Mittepatriarhaalse puritaanliku abielu leiutamine

Toredana näivate võõrastega voodisseminek ei saa kunagi olla lõpuni turvaline, mistõttu tuleb leiutada teise inimese tundmaõppimiseks näiteks midagi kihlusetaolist.

MIHKEL KUNNUS

Kristina Birk-Vellemaa nime ja sekspositiivsuse mõistet kohtab meedias (Müürilehest ja Eesti Ekspressist naisteajakirjade, televisiooni ja taskuhäälinguteni) päris tihti. Näib, et nendega seondub tõhus turundus ja teema läheb inimestele korda. Seksiga seonduv on inimesi ikka paelunud ja tundub, et praegu on ses vallas toimumas suurem kultuuriline murrang. Oma veebilehel www.sekspositiiv.ee kirjutab Birk-Vellemaa enda kohta nõnda: „Olen seksuoloog ja antropoloog, seks-coach, koolitaja ja nõustaja, seksuaalhariduse ekspert. Kõike seda kokku võttev lemmiktiitel oleks aga seksuaaljõustaja“.¹

Olles lugenud just tema värsket raamatut „Sekspositiivseks“ kirjutan alla eelkõige viimasele. Raamatus pole antropoloogilist pilku peaaegu üldse, ei paista isegi mitte antropoloogilist tausta, küll aga on ohtralt juhiseid ja nõudeid, lausa tungivaid nõudeid ja imperatiive. Sedasi on see raamat ja fakt, et teema resoneerub, ise kõnekas antropoloogiline allikas, dokument ajavaimu ühest lõimest. Täpsustan: mõistan antropoloogi all kedagi, kes üritab võimalikult täpselt, objektiivselt ja hinnanguteta kirjeldada mingit kultuuri. Sellega Birk-Vellemaa selles raamatus ei tegele. Meie praegusele kultuurile viidatakse väga üldsõnaliselt, peamiselt feministlike stereotüüpide ja klišeedega, ikka, et see on patriarhaalne ja ahistavaid norme täis jne, ning siis esitatakse nõuded, kuidas tuleks hakata käituma ja mõtlema.

See pole antropoloogi positsioon. Hoiakult on Birk-Vellemaa radikaalne, et mitte öelda revolutsiooniline moralist, kuid mitte originaalne, pigem tüüpiline. Senine kultuur ei kõlba kuhugi, mistõttu tuleb leht puhtaks pühkida ja alustada tõeliselt autentse ja hea seksuaalkultuuri ehitamist – tuleb luua sekspositiivne ühiskond. „Kuna praegused täiskasvanud on seksuaal- ja turvalisuskasvatuse toest suuresti ilma jäänud, tuleb alustada peaaegu nullist“ (lk 38). Seda, mida tuleb teha, räägitakse palju ja nõudlikul toonil.

Progressiivne uuspuritaanlus

Kolme aasta eest kirjutasin essee „Uuspuritaanlik mõtlemine“² ja selle ebaoriginaalsuse kinnituseks ilmus kuu pärast nii prestiižselt autorilt nagu Anne Applebaum üsnagi kongeniaalne ja põhjalik käsitlus pealkirjaga „Uuspuritaanid“³ ,. Birk-Vellemaa on sõnastanud raamatus „Sekspositiivseks“ sama tunnetuse, mis hingestab uuspuritaanlikku liikumist. Küllap tundub selline väide vähemasti provotseeriv ja ärritav, sest mingil tasandil on sekspositiivsus rõhutatult kõikelubav. Mitte ükski seksuaalsus ja seksuaalpraktika pole halvem kui teine! Kui vaadata vagade vendade Varro ja Markuse programmi – hüveline on seks ainult heteroseksuaalse monogaamia korral, masturbatsioon on patt jne –, siis selle hoiaku suhtes on sekspositiivsus tõesti diametraalselt vastassuunda näitav. Sekspositiivsuse diskursuses on „heteronormatiivsus“ üheselt sõimusõna ja „sooloseks, eneserahuldamine, masturbeerimine – kuidas seda ka nimetada, on seks samavõrra, kui on seda seks partneriga“ (lk 107).

