Aeg ja Helmed

Võiks ju leppida sellega, et elatakse ajas, kuhu ollakse sündinud, selmet Euroopat enne Esimest maailmasõda taga igatseda

Tuudur-Jaan Rekkor

Robert Musili „Omadusteta mehes“ (1930–1943, ee 2006, lehekülgede numbrid sulgudes viitavad teose esimesele köitele) figureerib tegelane nimega Walter. Ta on peategelase Ulrichi lapsepõlvesõber, keda peetakse enneolematult andekaks. Kõikvõimalike erialade spetsialistid annavad ikka ja jälle talle suurt tulevikulootust (lk 57). Ent Walter jääb üha vanemaks ja vanemaks ning loodetud-oodatud geeniusepuhangut ei paista kusagilt. Tema naine Clarisse haletseb meest ja sõnastab tema elukäigu üpris tabavalt: „Pole teist niisugust pääsmatuse näidet nagu see, mida pakub andekas noor inimene, kui ta aheneb tavaliseks vanainimeseks.“ (lk 56) Ulrich kahtlustab, et tegelikult on Walteri ainuke anne see, et teda võetakse suure ande pähe.

Walterile ei tulnud pähegi mõelda, et tema säde jäi süttimata tema enda tõttu. Musil kirjutab: „Aga sellal kui ta seisund oli viimase aasta jooksul aina hullemaks läinud, oli ta ühtlasi leidnud imelist abi mõttest, mida ta varem polnud küllaldaselt hinnanud. See mõte polnud midagi muud, kui see, et Euroopa, milles ta elama on sunnitud, on pääsmatult mandunud. Kui seni oli tema olnud töövõimetu ja ennast halvasti tundnud, siis nüüd oli aeg võimetu ja tema terve.“ (lk 69) Kui keskkond soosis Walteri talendi avaldumist, ei olnud tema valmis, ja kui Walter oli valmis, ei soosinud keskkond. Peale pisukest polemiseerimist pani Walter ühiskonnale diagnoosi selgelt ja lühidalt: „Tänapäeval on kõik allakäik!“ (lk 69)

4. juuli Eesti Päevalehes ilmus Raul Ranne intervjuu Mart ja Martin Helmega. Martin Helme teatab väga originaalselt, lausa ennekuulmatult: „Maailm on muutunud, ja ainult halvemaks, dekadentlikumaks.“ Isa Helme noogutab ja lisab, et moraal ja tõekspidamised lähevad ees ja ühiskond kohe järele. Muu hulgas küsib intervjueerija Mart Helmelt, milline siis on tema ettekujutuses see ideaalne aeg, kui maailm oli parem paik. Helme vastab, et tema näeb ideaalse ühiskonnana Euroopat enne Esimest maailmasõda. Seega täpselt todasama aega, mille olustikku, probleeme ja kordaminekuid Robert Musil tuhandete lehekülgede kaupa kirjeldab ja analüüsib. Helmed unistavad ajast, millest Walter minema tahtis pääseda – ühe mehe õnn on ikka teise õnnetus või ühe unistus on teise jälestus.

Ihalus ajas sada aastat tagasi rännata on minu arvates peaaegu sama jabur kui hädaldada ja vangutada pead selle üle, et Eesti peaks ikka tuhande kilomeetri jagu lõuna pool paiknema. Jah, selle võrdluse erinevus seisneb selles, et proovigu ma kui palju tahes rakendada hüperbooli ja näidata Helmete ihalust naeruväärsena, siis see ei õnnestu. Eesti, mis asub tuhat kilomeetrit lõuna pool, on arvestatavam võimalus, kui maailm ajas sada aastat tagasi viia, kas või näiliselt.

Eks see ole ikka kohutav õnnetus küll, kui sünnid sedasi sajandiga mööda. Võib-olla lohutaksid siinkohal Artur Alliksaare luuleread hetkest ja ajast. Võib-olla tasub Alliksaart tõsiselt võtta ja leppida meie elu kujundava paratamatusega ja tegelda probleemidega, mis on meist sõltuvad? Kui see kõik käib üle jõu ja aeg – nagu Helmed on sõnastanud – nõuab krõbedamat kõnepruuki, siis ei oska küll muud soovitada, kui … Ei, las ta jääb. Pealegi, ma ei nõustu sellega, et aeg krõbedamat kõnepruuki nõuab. Aeg ei oska midagi tahta ega nõuda.

Looduses mõõdetakse intelligentsi kohanemisvõimega. Inimene on kõige kohanemisvõimelisem loom ja vaat kus – saigi toiduahela tippu. Neist organismi (loe: ühiskonna) osadest, mis ajaga ei kohane, saavad rudimendid, atavismid, anakronismid. Nad lõpetavad seal, kus Jaak Madisson tahaks oma oponente näha: ajaloo prügikastis. Sealtsamast prügikastist pärineb ka Martin Helme lubadus EKRE võimuletulekul pagulased välja saata. Võib-olla on asi minus, aga meenutab Nõukogude-aegseid deporteerimisspetsialistidest logistika­operaatoreid, kelle käed-jalad aastatel 1941 ja 1949 tööd täis olid.

„Halvimaks sisetunde puuduseks tuleb pidada just seda, kui inimene aega tähele ei pane,“ on kirjutanud saksa klassik Thomas Mann („Võlumägi“ II, 279: 2008). See on hea mõte, mida kõigil Walteritel tähele tasub panna. Kui märkad aega, siis ehk märkad ka hetke, kui nii sina ise kui ka aeg on korraga õitsenguks ja geeniusepuhanguks valmis. Tõsi, see hetk võib väga üürike olla. Nagu Otto von Bismarck on kujundlikult väljendanud, lendab inimesest kaua oodatud õnn mööda nagu liblikas, tuleb ainult tähele panna ja see kinni püüda.

Kui Helmetele midagi veel lisada, siis kõlaks see hollywoodilikult: just let it go, dude. Võiks ju leppida sellega, et elatakse ajas, kuhu ollakse sündinud. Sest ajaga kord juba on see lugu, et ruumi veel muudad, aega mitte. Mis Walterisse puutub, siis tema läks kadunud aja otsingul aegamisi hulluks.