03.09.2014

Taas Pikettyst ja ebavõrdsusest

Olaf Mertelsmann

Thomas Piketty, Capital in the Twenty-First Century. Belknap Press & Harvard University Press, 2014. 696 lk. Kevadel tekitas Thomas Piketty raamatu inglisekeelne tõlge tormi rahvusvahelises ajakirjanduses ja ka Sirbis ilmus 15. mail korraga lausa kaks seda teost käsitlevat retsensiooni. Seda juhtub ülimalt harva, et ulatuslik erialateos, kus käsitluse all peamiselt majandusajalugu, ärataks säärast tähelepanu. Kuna sotsiaalne ebavõrdsus, raamatu „Kapital XXI sajandil” üks peateemasid, huvitab mind, võtsin enesele suvepuhkuse ajal aega, et telliskivi mõõtu teos põhjalikult läbi lugeda. See oli suur pettumus! Paljude rahvusvaheliste positiivsete retsensioonide põhjuseks on ilmselt asjaolu, et Piketty täidab inimeste ootusi ja soove ning kasutab ära eelarvamusi, mitte see, et retsensendid oleksid raamatut tõepoolest täpselt lugenud ning või majandusajaloo tunnustatud asjatundjad.

Piketty kirjutab sõnaohtralt ja keerulises stiilis ning kordab end pidevalt. Tema teksti pole hea lugeda ja viga ei ole kindlasti tõlkes. Prantsuse keeles ei kõla ta nimelt ka paremini. Tema raamatu põhiteesid saaks sajal leheküljel kokku võtta ning paljud andmed ja selgitused võiks lihtsalt internetti üles riputada. Piketty eesmärgiks pole olnud ainult kapitali praeguse jaotumise, vaid ka terve eelmise aastatuhande majandusajaloo selgitamine. Sealjuures ignoreerib ta aga suurt osa erialakirjandusest ja käsitleb suhteliselt selektiivselt vaid seda, mis sobib kokku tema argumentatsiooniga. Kõik teadlased on sunnitud kirjanduse valikul selektiivselt toimima, kuid Piketty piirdub liiga sageli talle sobivate tekstidega.
Piketty on suhteliselt edukas teadlane ennekõike ajalooliste sissetuleku- ja varandusuurimuste valdkonnas. Tema edu tugineb ka provotseerimisele –
provokatiivseid teese tsiteeritakse rohkem. Seejuures ei ole tegemist siiski tunnustatud teadlasega. Euroopa majandusajalugu käsitlevates uuemates standardteostes viidatakse nimelt väga harva Pikettyle, kuigi tema empiiriline töö baseerub just statistikal. Tõenäoliselt rõhutab Piketty oma raamatus just selle kompenseerimiseks korduvalt, kui suurepärane ta ikka on ja et nimelt tema on avastanud uued majandusseadused –
omamoodi uue majandusliku maailma valemi. Tõenäoliselt on ta vägagi meelitatud retsensioonides esitatud võrdlustest tõeliselt tähtsate autoritega ja massilisest ajakirjanduses ilmunud järelkajast.
Piketty teeside aluseks on statistika, mille ta on läbi töötanud. Raamatus viidatakse andmehulga allikana ainult tema veebilehele. Seal peab lugeja kõigepealt pikalt otsima, et leida kirjandus ja allikad. Mõningate katsetuste järel pean tunnistama, et ei suuda päriselt mõista, kuidas ta on selliste andmeteni jõudnud ja millist metoodikat kasutanud. Kuna uurin juba rohkem kui 15 aastat majandusajalugu, ei ole tegemist vist minu asjatundmatusega, vaid Piketty lohaka ja ebateadusliku esitusega. Lugeja peab lihtsalt kõike uskuma, mis talle ette söödetakse. Pikettyle on andmed teada ja keegi teine ei pea teada saama, kuidas nendeni jõuti.