Puritaanlik normofoob⁴ on aga isegi üliettevaatlik sõnade „naine“ ja „mees“ kasutamisel, mistõttu leiab Birk-Vellemaa raamatust transsoolisi mittevälistavad konstruktsioonid nagu „peenisega inimesed“, „emakaga inimesed“ ja „kliitori omanikud“. Kaasamine (inclusion) on arendatud äärmusse: mitte ükski keha ei tohi! olla halvem kui teine, mitte ükski seksuaalne praktika ei tohi! olla halvem kui teine. Seksist peab! rääkima ja korduvalt leiab raamatust imperatiivse fraasi „seks on kogemus, mitte sooritus“. (Kas see on antropoloogiline tähelepanek? Ei. See on moraalset laadi ettekirjutus.) Ja mõistagi käib sellega kaasas entusiastliku nõusoleku väga range nõue: „Nõusolek ei ole seksi vürtsikas boonus, vaid partnerseksi vältimatu eeltingimus. Olenemata sellest, kas partnerid kohtuvad esimest korda või on see nende neljakümnenda kooseluaasta kuuekümnes seks. Punkt“ (lk 35). Ja siin läheb uuspuritaanlike kombetalituste üsna detailseks leiutamiseks ja juurutamiseks. Tuleb juurutada rääkimisharjumust, teadvelolekut ja pingsat kehakeele jälgimist kogu ja iga partnerseksi puhul.

Puritaanlik tunnetus tuleb hästi esile peatükis „Mõnus seksikommunikatsioon“. Kohe alguses naeruvääristatakse hoiakut, et „seksist rääkimine kaotab seksi salapära ja müstika“ (lk 132) ja siis rõhutatakse rääkimise tähtsust: „just oma mõtete, tunnete ja kogemuste sõnastamisel vajavad inimesed seksikommunikatsioonis enim tuge. Isegi seda tuge, mis ütleks algatuseks, et seksist rääkimine on päriselt ka normaalne ja käib elu juurde“ (lk 133, Birk-Vellemaa rõhutused – M. K.) Kuigi raamatus kinnitatakse, et kõik tunded on normaalsed ja head, siis vastumeelsus oma seksist detailselt rääkida (loe: pihtida) on midagi, mis tuleb murda.

Kõnealuse hoiaku puritaanlikku psühholoogiat on ehk kõige lihtsam edasi anda ilukirjanduslike vahenditega. Tantsupidu hakkab lõppema, käib viimane lugu, aeglane ja unelev ballaad, hämaruses võib aimata liibunud paarikesi … ja siis lastakse täistuled peale ja ruumi keskele kargab sekspositiivne tädi, kes peab valjuhäälse loengu konsensuskoolitusest, orgasmitüüpidest, iganenud penetratsiooninormatiivsusest ja vibraatoritest ning teatab ähvardav-nõudlikul pilgul kohmetuid armunuid põrnitsedes: „Täiskasvanute vahel on konsensuslikult kõik lubatud.“ Ta silmaterad ahenevad ja pilk puurib lähimat paarikest. „Kõik on lubatud! Kordan, kõik!“ Ja siis jätkab entusiastliku joviaalsusega: „Ja sellest peab rääkima! Detailselt ja palju! Peab, kuigi ei meeldi! See valehäbi tuleb lõpetada, sel pole kohta XXI sajandil! Nautige, kõik on normaalne!“

