Ajalugu, identiteet ja põhjamaisuse idee

Kõige selgemalt väljendub Eesti põhjamaisuse geopoliitika Aleksander Kesküla poliitilises programmis. Tema kaugemaks eesmärgiks oli Eesti eraldumine Venemaast ja liitumine põhjamaade föderatsiooniga.

MARGO ROASTO

Ajalookirjandusel on ühiskonnas täita mitu olulist rolli. Esmatähtis on minevikus aset leidnud ajalooliste protsesside kirjeldamine, selgitamine ja mõtestamine. Lisaks sellele on ajalookirjandusel märkimisväärne mõju ühiskonna identiteedi kujunemisele. Just ajalookirjandus annab sageli vastuse küsimustele selle kohta, kes me oleme ja kust me tuleme. Seejuures on demokraatlikus ühiskonnas päris loomulik, et ajalookirjandus ei saa anda nendele küsimustele ühte ja ainuõiget vastust. Ajaloolane saab ajalooprotsesse käsitleda erinevast vaatepunktist ja eri viisil, pakkudes seeläbi lugejale mitmeid võimalusi mineviku mõtestamiseks ning oma identiteedi kujundamiseks.

Eesti rahvuslikus ajalookirjanduses on põhjalikult ja mitmekülgselt käsitletud ajalooprotsesse, mis viisid Eesti rahvusriigi sünnini. Eesti riigi rajamiseks vajalikud eeldused ei tekkinud aga üleöö. Eestlaste kui modernse rahvuse kujunemine seondub XIX sajandi keskpaiga rahvusliku ärkamisaja mõistega, eestlaste poliitiline ärkamine aga pigem 1905. aasta revolutsiooniliste sündmustega. Siiski ei kujunenud ka pärast 1905. aasta revolutsiooni eestlaste poliitiliste nõudmiste sihiks omariiklus. Kuni 1917. aastani seadsid eesti rahvusliku liikumise juhid eesmärgiks rahvusliku autonoomia Vene keisririigi koosseisus. Alles 1917. aasta Veebruarirevolutsioon ja hilisem oktoobripööre muutsid poliitilist reaalsust sedavõrd, et võeti suund iseseisvuse väljakuulutamisele.

Eesti rahvusriigi sünnini viinud otsused langetati ebakindlal ajal, mil Esimene maailmasõda veel kestis. Seetõttu on päris loomulik, et kaalumisele tuli ka alternatiivseid lahendusi, mis ei oleks ilmtingimata pidanud päädima Eesti iseseisvuse väljakuulutamisega. Ajaloolise tervikpildi huvides on ajaloolastel iseäranis vajalik tundma õppida ka seda laadi lahendusi. Ajastu mõistmiseks võivad olla tähtsad ka need ideed, mida kunagi ellu ei rakendatud. Nii tuleb pidada igati tänuväärseks, et ajaloolane Mart Kuldkepp on sel aastal ilmunud põhjalikus käsitluses vaatluse alla võtnud ühe seda laadi mõtte, mida ta ise on nimetanud eestlaste põhjamaisuse ideeks.

Mart Kuldkepp kasutab monograafias „Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd“ Eesti rahvusriigi sünniloo jutustamiseks uudset vaatenurka. Ta on uurinud, millise sisu omandas aastakümnete jooksul mõte, et Eesti on põhjamaa ja eestlased põhjamaine rahvas. Põhjamaisuse idee väljendusvorme rahvuslikust ärkamisajast kuni Teise maailmasõjani tutvustab Kuldkepp kindlal eesmärgil. Ta väidab, et teistsuguse ajalookulu korral oleks Eestist võinud rahvusriigi asemel saada liige Rootsi juhitud põhjamaade föderatsioonis. Kuna nii ei läinud, siis on Kuldkepi sõnul „Eesti poliitilise põhjamaisuse küsimus jäänud Eesti ajaloos võrdlemisi vähetuntud teemaks, mida varjutab iseseisvuse-järgses eesti rahvuslikus eneseteadvuses kinnistunud lugu n-ö mitte-föderalistlikust Eesti riiklusest kui eesti rahvuslike püüdluste ainuvõimalikust sihist ja väljundist“ (lk 10). Kuldkepi eesmärk on lugejat veenda, et veel Esimese maailmasõja lõppjärgus olid samavõrd tõenäolised ka teised arengustsenaariumid.

