Aasia sajand I

Ida-lääne diskursus on puhtmentaalne kategooria, tegelikkuses ei ole seesugust piiri, ei geograafilist, geopoliitilist ega kultuurilist kunagi olnud.

MÄRT LÄÄNEMETS

XXI sajandit on juba mõnda aega esile tõstetud kui Aasia sajandit. „Maakera pöördub itta!“ on saanud taas loosungiks, mille meelsasti heiskavad nii majandusest kui ka mõtteviisidest rääkijad. „Õhtumaa allakäik“ tundub olevat juba tagasipöördumatu ja meil õhtumaalastel, vana Euroopa asukatel paistab ainuke võimalus üleilmses konkurentsis ellu jääda Aasia sajandisse võimalikult sujuvalt – ja kasumlikult – sisse elada. Ärikeeles tähendab see kehtestada ennast Aasia turgudel. Sest majandus ja äri on ju tänapäeva diskursuse keskne teema, a ja o – muu on kõrvaline ja õigustab ennast ainult sedavõrd, kuivõrd aitab kaasa pühale äritegevusele ja kasumi teenimise eesmärgile. Seda tehes või vähemalt teha püüdes seisame aga üha sagedamini tõdemuse ees, et Aasias edukas olemiseks peame omaks võtma Aasia mängureeglid. Meeldib see meile või mitte.

Ka meile siin Euroopa kunagises päranurgas hakkab pikkamööda kohale jõudma, et isegi muu maailma sabas sörkimiseks, ilma et vahe liiga pikaks veniks (sammu pidamisest ei söanda ma siin rääkidagi) tuleb Aasiaga tegeleda, seda tundma õppida ehk – levinud kentsaka slängi sõnavara pruukides – „kasvatama Aasia-alast ekspertiisi“. Kui kilplaslikult meil seda riigi tasemel tehakse, on omaette teema, aga jäägu sellest kirjutamine oma aega ja teisi kirjutajaid ootama.

Tuleme meie nüüd tagasi Aasia mängureeglite juurde ja kordame, et tahtes Aasias edukalt ja kasumlikult äri ajada, tuleb need endale selgeks teha. Ja neid järgida. See on paratamatu, sest suures plaanis oleme juba olukorras, kus reegleid kehtestab Aasia kui tugevam ja rikkam pool. See on meile uus olukord, sest enne XX sajandi lõppu oli lugu enamasti vastupidine ja eurooplasele Aasia poole kui (võimaliku) võrdväärse partneri meeldetuletamine tekitas reaktsiooni stiilis „tohoh, te mässate jälle!“.

Ühtäkki oleme üllatunud, et kaua suikunud draakon on ärganud ega mõista oma torkijate ja toitjate vastu põrmugi tänulik olla, vaid tuleb välja oma reeglitega ja ähvardab ülejäänud maailma alla neelata. Pageda pole kuskile ja draakonit parketikõlblikuks teha pole kah enam jõudu.

Wikimedia Commons

Rahvusvahelises bisnises on ida ja lääne rollid suuresti vahetunud. Vaatame Hiina ja India kui suurte tegijate poole ning katsume neile meelepärased olla. Ikka selleks, et Aasia pirukast paremat tükki haugata. Jaapani ja omaaegsete „Aasia tiigritega“ oleme üldiselt rahul, sest nemad kohanesid rohkem või vähem meie reeglitega ja nendega läheb äri hästi. Hiina-sugune gigant aga, keda progressiivne lääs (Venemaa ja Ameerika muidugi kaasa arvatud) vähemalt oopiumisõdadest saadik on üritanud kõikvõimalike viiside ja vahenditega endale suupäraseks vormida, alates kahuripaadipoliitikast ja kontsessioonialadest XIX sajandil ning lõpetades kommunismi eksportimise ja uue majanduspoliitikaga XX sajandi teisel poolel, on osutunud liiga suureks suutäieks.

Ühtäkki oleme üllatunud, et kaua suikunud draakon on ärganud ega mõista oma torkijate ja toitjate vastu põrmugi tänulik olla, vaid tuleb välja oma reeglitega ja ähvardab hoopis ülejäänud maailma alla neelata. Pageda pole kuskile ja draakonit parketikõlblikuks teha pole kah enam jõudu. Väliselt on ta ehk natuke isegi kombeid õppinud ja petab meid ühes ja teises ikka ja jälle ära, aga üha enam leiame ehmatusega, et oma draakoniloomust ta kuigivõrd muutnud ei ole. Räägib revanšist ja kättetasumisest talle osaks saanud alanduste eest. Ja mitte ainult ei räägi, vaid teebki ära.