Lakkamatu käsk rääkida

Millisena paistab seks sõnade kodumaal, valgustusliikumise kirkal koduväljakul? „Mõnu üürike, asend naeruväärne, tagajärjed kohutavad.“ See lakooniline kokkuvõte kuulub suurele katoliiklikule filosoofile G. K. Chestertonile. Ja kui vaadata sekspositiivuse laialilaotumist avalikus diskursuses, siis meenub paratamatult Michel Foucault kirjeldus katoliikliku pihi rollist seksuaalsuse diskursuses. Ja kuidas see uusajal aina laienema hakkas, kuidas tekkis sund lakkamatult oma ihadest rääkida ja neid läbi valgustada, kui seksi represseerimiseks kasutati eelkirjeldatud võtteid, sisendati kohustust oma ihad eriti detailselt sõnastada. See on iha surmamine selle ülevalgustamise ja ülesõnastamisega.

Foucault analüüsib pihikohustuse laienemist uusajal: „Küllap oli see esimene kord, kui too uusaegsele läänemaailmale ainuomane sunnimeetod üldise kohustusena käibele läks. Ma ei pea silmas kohustust tunnistada üles eksimused seksi reeglite vastu, mida nõudis ka traditsiooniline patukahetsus, vaid peaaegu lakkamatut käsku rääkida, rääkida iseendale ja teistele võimalikult tihti kõigest, mis on kuidagi seotud loendamatute naudingute, aistingute ja mõtetega, millel on hinge ja keha kaudu side seksiga. Selline seksi „diskursuseks muutmine“ oli välja kujunenud tükk aega varem askeetlikus kloostritraditsioonis. XVII sajand tegi sellest kõigile kehtiva reegli.“⁵

Soovitan lugeda Foucault’ „Seksuaalsuse ajaloo“ peatükki „Diskursusele õhutamine“ ja kõrvutada seda Birk-Vellemaa raamatuga „Sekspositiivseks“. Või näiteks Jete-Ri Jõesaare looga „Jah, seksist rääkimine võib olla ebamugav. Aga me peame seda tegema“⁶, mis on kokku kirjutatud intervjueerides progressiivseid ja sekspositiivseid eksperte Kristina Birk-Vellemaad ja Annika Tamme usutledes. Tekst kubiseb igasuguste „igandite“ (heteronormatiivsus, paiksoolisus jne) võidukast hülgamisest, aga taustaks on kohustus, mille pealkiri täpselt kokku võtab. Jah, seksist rääkimine võib olla ebamugav. Aga me peame seda tegema. Peame!

Sa võid, võid vabalt!

Kuigi autor viitab korduvalt endale kui antropoloogile ja rõhutab tõenduspõhisuse tähtsust, lahkneb siin enesekirjeldus järsult praktikast. Nii antropoloogilisus kui ka teaduslikkus üldisemalt kipub tendeerima konservatismi, sest teadus ei tee ettekirjutusi ega anna moraalset nõu. Sestap kipub ta oma autoriteetse nentimise ja faktikuhilaga pigem põlistama olemasolevat. Tõsi, teadus võib kummutada müüte ja antropoloogia osutada üldkehtivaks peetavate kultuurinormide suhtelisusele, aga teadus ei moraliseeri ega loo kujutlusi ideaalmaailmast. Teadus on revolutsionäärile nagu revolutsionäär diktatuuriehitajale – pärast lammutustööd tuleb maha lasta.