Piketty andmete puhul on esmajoones tegemist SKT, kapitali ja investeeringutasuvuse omavahelise suhtega. Esmapilgul mõjub see viimaseid kolmesadat aastat hõlmav andmete hulk, mis käib ennekõike selliste riikide kohta nagu Prantsusmaa, Suurbritannia, USA, Saksamaa või ka Rootsi, muljetavaldavalt, kuid tegelikult esineb siin suuri statistilisi probleeme. Tänapäeval tavapärane majandusstatistika arendati välja alles pärast Teise maailmasõja lõppu. Mida lähemale tänapäevale, seda täpsem statistika. Sõdadevahelisel ajal olid andmed üksjagu ebatäpsemad. Esimese maailmasõja eelsed arvud on veelgi ebausaldusväärsemad. Piketty käsitleb viimast perioodi normaalse arenguna ja XX sajandit pigem normist kõrvalekaldumisena. Kuid kui usaldusväärsed võivad olla tema andmed, mis XIX sajandi puhul sõltuvad juba väga tugevalt umbkaudsetest oletustest?
Statistika võimalusi ja piire võib lugejale selgitada kahe näite varal. Me saame öelda midagi mõningate keskaegsete linnade reaalsete sissetulekute kohta, kuna meil on olemas andmed turuhindade ning käsitööliste, tööliste jne nominaalpalga kohta. Kui panna mõlemad andmekogumid omavahel suhtesse, saame teada, kas ja kui palju reaalsed sissetulekud kasvasid või kahanesid. Aga kuidas hinnata mõne riigi kapitali aastal 1850? Abiks võivad olla maksuandmed, kuid tulemus on keskaegsete käsitöölistega võrreldes palju ebatäpsem. Sama keeruline on olukord selle riigi SKTga.
Piketty andmed jätavad mulje täpsusest, mida tegelikult ei ole. XX sajandi puhul teeb ta näiteks ühe jämeda metoodilise vea. Kahte tema viiest vaatlusaastast (1930 ja 1950) iseloomustavad erakorralised sündmused, mistõttu on andmed suures ulatuses kasutud. 1930. aasta üleilmse majanduskriisi tulemusel kahanes dramaatiliselt mitte ainult SKT, vaid ka investeeringute väärtus ning 1950. aastal ei oldud veel Teise maailmasõja tagajärgedest üle saadud. Oleks ta vaatlusaastateks valinud aastad 1927 ja 1955, olnuks tulemus hoopis teine.
Piketty andmed ja statistika ei veena. Ta viitab õigusega lääneriikides seitsmekümnendatest peale ilmnenud sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemisele. Kuid ta ei ole esimene, kes seda teeb. Tema mõttekäike seoses üldise majandusajalooga pean ma enamasti lihtsalt ärritavateks ja tugevalt lihtsustatuteks. XIX sajandi romaanidest pärinevaid tsitaate võivad mõned lugejad küll pidada teretulnud vahelduseks, kuid leian, et need paisutavad asjata juba niigi liiga paksu raamatu mahtu. XIX sajandi suur sotsiaalne ebavõrdsus ei ole tõesti enam mingi uudis. Sellest hoolimata uskus enamik eurooplasi aastal 1900, et nad elavad paremini kui kunagi varem. Ja see vastas ka tegelikkusele!
Piketty raamatu tuuma moodustab tees, mille kohaselt investeeringutasuvus olevat tavaliselt majanduskasvust suurem. Seetõttu kasvavat kapital rahvastiku üldise heaolu kasvuga võrreldes kiiremini. Teesi esimene pool on rahvamajanduse üks aluseid ning igaühele selge. Ajalooliselt on SKT kasvanud enamasti vähem kui 1% aastas. Kuid kes investeeriks oma raha, kui investeeringu tulusus oleks näiteks 1%? Umbes 4% investeeringutasuvus on ajaloolisest vaatenurgast üsna tavapärane, nagu kirjeldab ka Piketty, kuna investeeritud kapital võib ka kaduma minna ja selle riski eest oodatakse ka vastavat tulu. Piketty alahindab aga ilmselgelt inflatsiooni tähendust investeeringutasuvusele ning kapitali kasvule. Lisaks tuleb paljude investeeringutulude pealt ka makse tasuda. Eestis oleks vaja näiteks peaaegu 8% brutoinvesteeringutasuvust, et saavutada 2% inflatsiooni juures 4% netotulu. Juhul kui inflatsioon on suurem, nagu see on enamasti ka viimase 20 aasta jooksul olnud, on vaja veelgi suuremat brutotulu. Ka varem on investeeringute tootlust kõikvõimalike maksude ja kuludega koormatud. Nii et 4% reaalne investeeringute tulusus on olnud tõenäoliselt pigem erand kui reegel.