Loobuda ärist või väärtustest?

Nõnda siis olemegi olukorras, kus meie valikud jäävad üha ahtamaks. Aasia pakub meile ahvatlevaid ärivõimalusi, mida oleme varmad ära kasutama, aga selle hinnaks on pahatihti loobumine meile omastest väärtusnormidest, mida me oma naiivsuses peame universaalseks. Meie Aasia partner aga mitte ja nii ei jäägi meil muud üle kui tema mängureeglid vastu võtta või siis loobuda heast bisnisest. Kui ärihuvid jäävad peale – ja enamasti nad jäävad –, siis tuleb draakonile tema lõiv ära maksta ja tema reeglitega kohaneda. Kui meile miski seal ehk ei meeldigi, aga me ometi mängida (loe: bisnist teha) tahame ja sealjuures ka midagi teenida (aga kes see hakkab ilma hea teenistuse lootuseta bisnist tegema), tuleb see, mis võimalik, endale ilusaks ja vastuvõetavaks mõelda; mida aga kohe kuidagi ei kannata ilusaks ja vastuvõetavaks mõelda, see tuleb kollektiivse südametunnistuse rahustamiseks maha vaikida, valeks või ebaoluliseks kuulutada.

Näiteks mõtleme Hiina autoritaarse survepoliitika pehmema poole kollektiivsetest huvidest lähtuvaks konfutsianistlikuks rollieetikaks ja veename ennast, et selle omaksvõtt tuleb meilegi aiva kasuks, sest lääne individualism olevat ju sügavalt ebainimlik ja inimsoo progressi umbtee. (See siin on nüüd muidugi minu lihtsustatud ja utreeritud väide, sest konfutsianismist on maailmal õppida ja väärt üle võtta paljutki, aga jutt käib kommunistliku autokraatia mimikrist konfutsianistliku retoorikaga ja selle heausksest vastu­võtust.) Hiina võimude üha süveneva ja varjamatu genotsiidi- ja vägivaldse ümberrahvastamispoliitika osas oma riigi rahvaste suhtes maailma silma all, kui kannatavad miljonid ning hävivad pika ajaloo ja kultuuriga rahvad (tiibetlased, uiguurid, mongolid, nimetades ainult suuremaid, sest kümned väiksemad ei ületa uudiskünnist), eelistame ärihuve silmas pidades pea liiva alla peita. Hiinlastega diili tehes me ei räägi sellest. See pole viisakas.

Või teatud puhkudel isegi leiame küünilise õigustuse, et uiguurid on ju muslimid, seega lähtub neist permanentne terrorioht, mis on Hiina teerullipoliitikast hullem, sest sellega kaasa mängides on võimalik vähemalt rikkaks saada; seega Hiina valitsus teeb uiguuri muslimeid tasalülitades maailmale hoopis heateo.

Kommunism meile muidugi ei meeldi, aga Hiina puhul oleme selle probleemi enda jaoks juba ammu lahendanud, harjutades ennast mõtlema, et ega majandusreformide edenedes Hiina ei olegi enam kommunistlik maa, vaid peaaegu padukapitalistlik. Hiina ise oma maailmale suunatud kuvandiloomega aitab sellele väärkujutlusele teadlikult üha kaasa. See, et Hiina Rahvavabariiki valitseb endiselt Hiina Kommunistlik Partei; et poliitilisest reformist pole Hiina RV loomisest saadik õhkõrna märkigi; et partei roll riigi elus tugevneb ja partei juht esimees Xi Jinping on teinud endast kõikvõimsa eluaegse liidri; et liiga julgeid ja liiga rikkaks saanud kapitaliste represseeritakse. (Kõige hiljutisem kaasus on Hiina populaarseks ärikuvandiks saanud kuulsa interneti kaubanduskonglomeraadi Alibaba looja ja juht Jack Ma, kes pärast kriitilist sõnavõttu mullu oktoobris valitsuse vaba ettevõtlust piirava poliitika kohta on avalikkuse eest täiesti kadunud; keegi ei tea või vähemalt ei räägi, kus ta viibib.) Hongkongile rahvusvaheliste lepingutega lubatud ja tagatud autonoomia ja demokraatia jalge alla tallamine meid muidugi häirib, aga sellega hakkame juba pikkamööda harjuma. Kõige kokkuvõtteks kuuleme ikka ja jälle kiidulaule Hiina poliitika efektiivsusest, mida laisale ja manduvale Euroopale soovitatakse eeskujuks võtta.