Eesti põhjamaisuse idee näib Kuldkepi käsituses hõlmavat vähemalt kolme tasandit. Esiteks on see seotud vana hea Rootsi aja müüdiga. Kuldkepp selgitab, et muistendid, kus Rootsi võimuperioodi Eestis kujutati positiivses valguses, olid XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses Eestis laialt levinud (lk 27). Samal ajal hakati Rootsi aega väärtustama ka Eesti ajalookirjanduses. Eesti vabariigi perioodil kasutati aga vana hea Rootsi aja motiivi Eesti ja Rootsi riigi ajalooliste sidemete esiletõstmiseks. Kuldkepp kirjeldab seega, kuidas esialgu rahvapärimusena tekkinud hinnang, mis kinnistus rahvuslikus ajalookirjanduses, leidis hiljem kordamist välispoliitilistel eesmärkidel.

Teisel tasandil väljendus põhjamaisuse idee eestlaste regionaalses identiteedis. Kuldkepp väidab nimelt, et eesti rahvuslikule liikumisele oli algusest peale iseloomulik põhjamaade suundumus, mis pidi välistama nii eestlaste venestumise kui ka saksastumise. Selle suundumuse sihtideks olid kultuuriline ühendus Soomega ja poliitiline ühendus Rootsiga (lk 22). Kuldkepp märgib, et eestlastele oli lähedus „rootslaste ja teiste skandinaavia rahvastega eesti rahvusluse kujutlusmaailma jaoks kahtlemata vähem oluline kui hõimuvendlusest tulenev lähedus Soomega“ (lk 26). Sellele vaatamata on Kuldkepp keskendunud raamatus just eestlaste püüdlustele Rootsi suunal, sest selle teeb tähelepanuväärseks „regionaalse enesemääratluse poliitiline aspekt: lootus Rootsi võimu mingil kujul taastulekuks“ (lk 26).

Poliitilisest aspektist, milles väljendub põhjamaisuse idee kolmas tasand, kujuneb monograafia põhiteema. Kuldkepp selgitab, et tegu ei olnud üksnes minevikku suunatud kujutluspildi ega kultuurilise enesemääratlusega, vaid see idee oli üks eestlaste püsimajäämiseks vajalikest poliitilistest alternatiividest tulevikus. Mõte, et Rootsi peab mingil kujul taastama oma poliitilise mõjuvõimu Läänemere idakaldal, oli ebamäärane, kuid ometi reaalne. Sellisena pakkus see Esimese maailmasõja ajal esmapilgul vähetõenäolise, kuid siiski lootustandva vastuse küsimusele, mis saab Eesti territooriumist pärast sõja lõppu. Kuldkepp ise nimetab seda poliitilist aspekti Eesti põhjamaisuse geopoliitikaks.

Eesti põhjamaisuse geopoliitika arenguks andis olulise tõuke Esimene maailmasõda. Eesti rahva saatus sõja järel pidi sõltuma sellest, kas sõja võidab Venemaa või Saksamaa. Nende kahe suurriigi mõjusfääri langemise kõrval pakuti välja, et Eesti territoorium võiks kuuluda Rootsi juhitud föderatsiooni. Kuldkepp analüüsib selle idee modifikatsioone ja nende realiseerumise eeldusi. Samuti selgitab Kuldkepp põhjalikult, mida arvati sellest ideest Rootsi eri ringkondades. Monograafia annab seejuures huvitava ülevaate Rootsi neutraliteedipoliitika kujunemisest ja Rootsi keerulistest valikutest Esimese maailmasõja ajal.

Eesti põhjamaisuse idee poliitilise aspekti puhul tekib põhjendatud küsimus, kui lai oli toetus sellele ideele eesti rahvusliku liikumise juhtide hulgas. Kuldkepi väitel polnud võimatu, et Jaan Tõnissonil oli juba 1911. aastal mõttes „kolmas alternatiiv Venemaale ja Saksamaale, mille ta küll jättis targu avalikult välja ütlemata“ (lk 56). Seejuures aga ei kinnita Kuldkepp, et Tõnisson tõesti sel ajal mingit laadi põhjamaade föderatsiooni ideed toetas. Samuti pole Kuldkepi sõnul kahtlust, et Eesti Haritlaste Klubi koosviibimistel, kus osalesid teiste seas ka Otto Strandman ja Jüri Vilms, arutleti Esimese maailmasõja perioodil Rootsi võimalikku sekkumist sõtta Saksamaa poolel (lk 99). Kuigi selle väitega võib nõustuda, jääb siiski selgusetuks, kas väidet kinnitavad ka koosviibimistel osalenud isikute mälestused, kirjavahetus või muud allikad.

Kõige selgemalt väljendub Eesti põhjamaisuse geopoliitika Aleksander Kesküla poliitilises programmis. Kesküla kaugemaks eesmärgiks oli Eesti eraldumine Venemaast ja liitumine põhjamaade föderatsiooniga, mille juhtriigiks oleks tõusnud Rootsi. 1905. aasta revolutsiooni ajal Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse kuulunud revolutsionäär Kesküla asus Esimese maailmasõja ajal Stockholmis selle eesmärgi nimel aktiivselt tegutsema. Tema poliitilistele ideedele ja tegevusele Esimese maailmasõja perioodil on Kuldkepp pühendanud monograafias mitu peatükki. Need on monograafia kaalukaimad. Kuldkepp on Kesküla poliitiliste skeemide käsitlemisel oma sõiduvees ja tutvustab lugejale Kesküla kui rahvusvahelise haardega aktivisti, keda tundsid nii Saksamaa diplomaadid kui ka Rootsi kindralstaabi ohvitserid.

Kesküla aktsioonide kirjeldamise kaudu avaneb lugejale Kesküla keeruline iseloom. Korduvalt on monograafias esile toodud Kesküla vastumeelsus Jaan Tõnissoni suhtes. Kuldkepp väidab koguni, et just konflikt Tõnissoniga ajalehe Postimees toimetuses 1904. aastal võis olla üks põhjus, miks Kesküla hakkas sotsiaaldemokraadiks (lk 104). Kahtlemata mängivad isiklikud motiivid rolli ajalooliste isikute poliitiliste vaadete kujunemisel. Kesküla kaasaegne Marta Lepp on meenutanud, et Kesküla meelelaadile sobis 1905. aastal sotsialistlik ideoloogia muu hulgas seetõttu, et teda paelus illegaalne poliitiline tegevus ja sellega seonduv vandeseltslaslik romantika.¹ Kõigile XX sajandi alguse eesti vasakpoolsetele selline elustiil aga ei sobinud. Näiteks Jüri Vilms kaugenes August Tammanni sõnul pärast 1905. aastat radikaalsetest sotsialistlikest ideedest, sest ihkas hea kõnemehena avalikku tähelepanu ega soovinud jätkata oma poliitilist tegevust põrandaaluse marksistina.²

Ka Kesküla ei jätkanud tegevust põrandaaluse marksistina, vaid eesti rahva tunnustamata esindajana Stockholmis. Ta tegi koostööd kõigiga, kes aitasid tal oma eesmärke saavutada, kuid haudus kättemaksu nende vastu, kes püüdsid tema tegevust takistada. Kuldkepp kirjeldab üksikasjalikult, kuidas enesekeskne Kesküla püüdis 1918. aastal kaikaid kodaratesse loopida Stockholmi jõudnud Eesti välisdelegatsiooni liikmetele. Ilmselt ei tajunud Kesküla täiel määral, kuivõrd murrangulised ajalooprotsessid olid sellel ajal toimumas endise Vene keisririigi läänealadel. Kuldkepp nendib, et Kesküla plaanid Eesti liitumisest tulevase Rootsi juhitud föderatsiooniga muutusid pärast Esimese maailmasõja lõppu ebarealistlikuks (lk 117). Kesküla omaalgatuslik aktivism ei viinud sihile. Värskelt iseseisvuse välja kuulutanud Eesti välispoliitikat hakkasid nüüd ellu viima Eesti valitsuse volitatud esindajad välisriikides.