Milline on Birk-Vellemaa lahendus sajale (psühholoogilisele) hädale, mis me liha pärib looduselt? Eks ikka olematuks deklareerimine. Peatükk „Sinu keha on täiega okei! Ausalt!“ on täpse peakirjaga ja musternäide. On häbi roojata ja menstrueerida? Pole vaja! Need on täiesti normaalsed toimingud. Kehakuvand tekitab ebakindlust? Pole vaja! Hea vorm on enesetunde, mitte väljanägemise küsimus! Suguelunditest rääkimine teeb kohmetuks? Pole vaja! „Käsi on käsi, jalg on jalg, küünarnukk on küünarnukk, varvas on varvas, tupp on tupp, peenis on peenis“ (lk 18). (Antropoloog võiks näiteks mõlgutada, miks vägisõnad on pahatihti just suguelundite nimetused ja millest räägib Kundera, kui ütleb, et tõeline rõvetsemine on võimalik vaid emakeeles). Korduvalt deklareeritakse, et seks on kogemus, mitte sooritus. Tõenduspõhisuse järele on siin imelik küsida, sest arusaadavalt pole tegu teadusliku avastuse, vaid deklaratsiooniga, ettepanekuga, üleskutsega, jõustamisega või muu selletaolisega. Empiirilise psühholoogia koha pealt on see lausa poolvale (pool-, sest sugupooled erinevad siin märkimisväärselt). Ei, Viagraga üli­kasumeid teeninud Pfizer ei sooritanud sajandi pettust, väga paljudele meestele on just sooritus väga suureks naudingu allikaks, lausa sedavõrd, et pädevad paarisuhtespetsialistid selgitavad seda fenomeni naistele. Nimelt ei ole mehe kiindumismehhanism erinevalt naiste omast mitte niivõrd oksütotsiini-, vaid vasopressiinipõhine (dopamiini on mõlemal). Seepärast näeb ka kõige võimsamaid ja ekspressiivsemaid meeste ekstaasiväljendusi näiteks pärast võimast võidusooritust MMA-ringis, mitte aga voodis – kvalitatiivses uuringus on orgasmilõhe meeste kahjuks.⁷

Kes on mudellugeja?

Meestel ja poistel on siit raamatust enda kohta väga vähe teada saada, et mitte öelda üldse mitte. See tundub olevat eelkõige raamat tüdrukutele. Ja ikka ebakindlatele ja kohmetutele tüdrukutele, mitte väikestele Brigitte Susanne Huntidele või Anu Saagimitele, Epp Kärsinitest rääkimata. Just tüdruku raamat, sest ka täiskasvanud naisel on siit vähe leida. Kitsalt teadmist, seevastu kõnetavat (näiteks Nõukogude-aegse lapsepõlve traumasid puudutavat) võib olla omajagu. Eriti autori eakaaslastel, söandan oletada. Tüdrukule viitab ka raamatu lihtne keel, väike maht ja töövihikulik-päevikulik ülesehitus. Palju on tühje lehti, mille päises on vastama üles kutsuv küsimus. See raamat kutsub tüdrukut ennast avama, oma seksuaalsust avastama ja selle üle mõtlema. Ses mõttes tundub „seksjõustaja“ tiitlina kõige täpsem. Täpsustusega „tüdrukute seksuaaljõustaja“.

Raske on kujutleda täiskasvanud naist lugemas tõsisel ilmel (saati siis, et ta seda sisuliselt vajaks!) selliseid võimestavaid lauseid nagu „Sooloseksi nautimiseks ei pea kasutama seksilelusid, aga võib“ (lk 109) või „Ja võid leida täitsa oma viisi, kuidas seda raamatut kasutada. Sinu raamat, sinu reeglid!“ (lk 12).

Meessugu ei puudutata ometi isegi nii tüdrukulikest tahkudest nagu, kuidas meeldida poisile, kes mulle meeldib, või kuidas ära tunda libekeelset tõbrast, kes on ainult ühe asja peal väljas (vähemasti siis, kui mina noor olin, esitasid ajalehes Meie Meel ja ajakirjas Põhjanael tüdrukud aina selliseid küsimusi!).

Ja ma ei saa lahti tundest, et see raamat on kirjutatud tüdrukutele, kes ei ole enam ammu tüdrukud, et see on raamat, mis jäi omal ajal puudu tüdrukutel, kes on sündinud umbes aastatel 1980 + või – 5. Ses raamatus puudub nimelt täielikult kõik, mis tänapäeva tüdrukute (ja poiste) armu-, seksi- ja sotsiaalelus on absoluutselt keskne – kogu virtuaalmaailm ja ühismeedia, see maailm, millest räägib näiteks Katrin Tiidenberg, ja need ohud, mida kirjeldab näiteks Jonathan Haidt.

Lõpetuseks

Kulturoloogia mättalt vaadates (no vat, identifitseerin end praegu kulturoloogina) paistab see raamat ühe sümptomina laiemast ja sügavamast trendist, mida võib kirjeldada kui uuspuritaanlikku, tähendab „instinktiivset ja kohmakat vastureaktsiooni olukorrale, kus traditsiooniliste sooturupiirangute kadumisest ja erakordsest e-vabadusest tulenev seksuaalse konkurentsi intensiivistumine on jõudnud talumispiirini“⁸. Pehmenduseks olgu siin öeldud, et instinktilaadsete-intuitiivsete tundmuste sõnastamine kukub ikka välja kohmakalt (kui ei olda just nobelisti mõõtu romaanikunstnik). Ja eriti tuleb rõhutada, et probleemid, millele sekspositiivsus üritab reageerida, on täiesti reaalsed (ja lausa eksistentsiaalsed, kui vaadata üksildusepideemiat ja globaalset iibekrahhi, mis mõjub hävitavalt majandusele ja seega ka rohepöördeinvesteeringutele jne).

Kui rookida selt sekspositiivsuse diskursuselt kogu retooriline sõnavaht ja pseudoliberaalne loba ning vaadata ettepanekuid, mida tehakse (loe: mille täitmist tungivalt nõutakse), siis võib öelda, et toimub puritaanliku abielu ideaali (taas)leiutamine. Ühe väga olulise täpsustusega: mittepatriarhaalse puritaanliku abielu ideaali. Ideaali, sest ma ei näe küll mingit võimalust, kuidas see keskealise rahunenud mõistuse posttraumaatiline vandliluutorni leiutis teha valdavaks Tinderi, Onlyfansi, Red Pilli ja Andrew Tate’i noorsoo hulgas (kel on teismelistega kokkupuude, teab, et haidtilikud ettepanekud noortelt sotsiaalmeedia võtta ja nutitelefon käest väänata, eeldab toorest jõudu). Kui vaadata ka Birk-Vellemaa ettepanekuid, siis näeme, et kuigi pealispinnal valitseb täielik vabadus – kõik soo- ja orientatsioonipiirid tühistav Vabadus! –, kattuvad kesksed ettepanekud meta­tasandil vagade vendade Varro ja Markuse omadega: stiihiline seksuaalsus tuleb allutada valgustatud eetilise mõistuse range ülemvalitsuse alla.

Seksi müstilisus ja salapära naerdakse välja, rangelt kohustuslik on enda ja paarilise pidev jälgimine ja konsensuse alalhoidmine, seksi spontaansus tühistatakse (peatükid „Muinasjutt spontaansest seksist“ ja „Seks kalendrisse“) jne. Tõepoolest, see on vaga ja puritaanliku (mittepatriarhaalse) abielu leiutamine. Hämaras korteris (või ööklubis) end vabaks laskvad purjus teismelised paistavad siin mõlemale talumatu õudusena, sest, jah, ilma igasuguse irooniata, see on ohtlik, oli ka korgijoogi ja kättemaksupornot filmivate taskutelefonidetagi.

P. S. Sarnaste intuitsioonide autoparoodilisuseni robustsem väljendus, Laurie Penny „Seksuaalrevolutsioon. Tänapäeva fašism ja feministlik vastupanu“ (Rahva Raamat, 2022)⁹, läheb mõneti kaugemale. Ses mõttes, et näeb (isiklike kogemuste varal), et vaheetapid puritaanliku abielu (taasleiutamisel) jäävad lahjaks. Palju räägitud konsensusest ei piisa kaugeltki, sest „palju seksi, mis tehniliselt on konsensuslik, on sellest hoolimata kohutav ja pettumust valmistav. Eriti heteroseksuaalne seks. Eriti naistele“ (lk 94–95).