Hiina võimude üha süveneva ja varjamatu genotsiidi- ja vägivaldse ümberrahvastamispoliitika osas oma riigi rahvaste suhtes, kui kannatavad miljonid ning hävivad pika ajaloo ja kultuuriga rahvad (tiibetlased, uiguurid, mongolid ja kümned väiksemad), eelistame ärihuve silmas pidades pea liiva alla peita. Pildil Ida-Turkestani lipuga demonstrandid uiguure toetamas.

Wikimedia Commons

Hiina puhul võime seda väärtuskonflikte tekitavate juhtumite nimekirja pikalt jätkata. Aga ega teistegi suurte, keskmiste ja isegi väikeste Aasia riikide osas, kellega suhetes ärihuvid kipuvad varjutama kõik muu, sellised väärtuskonfliktid olematud ei ole. Isegi „maailma suurima demokraatiana“ tuntud India puhul. Aga Indiast kunagi edaspidi. Tundub, et selle dissonantsi lahendamise või pigem varjutamisega globaalne ärikogukond poliitikaeliidi toel suuresti ametis ongi. Kuhu see välja viib ja millisest punktist alates selline jaanalinnupoliitika enam meie enda (rahva, riigi, kogukonna, maailmakorra) huve tegelikult ei teeni, sellest eelistatakse otsesõnu mitte liiga palju rääkida. Kui poliitikavaatlejate mõttekojad ja inimõigusorganisatsioonid nende küsimuste analüüsiga tegelevadki, siis riikide valitsuste ja ärikorporatsioonide tegevust mõjutavad need analüüsid paraku (veel?) vähe.

Aga jätame ka Hiina siinkohal natukeseks ootama ja tuleme tema juurde tagasi järgmises loos. Praegu jätkame üldisema arutlusega, mis on kasulik teemaarendusele konteksti loomiseksKuigi niimoodi võib paista, ei taha ma käesoleva Aasia sajandi küsitavuste teema sissejuhatuseks mõeldud loos hakata üles soojendama igivana müüti hommiku- ja õhtumaa, ida ja lääne, Aasia ja Euroopa lepitamatutest ja ühitamatutest vastuoludest ammu ära leierdatud Rudyard Kiplingi vaimus: „Oo, ida on ida ja lääs on lääs ning eales need ei kohtu.“ Tänapäeva teadmiste valguses meie pisikese inimeste maailma, selle ajaloo ja toimimisviiside kohta peaks ammugi selge olema, et tegelikkuses ei ole seesugust piiri, ei geograafilist, geopoliitilist ega kultuurilist kunagi olnud. Ida-lääne diskursus on puhtmentaalne kategooria, sündinud kunagise nn õhtumaalase kohtumisel tundmatuga, hommiku poole jäävate maade, rahvaste ja riikidega; aja jooksul on see süvenenud, kinnistunud, moondunud ja keerustunud, läbi nähtud, aga ometi ikka veel visalt toimiv.

Vahemärkusena olgu öeldud, et ega hommiku poolt õhtu poole vaadatuna asi palju parem pole olnud. Omad müüdid ja stampettekujutused läänemaade kohta kujunesid ka nn idamaades. Ainult et meie teame neist palju vähem, sest meie müütidesse polnud neil asja ja neid nad ei mõjutanud, kuni lääne orientalistid ida lugusid tõlkima ja vahendama hakkasid. Ja siis oli läänlase reaktsioon, kes tolleks ajaks (XIX sajand) suure osa idast varanduste jahil juba oma käpa alla oli saanud ja sellega lääne eelisarengule täiskäigu andnud, pigem põlglik-üleolev. Andis imestada, kui vääralt need asiaadid maailma, see tähendab, meid ja meie ettekujutust maailmast, mis ju üksi saab õige olla, sest seni seda kellegi teise omaga võrrelda õieti ei saadudki, ja meie ilmselgelt ülimuslikke, eelkõige kristlikke ja isikuvabadust rõhutavaid väärtusi tajuvad. Siit sündiski arusaamine, et tegemist on põhiliselt alaväärtusliku rassiga, keda Euroopa peab õpetama, kasvatama ja tsiviliseerima. Eriti britid tegelesid sellega jõudsalt ja edukalt oma kahe sajandi vältel. Tulemuseks küll maailma teatud ühtlustumine ja lääne standardite unifitseerumine, aga samal ajal ka Aasia kimäärtsivilisatsioonide kujunemine, mille silmatorkavaimad näited (juba oma suurusest tulenevalt) ongi Hiina ja India.

