Ajast ruumis (Tallinnas ja Tartus)

Ehkki usutakse, et Tallinnas on lastega naised täbaramas olukorras kui Tartus, aitab legend ülikoolilinna ajarohkusest soolist ebavõrdsust varjus hoida.

KRISTJAN PEIK

Mõistagi ei laotu me elu lahti üksnes ruumis, vaid ka ajas. Sarnaselt ruumiga seab aeg inimestele piirid: ööpäevas (eluajast rääkimata) on teatud arv tunde, mille sisse oma toimetamised tuleb mahutada, seejuures peab sageli ohverdama mõne tegevuse teise kasuks. Ajakategooria kaudu saab aga ka tegelikkust iseloomustada või liigendada. On võimalik eristada kiiret eluviisi või -etappi aeglasest ning tempokaid geograafilisi alasid (suurlinnad) või paikasid (turuplatsid, kiirtoidukohvikud) rahulikest (maakohad, restoranid).

Aja kui inimeste olemist suunava teguri mõju on järk-järgult suurenenud. Seesuguse arengu verstapostidena on paslik esile tuua täpse kella leiutamine ning meelsuse teke, mis seab töö peaeesmärgiks rahalise kasumi pideva kasvatamise.¹ Aega on hakatud üha jõudsamalt organiseerima ja planeerima ning me paneme aega aina rohkem tähele. Nüüdisaeg erineb varasemastest ajastutest muuseas ses mõttes, et enamik ühiskonnaliikmeid on küll ruumiliselt emantsipeerunud, kuid ajaliselt kammitsetud ning paika pandud.

Tänapäeval korraldame oma elu võrdlemisi jäikade, üksteist välistavate ja üksteise arvelt kasvatatavate ajatsoonide või -plokkide (tööaeg, puhkeaeg jne) abil.² Rohkem kui eales varem ning õigustatult on esil küsimused, kuidas aega võita ja hallata ning kuidas mitte kulutada oma elutunde tarbetult. Inimelu saatva aja struktuur sõltub suuresti kohast (paigast, ruumist), kus parasjagu asutakse. Ükski inimestega seotud paik pole pelgalt füüsiliste või geograafiliste elementide kogum, vaid on ka üdini sotsiaalne.

Koha tunnetamine ei ole üheplaaniline ja ruumiliste parameetritega determineeritud, vaid sõltub suurest arvust faktoritest ning on alati seotud kohta paratamatult ümbritseva suhtevõrgustiku ehk ühiskonnaga. Sotsiaalsed suhted kujundavad iga koha eripära, otstarbe ja reeglistiku ning kohas tegutsemise viisid ja võimalused.³ Sotsiaalne lävimine, olgu see vahendatud või otsene, toodab ka koha kohta käivat arusaama, muljet. Nõnda on ruumil ühtaegu palju omadusi ning kuvand, mis omadustega mingil moel haakub.

Tartu rahu ja pealinna närvilisus

Uurides sotsiaalse režiimi ning paiga vastastikust mõju, saame teada nii mõndagi vastavas paigas elavate inimeste kohta. Pidades silmas ka ajadimensiooni, võime konkreetsemalt vaadata, mil moel ristuvad sotsiaalses elus koht ja aeg, kuidas lõimub aja kasutamine ja kättesaadavus koha ning paikkonnas käibivate arusaamadega. Kirjeldatud ristumise mõtestamiseks võiks sobida levinud diskursus Tallinna ja Tartu vastandumisest. Eestis olevat üldteada tõik, et pealinnas on elutempo kiire ja õhkkond närviline. Ülikoolilinnas näib seevastu aeg kulgevat rahulikult. Elu Tallinnas paistab kätkevat alalist ajanappust, Tartus on aga inimestel aega justkui küllaga.

Tallinnas ja tallinlaste suust kuuleb sageli ütlust ,,päev on olnud uskumatult kiire”, seda nii pensionäride, pereemade, -isade kui ka noorte seas. Tartust tabame seevastu teistpidise kõneviisi. Niisamuti nagu pealinnas levivad visalt jutud kiirustamisest, kostab Emajõe Ateenas fraase, mis hoiavad alal kujutlust sealsest rahulikust, närvipingevabast ja tudenglikult boheemlikust õhustikust. Niisuguste kuvandite taga pole raske tajuda ideaaltüüpilisust, ühtede tunnuste esiletoomist, teiste allasurumist: Tallinna kujutatakse peaaegu et maailmaklassi metropolina, Tartust maalitakse pilt kui idüllilisest väikelinnast, heas mõttes perifeeriast ja provintsist.