„Mida see teeb sinu seksuaalsusega, kui sa ei või ette teada, kas täiesti toredana näiva võõraga voodisse minek hõlmab endas loata alandamist või haiget tegemist?“ on kogemuslugusid jagav Laurie Penny pettunud ja vihane (lk 94), eriti pärast seda, kui on avastanud, et alati ei käituta oma sõnade järgi ja tuleb ette isegi valetamist. Üliliberaalne ja padusekspositiivne Laurie Penny avastab omal nahal õudusega, et meie ühiskonnas pole „meeste kõige kahjustavamad kalduvused – valetamine, petmine, süstemaatiline usalduse kuritarvitamine – üldse kuriteod“ (lk 159; näen siin vaimusilmas surmtõsiselt noogutavat Varrot ja Markust).

Küllap siit pole kaugel elutark oletus, et toredana näivate võõrastega voodisseminek ei saa kunagi olla lõpuni turvaline, mistõttu tuleb leiutada teise inimese põhjalikumaks tundmaõppimiseks näiteks midagi kihlusetaolist ja enne voodisseminekut midagi tõotuselaadset, kindluse mõttes tunnistajate juuresolekul ja kestvusmõõtmega ja … Ja omakorda võib ennustada, et kui järjekordsed seksrevolutsionäärid ja -positiivid oma leiutamistööga juurutamisfaasi jõuavad, on pealekasvav põlvkond juba faasis, kus nad mõtlevad oma peaga ja tõdevad nagu Birk-Vellemaa leheküljel 38: „Kuna praegused täiskasvanud on seksuaalkasvatuse ja turvalisuskasvatuse toest suuresti ilma jäänud, tuleb alustada peaaegu nullist“.

1 https://www.sekspositiiv.ee/minust/

2 https://www.postimees.ee/7213630/ak-mihkel-kunnuse-essee-uuspuritaanlik-motlemine

3 Anne Applebaum, The New Puritan. – The Atlantic 31. VIII 2021.

4 Uussõnaga „normofoobia” viitan „reaktsioonilise feministi” ja seksrealisti Mary Harringtoni 2024. aasta aprillis ilmunud artiklile „Normophobia” https://www.firstthings.com/article/2024/04/normophobia

5 Michel Foucault, Seksuaalsuse ajalugu I, lk 26.

6 https://ypsilon.postimees.ee/7632883/tabust-valja-jah-seksist-raakimine-voib-olla-ebamugav-aga-me-peame-seda-tegema

7 Orgasmilõhele on pühendatud ka väike peatükk. Eks see ole sinna pookunud võrdõiguslikus heaoluühiskonnas töökaotusest sõgestunud femisnismiharude mõjul, sest ülejäänud teemadest jääb see üsna irdu. Autor saab sellest ise ka aru, sest põhjendav lause lõppeb argumentide pankrotti tajuvalt jonnaka „aga ikkagi” ja kolme punktiga. „Naised kogevad sageli lihtsalt vähem nauditavat partnerseksi. Mitte et orgasm naudingu ainus kriteerium on, aga ikkagi …” (lk 129). Jah, kuidas rääkida orgasmilõhest, kui on pikalt ja põhjalikult selgitatud, et kõik seksuaalsed toimingud ja kogemused on täiesti võrdsed ja igasugune sooritussurve on saatanast. Ega saagi. Ammugi veel, kui minna kvalitatiivseks ning loobuda orgasmide pelgast loendamisest.

8 Mihkel Kunnus, Uuspuritaanlik mõtlemine. – Postimees 7. IV 2021. https://www.postimees.ee/7213630/ak-mihkel-kunnuse-essee-uuspuritaanlik-motlemine

9 Mihkel Kunnus, Autor pole surnud, aga satiir koomas. – Postimees 19. VIII 2023. https://kultuur.postimees.ee/7836348/ak-autor-pole-surnud-aga-satiir-on-koomas