Orientalism ja Aasia müüdid

Teiselt poolt sugenes teadmiste kumuleerudes ning Euroopa kultuurikeskkonnas üha laialdasemalt levides ja muidugi moondudes läänlase teadvusse tasapisi ka omajagu romantilis-eksootilist imetlust ida vastu – ex Oriente lux –, mis aga oli tegelikkusest sama kaugel kui ida alaväärseks kuulutamine. Mõlemad mõttesuunad said hiljem lääne kriitilises eneserefleksioonis märgistatud „orientalismi“ sildiga ja hakkasid teatud mõttes pahupidi pööratuna osalema uues Aasia müüdi loomes, mida ka aasialased ise hakkasid üha rohkem ja meelsamini üle võtma. Koos tehnoloogiatega olid nad ära õppinud Euroopast tulnud väärtused, reeglid ja ideoloogiad, neid enda omadega ühendanud ning leidsid, et need võivad selles maailmas ellujäämiseks ja enese (taas) maksmapanekuks vägagi kasulikud olla.

Sedasi vaadelduna ei ole selle loo leitmotiiviks valitud Aasia sajandi ootus või ihalus (millega kaasneb ka pelg ja ehmatus selle ees) mitte midagi muud kui seesama vana orientalism uues kuues, mida püütakse endise innuga ratsionaliseerida ning sellele meile vastuvõetavaid ja meid rahuldavaid põhjendusi leida. Ärilised ja majanduslikud põhjendused ehk otsesõnu kasumijaht on need, mis tänapäeval maksavad ja kõike ettevõetut õigustavad. Ka ilmsete kultuuriliste ja eetiliste väärtuskonfliktide puhul.

Üldiselt ei püütagi rahvusvahelises suhtluses omakasupüüdlikke huvisid peita nagu vanasti mingi religioosse või muu „õilsa“ missiooni kattevarju alla, sest majandusvärk on ise saanud religiooniks. Eesmärk saada jalg Aasia tärkavate majanduste (emerging economies) ukse vahele ja hakata sealt suurt rikkust koju tooma ei erine oma olemuselt ju kuigivõrd mõnesaja aasta tagusest suurte meresõitjate ja vallutajate mentaliteedist; erinevus on vaid vahendites ja tehnilistes võimalustes. Eesmärk on ikka sama: vallutada Aasia, mis nüüd tähendab jõuda Aasia (ja ka globaalsetele) turgudele – ning teenida kasumit. Otsesed sõjalised vallutused enam nii aktuaalsed ei ole kui vanasti (kuigi kahjuks ei ole need veel lõplikult kadunud; vähemalt ähvarduste – peenemalt heidutuse – ja võidurelvastumise kujul), aga varjatud veretu sõda oma võitjate ja kaotajatega käib suure pingega edasi. Eesmärgis vahet ei ole: võita, lüüa konkurendilt üle rohkem toorainebaase ja tarbijaid, luua endale suuremaid tootmisvõimsusi ja sellega haarata oma „hõimule“ rohkem võimu ja heaolu. Globaalne eluruum ja heaolu kõigi jaoks on ehk ideena kasvanud ja kasvamas, aga üldine tegelikkus, Realpolitik, mõtlemisviis iseenesest tribalistlikke suundumusi kuigivõrd ületanud ei ole.

Selles suhtes ei ole läänel ja idal mingit vahet ja õigem oleks see ajast ja arust vastandus üldse välja jätta. Nagu näha, siinkirjutaja sellega veel hakkama pole saanud. Aga järgmistes lugudes püüan teemat käsitleda juba konkreetsemalt, konkreetsete maade, juhtude ja olukordade kirjeldamise ja analüüsi kaudu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht