Elujõud

„Riiklik kultuuripoliitika lähtub Eesti Vabariigi põhiseaduslikust sihist tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Riiklik kultuuripoliitika käsitab seda sihti kooskõlana kultuuri hoidmise ja järjepidevuse tagamise ning kultuurile omase uuenduslikkuse ja avatuse vahel,” on kirjas dokumendi „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020” avalõigus. Kuidas meie kultuuri ja rahvuslikku identiteeti elujõulisena hoida on ka selle nädala Sirbi põhiteema.
(Kultuuri)pärand „ei ole kaugeltki fikseeritud, objektiivselt määratletud fenomen, mida kajastavad kaitstavate objektide nimekirjad,” tõdeb ava­essees Kurmo Konsa. Ta lisab: „Pärandi kasutamine ennekõike rahvusliku ja kodukoha, aga ka riikliku ja riigiülese identiteedi loomiseks seostab selle lahutamatult poliitika ja võimuga” ning jõuab järeldusele, et üks võimalus kujundada pärandi haldamine kõiki ühiskonna tasandeid hõlmavaks on mitte­tulundusliku sektori otsene koostöö erasektoriga ilma riigi vahendamiseta. Jaan Tamm tutvustab 19 valitsus­välise organisatsiooni esindajatest koosneva säästva arengu komisjoni initsiatiivil läbi viidud uuringut „Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine”, milles osalenud mälestiste (era)omanikud tõid suurima probleemina välja piirangute ranguse ja ühetaolisuse, „mis takistavad mälestise hooldamist, restaureerimist ja arendamist ning põhjustavad lahkhelisid muinsuskaitsega”.
Seega on kultuuripoliitika eesmärgi saavutamiseks vaja nii senisest suuremat koos- ja selgitustööd kui ka tahet pärandit pidevalt ümber hinnata. Näiteks „tuleks Artur Adson välja tuua oma abikaasa Marie Underi ja teiste siurulaste varjust, murdeluule tuleks välja tuua kirjakeelse ehk eestikeelse luule varjust ja möödunud aegade autorite looming tuleks vabastada mineviku varjust ehk seda tuleks rohkem teadvustada”, arvab luuletaja kogumikust kirjutav Ave Mattheus. Eks ole ka Urmas Lennuki A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” põhjal loodud näidendid ja lavastused, millest viimast arvustab siinses numbris Pille-Riin Purje, katse hoida selle tegelased elujõulisena. Tahet pärimust elus hoida tajus ka Žanna Pärtlas Viljandi folgil: „Märgatav on muusikute orienteerumine eri tüüpi publikule, pärimusmuusika arenemine nii populaarse kui ka elitaarse kunsti suunas.”
See, mida me pärandina silmas peame ja kuidas me seda esitamine, on pidevas muutumises. Kuidas näiteks mõjutab meie arusaama pärandist Y-generatsioon, kes on kasvanud üles interneti ja digiseadmete kiire arengu kiiluvees? Uue põlvkonna ühiskondliku mõju ja identiteedi üle arutlevad Sirp ja Müürileht oma ühislaval järgmisel nädalal toimuval arvamusfestivalil Paides, kuhu kõik on lahkesti oodatud kaasa arvama.

Kaanefoto Jaak Visnap