Juhul kui liitintressi efekt toimiks tegelikult ka nii lihtsalt, nagu sisendab Piketty, ja kui kapital kasvaks segamatult reaalselt 4% aastas, osutuks võimalikuks ka järgnev näide. Talupoeg müüs 700 aastat tagasi rüütlile hea hobuse ja investeeris saadud summa intressiga 4% tingimusel, et raha ei tohi välja võtta ja selle tohib ainult ühele pärijale edasi pärandada. Investeeringu praegusel omanikul oleks sel juhul vähemalt kümme korda rohkem raha kui praegusel rikkaimal inimesel maailmas. Kapitali akumulatsiooni katkestavad aga inflatsioon ja maksud, sõjad, looduskatastroofid, isiklikud probleemid, abielulahutused ja majanduskriisid. Seetõttu on pikaajaline reaalne 4% investeeringutulusus enam kui ebatõenäoline. Mitte ükski keskaegse Euroopa aadliperekond ei ole jõudnud tänapäeva superrikaste edetabelisse, kuigi nende omanduses oli tunduvalt rohkem kui vaid üks hea hobune. Isegi Esimese maailmasõja eelse aja superrikastest peredest ei ole selles nimekirjas tänapäeval ühtegi.
Piketty teesi teine osa on aga veelgi kaheldavam. Kas kapital kasvab tõepoolest palju kiiremini kui üldine heaolu või SKT? Ei kasva. Õige on, et kapital võib veidi kiiremini kasvada või ka kahaneda. Kuid selleks, et kapital saaks SKTga võrreldes palju kiiremini kasvada, ei tohiks kapitalitulu välja võtta ja selle omanikud ei tohiks seda kasutada, sest vastasel korral ei tekiks ihaldusväärset liitintressi efekti. Tegelikult võtavad kapitalistid siiski pidevalt osa tulust välja ja mõned neist lähevad ka kapitali enda kallale.
Meie kapital koosneb nimelt kinnisvarast, väärtpaberitest, aktsiatest, ettevõtete osakutest, põllumajandusmaast jne. Paljusid kapitali kasvutulusid kasutatakse aga regulaarselt lisasissetuleku tagamiseks või ettevõtja tasustamiseks. Suur osa säästudest on mõeldud pensioniea kindlustamiseks, Eestis tuntud kui kogumispension ja täiendav kogumispension. Sajad miljonid inimesed säästavad lisa- või erapensioni jaoks. Paljudes riikides peavad ettevõtjad (sealhulgas ka sellised, kes vastavad Eesti FIEdele) ja vabakutselised iseseisvalt oma pensioni jaoks säästma, kuna nad ei ole riikliku pensionisüsteemi kaudu kindlustatud. See kapital kasutatakse loomulikult hiljem kõrgemas vanuses ära. Selleks et vanaduspõlves paremini elada, vahetatakse vajadusel ka suur maja väiksema korteri vastu. Mõned rikkad, keda me muidugi eriti kadestame, laristavad millalgi lihtsalt oma kapitali ära.
Piketty maalitud pilt pidevast kapitali akumulatsioonist ja rikkuse kontsentreerumisest ei pea lihtsalt paika. Massi reaalsed investeeringutulud on tänapäeval väiksemad, kui ta oletab, oluline osa tuludest võetakse ka välja. Piketty tulevikuprognoosid, mille kohaselt varaga seonduv ebavõrdsus järjest suureneb, on seetõttu igati üle paisutatud. Kapital lihtsalt ei taha nii kiiresti kasvada, nagu tema arvab.
„Eat the Rich!” ehk oli ühe 1987. aastal valminud halva filmi ja ühe Aerosmithi 1993. aastast pärineva laulu pealkiri, kuid selline võiks olla ka Piketty pakutud „kapitaliprobleemi” lahenduskäikude moto. Mõõdukaid pärandimakse suuremate varanduste pealt pean ma igati mõistlikuks ja seda arvamust jagavad ka paljud liberaalsed majandusinimesed. See ei tähenda, et peaks hakkama tädi Maali maamaja maksustama. Suurte varanduste päranduseks saamine on vastupidiselt selle ostmisele ühiskondlikult tõepoolest väga ebaõiglane. Progressiivse maksusüsteemi mõttekuse üle võib arutleda, kuigi mina seda ei poolda. Kuid konfiskeeriva iseloomuga progressiivsed maksud (Piketty puhul on kõrgeimaks määraks 80%) on mitmeid kordi läbi katsetatud ja need on osutunud täiesti mõttetuteks, kuna alati on kusagil mõni seaduselünk. Kui me maksustame juba sissetulekuid ja investeeringutulusid, siis kas tõesti tuleks veel ka varandust maksustada? See varandus ehitati ju üles maksustatud sissetuleku ja maksustatud investeeringutulude varal.