Eesti iseseisvuse väljakuulutamisele vahetult järgneva perioodi käsitlemisel oleks Kuldkepp võinud ehk pikemalt peatuda Soome-Eesti uniooni mõttel. Saksa okupatsiooni ajal 1918. aasta kevadel oli Soome-Eesti uniooni idee põranda alla läinud Ajutise Valitsuse liikmete seas endiselt aktuaalne ja leidis teatud vastukaja ka Soome riigimeestelt.³ Seetõttu võib küsida, kuidas suhestusid omavahel Soome-Eesti uniooni ja põhjamaade föderatsiooni loomise ideed. Kas idee liitriigist Soomega oli eraldiseisev ettepanek, mis lähtus kahe vennasrahva kultuurilisest lähedusest, või tuleks see Kuldkepi käsituse kohaselt liigitada pigem Eesti põhjamaisuse geopoliitika üheks väljendusvormiks, millest oleks vastavate eelduste täitumisel saanud esimene samm põhjamaade föderatsiooni loomisel? Kuna monograafia keskmes ei ole Soome, vaid põhjamaisuse idee ja sellest lähtuv eesti aktivistide tegevus Rootsis, siis ei saa ka pahaks panna, et Kuldkepp Soomele liiga palju tähelepanu ei ole pööranud.

Monograafias on käsitletud Eesti põhjamaisuse idee arengut XIX sajandi keskpaigast kuni Eesti vabariigi okupeerimiseni 1940. aastal. Ühe poliitilise idee mitmetasandiline vaatlemine sedavõrd pika ajavahemiku jooksul on suur ettevõtmine. Kuldkepp on käinud arhiivides Eestis, Rootsis, Soomes, Taanis, Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal ja ka USAs. Varasemalt on ta samadel teemadel juba kirjutanud mitmeid teadusartikleid. Seetõttu on tänuväärne, et Kuldkepp on leidnud aega senise uurimistöö tulemused eestikeelseks monograafiaks kokku kirjutada. Autor ise leiab, et Eesti ajalookirjutuse üks ülesandeid on seniste ajalooalaste käibetõdede kriitiline ülevaatamine, et teha kindlaks vähem tuntud alternatiivsed arenguteed ja mõttemustrid (lk 328). Eesti põhjamaisuse ideed käsitledes on Kuldkepp selle ülesande täitmisega edukalt algust teinud.

Eestlaste põhjamaisuse eri aspektid väärivad kindlasti uurimist ka edaspidi. Seejuures ei peaks sugugi piirduma perioodiga XIX sajandi keskpaigast kuni XX sajandi keskpaigani. Põhjamaisuse idee ei ole kuhugi kadunud ka taas iseseisvas Eestis.⁴ Kuigi praegu ei sisalda Eesti põhjamaisuse idee sellist poliitilist eesmärki nagu eelmise sajandi alguses, võib selle uurimine endiselt pakkuda võimalusi eestlaste identiteedi paremaks mõistmiseks.

1 Marta Lepp, 1905. aasta järellained. Varrak, 1923, lk 58–59.

2 August Tammann, Jüri Vilms. Elulugu ja tegevus. A. Org, 1923, lk 48–49.

3 Seppo Zetterberg, Konstantin Päts ja Soome. Unistus kaksikriigist. Varrak, 2021, lk 31–35. Vt ka Eduard Laaman, Eesti iseseisvuse sünd. 4. Faatum, 1993, lk 330.

4 Vt Toomas Hendrik Ilves, Jõulumaa ehk vaimse geograafia enesemääramine. Rmt: Toomas Hendrik Ilves, Eesti jõudmine. Kõned ja kirjutised aastaist 1986–2006. Varrak, 2006, lk 30–36.