„800 aastat” – millest ja milleks?

Linda Kaljundi, Marek Tamm

Tänavu on õhus ohtralt juubelihõngu. Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistatakse nii trükisõnas, muuseumides ja teatrilaval kui peatselt ka filmilinal ja linnaruumis. Identiteediotsingute kõrval võib nende nõnda pompoosseks lahvatanud pidustuste juuri otsida ka tõsiasjas, et iseseisvumine justkui olekski üks väheseid võidukaid aastapäevi, mida meil on tähistada. Kui pöörata pilk rahvusliku ajaloo kuulsusrikaste hetkede poole – muistne vabadusvõitlus, Jüriöö ülestõus, Mahtra sõda, Teise maailmasõja lahingud jne –, siis tuleb tõdeda, et kõigi nende puhul on tegemist pigem kaotuste kui võitudega. Asudes käesolevaks aastaks kavandama Henriku Liivimaa kroonika konverentsi, tekkis spontaanne mõte ühendada see Eesti ristisõdade 800. aastapäevaga. Praeguseks on selgunud, et see mõtteseos polnud ei ootamatu ega ebatavaline: nii toimus näiteks 1. aprillil Otepääl ajalookonverents „800 aastat muistse vabadusvõitluse algusest”, mis ei jäänud tähelepanuta päevalehtedeski. Nagu iga aastapäeva puhul, nii on ka 1208. aasta näol tegemist muidugi vaid sümboolse kokkuleppega. Sellesse aastasse on Henriku kroonikas paigutatud küll riialaste regulaarsete ristiretkede algus Eesti alale, kuid retked nagu ka kogu ristisõjaliikumine olid alanud siiski palju varem. 1206. aastal olid teinud sõjakäigu Saaremaale taanlased, kõnelemata sellest, et püüdeid Eesti alasid oma kiriku- ja mõjupiirkonda liita tunneme juba XII sajandi teisest poolest. Ent nii nagu Henriku kroonika on kanoniseerinud Eestimaa vallutamise lõppdaatumi – Saaremaa alistumine 1227. aastal –, nii langeb talle ka selle alguse piiritlemise au.

Kas ja kuidas, kelle tarvis ja milleks me seda aastapäeva aga õigupoolest tähistama peaksime? Jättes selle vajalikkuse küsimuse praegu lahtiseks, võib osutada, et esmajoones seostub selle tähtpäevaga nimetamise probleem. 800 aastat Eesti ristiusustamisest? Aga kui ristiusk oli Eestis selleks ajaks juba mõningal määral tuntud? Ehk siis juba 800 aastat Eesti kirikut? Kuigi, selleks oleks olnud õige aeg eelmisel aastal, nimetati ju esimene piiskop siinmail ametisse 1207. aastal; samal ajal oleksime võinud tähistada ühe veelgi varasema misjonipiiskopi Fulco ametissenimetamise (1167. aastal) 840. aastapäeva. Või hoopis 800 aastat Eesti tule ja mõõgaga vallutamise algusest? Siingi võiks aga visata õhku küsimuse: mida me õigupoolest teame võimu ja maavalduste jaotumisest pärast krestomaatiliseks kuulutatud Saaremaa vallutamist? Ja muidugi, alati jääb võimalus tähistada ka Eesti Euroopaga liitumist. Seega toob seegi juubel ilmekalt esile tõsiasja, et mis tahes aastapäevad on vajalikud esmajoones neid loova ja kehtestava identiteedi jaoks. Kui „Eesti Vabariik 90” on teinud jõulise valiku 1930. aastate rahvuspedagoogilise identiteedi kasuks, siis küsimuses, milleks ja millisena vajab Eesti mälestust oma keskajast, tundub praegusajal olevat märksa vähem konsensust. See mõningane kahevahelolek võib aga endas kätkeda ka tänuväärseid impulsse toonaste aegade ajalootõlgenduse ümbermõtestamiseks.

Nagu ülal viidatud, tugineb Eesti ajaloo raamjutustus suuresti ühele teosele, Henriku Liivimaa kroonikale. See tekst, mis kirjeldab XIII sajandi alguses Liivi- ja Eestimaal aset leidnud ristisõdasid, on ühtlasi esimene siinsete alade kohta kirjutatud ajalooteos. Henriku kroonika kujutab endast Eesti ajaloo omalaadset tüviteksti, mida rahvuslik ajalooteadvus on püüdnud enda jaoks tõlkida, kasutada ja ära kasutada XIX sajandi keskpaigast alates. Just sellele teosele tuginevad mitmed meie arhetüüpsed ajalookangelaste ja vaenlaste kujud, nagu rajaneb ristisõdade tõlgendamisele muistse vabadusvõitlusena ka Eesti ajaloo ideeline selgroog – igikestev võitlus kaotatud vabaduse taastamise nimel. Ühelt poolt näiksegi, et pole ühtegi teist ajalooallikat, mida me nõnda hästi tunneme: mitmed selle katked, tegelased ja metafoorid on saanud igituttavaks ajalooromaanide ja -õpikute vahendusel. „Laula, laula, pappi!” Teiselt poolt on aga meie suhe selle kroonikaga olnud alati pingeline: kroonika, mis tähistab kirjutatud ajaloo sündi, markeerib ühtlasi võõra võimu algust.

Seda üllatavam on tõdeda, et õigupoolest ei ole me tahtnud sellest ajalookroonikast enesest, tema autori väljendatud mõtte- ja väärtusmaailmast kuigi palju teada. Ehkki Henrikuga lähema tutvuse sõlmimine võiks meil ühtlasi aidata selitada oma suhtumist vanemasse ajalukku. Rahvuslike tõlgenduste taagast vabanemisel võivad osutuda vägagi avastuslikuks just need vaatenurgad, mis on tekkinud sellele tekstile n-ö väljastpoolt lähenemisel. Viimase aastakümne jooksul on Henriku kroonikast saanud tõeline täht ka rahvusvahelisel teadusareenil: on ilmunud mitmeid uusi tõlkeid ja vanadegi tõlgete uustrükke, üha sagedamini kohtab tema nime uurimustes ja konverentsiettekannetes, kus tema vaateviisi kasutatakse oma ajastu ristisõjaideoloogia hiilgava näitena. Kummatigi on see mahukas uurimistöö, mida Henriku kroonika kohta on tehtud üle Euroopa, jäänud siiani laialipillutatuks.

Uute tõlgenduste koondamise on seadnud endale eesmärgiks Tallinna ülikooli keskaja keskuse ja Põhjamaade keskajauuringute tippkeskuse koostöös 22.–24. maini korraldatav konverents „The Chronicle of Henry of Livonia: Crusading and Chronicle Writing at the Medieval Baltic Frontier” („Henriku Liivimaa kroonika. Ristisõda ja ajalookirjutus Läänemere keskaegsel rajamaal”). Üritusel osalevad ettekannetega praegusaja tuntuimad Henriku kroonikaga tegelevad ajaloolased, arheoloogid ja kirjandusteadlased Skandinaaviast, Inglismaalt, Ameerikast, Itaaliast, Lätist ja Eestist. Sest lõppude lõpuks kujutavad ju tähtpäevad endast ühtlasi ka tänuväärset võimalust lihtsalt teemade ja ajaperioodide juurde tagasi pöörduda.