Piketty paneb isegi ette, et miljardäride maksumäär peaks olema 10% aastas nende varanduse pealt. Kelle omanduses on vähem kui 200 000 eurot, peaks maksma 0,1%, varandustele 200 000 kuni miljon eurot kehtiks 0,5% maksumäär ja sellest suurematele varandustele 1%. Kuna Piketty on täiesti ebatäpne, tähendab see, et enamik eestlasi peaks hakkama varandusmaksu maksma, kuna neil on kas oma korter või oma maja. Ja need, kes omal käel vanaduspõlve jaoks raha säästavad ja kelle omanduses on mõni veidi parem kinnisvara, asuvad juba maksuprogressioonis. Veidigi suurema ettevõtte omamise korral oleks maksustamine juba lausa kahjulik. Piketty ideed seoses varanduse maksustamisega oleks vaid siis võimalik ellu viia, kui me muudaksime terve maailma rahandusasjade jälitusriigiks. See on vägagi ebatõenäoline, kuid Piketty ettepanekud kõlavad osaliselt isegi hullemini kui Orwelli utoopia „1984”.
Vastupidiselt Piketty kirjeldatule valitseb meil tänapäeval palju suurem sotsiaalne võrdsus kui aastal 1913, mil suuremat osa inimkonnast kurnasid koloniaalimpeeriumid ja ka rikkaimates riikides olid sotsiaalsed erinevused kolossaalsed. Kümnendik kõigist brittidest töötas tollal teenijatena, kuna nende tööjõud oli nii odav! Mõelgu lugeja kas või tsaariajal Eestis valitsenud suurele sotsiaalsele ebavõrdsusele.
Piketty tegeleb mõningate maailma rikkaimate riikidega, kuid sotsiaalkaitsesüsteeme ei maini ta sõnagagi. Inimene, kes ei ole tervislikel põhjustel Lääne-Euroopas kunagi võimeline töötama, saab oma statistilise oodatava eluea jooksul vastavalt praegu kehtivatele määradele sotsiaaltoetustena rohkem kui pool miljonit eurot. Lääne-eurooplaste pensioniõiguste väärtus on täna palju suurem kui 100 000 või isegi mitusada tuhat eurot. Eesti keskmine pension vastab umbes 60 000 euro ühekordsele sissemaksele, et saada 65aastasena elukestev annuiteet. Praegu on olemas igasugused sotsiaalkindlustused, vanasti garanteeris ellujäämise ainult vaestemaja või vaeste hoolekanne. Sotsiaalsete õiguste näol ei ole küll tegemist mingi kindla kapitaliga, kuid juhul, kui me kasutaksime neid isiklikuks bilansiks, langeks sotsiaalne ebavõrdsus üksjagu, kuna äkitselt oleks enamikul lääne-euroopa majapidamistest varandust mitme tuhande euro väärtuses.
Nagu ülalpool juba mainitud sai, võib Piketty olla kohati inspireeriv, kuid tema raamat on liiga paks, see on väga halvasti ja keeruliselt kirjutatud ning sisaldab nii mõndagi, mis on metoodiline jaburdus. See on teada ka tema raamatu ostjatele, e-raamatute lugemise uurimuse hinnangul on tema raamatu lugemisprotsent vaid 2,4.* Seda, kes tõesti tahab sellesse raamatusse süveneda, ei saa tagasi hoida, kuid mina pean seda ajaraiskamiseks. Tõlkimine eesti keelde tundub mulle täiesti mõttetuna. On palju paremaid majandusajalugu käsitlevaid erialateoseid, mis tuleks ära tõlkida.
Olen selle poolt, et sotsiaalset ebavõrdsust tuleb vähendada suurema miinimumpalga, paremate sotsiaalhüvitiste ja teatava ülevalt alla ümberjaotamise teel. Piketty raamatut pean ma tühjaks sõnamulinaks. Ühiskonnad peavad aktsepteerima rikkust ja sotsiaalseid erinevusi, kui need ei baseeru kriminaalsel tegevusel. Rikkus, milleni on jõutud seaduslikul teel, ei ole kuritegu, vaid saavutus.