesti reede ja homme on laupäev. Küll aga võtan kokku mõned mulle olulised teemad, mille kooseluseaduse arutelu esile tõi, kuid mis ei puuduta sugugi ainult seda üht seaduseelnõu.

Kooseluseaduse eelnõu tutvustanud Valdo Randpere väitis: „Sellest eelnõust on kujunenud tõeline sallivuse, liberaalsuse, aga ka aususe proovikivi nii poliitikutele kui ka asjast huvitatuile.” Jättes kõrvale tsiteeritu poliitilistest vaadetest tuleneva (liberaalsus), tuleb küsida: kelle või mille sallimine ning kelle või mille vastu aus olemine selle eelnõuga ikkagi proovile on pandud? „Samasooliste kooselu sallimine” on siinkohal liigagi iseenesestmõistetav vastus, mis polegi selles kontekstis kõige huvitavam.

Tuleb nõustuda Kalle Pallinguga: „Minu hinnangul on tegemist antud seaduseelnõu algatamise ja nüüd siin Riigikogu saalis menetlemise puhul sellise uue etapiga Eesti õigusloomes, et on tekkinud tõeline arvamuste paljusus – on palju toetajaid, on palju vastaseid ja on ka öösel kell pool neli tõeliselt suur hulk saadikuid siin Riigikogu saalis selle seaduse üle debateerimas.”

Just nimelt – uus etapp Eesti õigusloomes, mille loomulik osa on lobigruppide aktiivne töö oma eesmärkidele vastava tulemuse (seaduse vastuvõtmine või tagasilükkamine) saavutamiseks. Kui palju kirju on rahvalt selle seaduseelnõuga seoses saanud meie vaesed saadikud, lausa mitusada, saab stenogrammist mitmel pool lugeda. Nii peabki ju! Küpses demokraatias asjad nii käivadki, seega on küsimus pigem selles, miks on selleni jõudmine võtnud Eestis aega enam kui kakskümmend aastat ja miks pole rahvasaadikud selleks valmis isegi nii pika sisseelamisperioodi järel. Taas Aivar Riisalu sõnadega: „Nii palju, kui ma olen saanud nüüd eri pooltelt piltlikult öeldes ajupesu, kohati inetusi ja muuseas mõlemalt poolt inetusi, siis mul on tekkinud segadus ja ma tunnistan ausalt ja otse, et ma ei oska enam elada.”

Tõlgime: rahvasaadikule on esitatud poolt- ja vastuargumente, kuid tal puudub oskus (tahe?) nende põhjal oma arvamus kujundada. Aitäh, kirjutajad! Palun kümme aastat vaheaega. Muidugi on need kirjad emotsionaalsed, sest saatjateks on inimesed, kellele on kõnealune teema piisavalt oluline, et nad kasutaksid oma kodanikuõigusi ka valimistevahelisel ajal. Viimane on ju ometigi positiivne ilming ning emotsioonidest ja demagoogiast läbilugemine peaks kuuluma funktsionaalse lugemise baastasandi oskuste hulka. Salligem kodanikualgatusi ja lobigruppe nende retoorikasse uppumata.

Emotsioon vs. mõistus

Kui nüüd tõesti emotsioonid korraks kõrvale jätta ja lugeda viidatud istungi stenogrammi kaine pilguga, jäävad sõelale mõned olulised saadikute esitatud küsimused. Esiteks kooseluseaduse eelnõu kvaliteet – on see tõesti nii nõrk, nagu väidavad IRLi poliitikud? Nii nõrk ilmselt mitte, aga tööd eelnõu selgemaks sõnastamiseks tuleks suve jooksul teha küll, sest nagu nentis ka Valdo Randpere, tuleb seoses selle eelnõu vastuvõtmisega ja seaduseks muutmisega läbi käia ja tõenäoliselt sellega ka kohandada 87 seadust ja 64 rakendusakti, kokku 151 seadusandlikku akti. Justiitsminister on lubanud, et sügiseks saab see töö tehtud.

Teiseks on igati õigustatud etteheited, et pole tehtud selle seaduseelnõu põhjalikku mõjuanalüüsi. Eelnõu seletuskirjas on seaduse mõjude peatükis vaid kaks lauset: „Kooseluseadus puudutaks kõiki koos elavaid inimesi sõltumata soost, kes võiksid soovida omavahelisi õiguslikke suhteid reguleerida kooselulepingu sõlmimise kaudu. Isikute täpne hulk on teadmata” ning korra loodetakse, et „kooselu registreerimisega teatud sotsiaalsete garantiide sidumisel võib olla erisooliste paaride motiveerimisel positiivne mõju”. Seda on nüüd tõesti liiga vähe, kui arvestada, et maailmas on piisavalt riike, kus sellesarnane seadus on kehtinud juba aasta(kümne)id ja kelle kogemusest saaks õppida. Veel pole hilja vastava uuringu tellimiseks. See peaks olema rahvasaadikute ühine soov, sest uuringuga saaksid ilmselt leevenduse nii mõnedki hirmud. Kes stenogrammi lugenud, teab, et paljud saadikud pole kooseluseaduse eelnõu kas väga põhjalikult lugenud või siis on lugenud seda pelgalt oma eesmärkidest lähtudes (nt lapsendamise küsimus ei peaks selle seaduseelnõuga seoses üldse sellisel kujul tõstatuma).

Ausus ja austus

Usun, et kui justiitsministeerium teeb vajaliku analüüsi, uuritakse teiste maade kogemusi ning saadikud leiavad suve jooksul aega seadust põhjalikumalt lugeda (pidid tulema halvad ilmad, seega aega peaks jääma), läheb kooseluseaduse teine lugemine juba märksa austavamas õhkkonnas. On aus esitada rahvasaadikuile korralikult koostatud mõjuanalüüsiga seaduseelnõu. Samamoodi saavad saadikud jääda ausaks iseenda ja oma valijate ees vaid siis, kui nad neile kaalumiseks ette pandud seaduseelnõusid tõesti põhjalikult loevad ja vajadusel lisamaterjali otsivad. Loodan väga, et sel juhul on kooseluseaduse muudatusettepanekud sisulised ja mitte vaid ettekääne kümneminutiste pauside võtmiseks. Aega on kuni 12. IX – piisav vaheaeg, et lasta emotsioonidel vaibuda ja mõistus taaskäivitada.