Järgnevalt püüan valgustada sääraste arusaamade tagamaid ning selgitada välja, millised sotsiaalsed tingimused soodustavad niisuguste populaarsete mõttemallide kestmist. On hulk tegureid, mis määravad me käsutuses oleva aja tajumise. Üheks selliseks on kindlasti vahetu materiaalne ruum, milles viibitakse iga päev ja enim, ruum, kus aetakse oma asju. Tallinna liiklusummikud on siin teadagi halvema külje musternäide. Linnas marsruudil kodu-töö liikudes seisab palju tallinlasi arvestatava osa teel oleku ajast paigal, põhjuseks autode rohkus ning halvasti kavandatud teedevõrk ja liikluskorraldus. Seesugused nähtused seostuvad (pigem paberil kui päriselt tulemusi andvate) planeerimispõhimõtetega, kus on esikohale tõstetud autoliikluse edendamine.⁴ Erinevalt sujuvama liiklusega Tartust on Tallinnas üksjagu elanikke, kel ei jää üle muud kui ummikus viibitud aeg ruttamisega tagasi teha, kui soovitakse jõuda õigel ajal näiteks ametipostile, kinno-teatrisse või lapse koolilõpuaktusele.

Kiirus prestiižiasjana

Soovides teada, miks tunnevad tallinlased ajanappust või miks pealinna ajanappusest ja Tartu rahulikkusest tihti räägitakse ja kuivõrd tõesed ja põhjendatud on äsja sõnastatud kuvandid, tuleb peale sealsete kinnistunud tegevusmustrite ja kohalikel olude pidada silmas ka seda, milline on äsja mainitud aspekte saatev mentaliteet. Kiire elurütm võib põimuda ,,tormakaks räägitud” eluga ning ajanappustunde taga võivad olla suuresti tajumatud, reflekteerimata aspektid, kuivõrd ummikus istumine saab näida argipäeva loomuliku, paratamatu osana, kiirus kui prestiiž aga elustiilivalikuna.

Tallinna peetakse kahtlemata Eesti poliitiliseks, majanduslikuks ja äriliseks keskpunktiks. Oma suhtelise suuruse ning geograafilise asukoha tõttu on meie pealinn otsekui riik riigis, mis sulab lennujaama ja sadama kaudu välismaailmaga üheks. Sellises õhustikus on usutavasti kerge tekkima meelsus, mille kohaselt kiire elustiil võrdub eduga, pidevalt rakkes olemine prestiižiga. Seda enam et samasuguse vaimulaadi avastame Tallinnale eeskujuks olevatest lääne suurlinnadest, kus XX sajandil sai kiirusest hüve käsikäes modernismi, tehnika arengu ja aina süveneva kapitalismiga.⁵ Narratiiv pealinnas rikkaks saamisest või karjääritegemisest pole Eestiski võõras.

Sellise mentaliteedi taga pole raske aduda kahepoolset tingitust. Tartu ajarikkuse kuvand püsib osalt seetõttu, et see vastandub selgesti Tallinna omale ning vastupidi. Otsides ülikoolilinna kirjeldamiseks sõnu, leitakse need sageli viisil, et pöördutakse pealinna kuvandi poole ja keeratakse see pea peale. Kahe linna omadused tuletatakse sestap osalt binaarsetest opositsioonidest, antonüümidest moodustatud omadussõnapaaridest, nagu kiire-aeglane, närviline-rahulik, ajanappus-ajarohkus või aktiivne-unelev, tempokas-aeglane.

Et sõnapaarid on polaarsed, äärmuslikud, luuakse neist juhindudes mainitud paikadest must-valge pilt, jättes varju ja markeerimata hallid alad ehk gradatsioonid, tasased üleminekud ja sarnasuse. Tallinna ja Tartu elu ei pruugi erineda nii suurel määral, nagu jääb mulje vestlustest. Veelahkme tekkimist võib hoopistükkis soodustada viis, kuidas oma tegelikkust käsitatakse, mil moel sellest mõeldakse, millised mõttemudelid, suhtelised ja diskursiivsed vahendid ehk väljendid ja verbaalsed motiivid on eri paikade asukatele tavapärased.

Mõeldu ei püsi vaakumis

Räägitu ja mõeldu ei püsi vaakumis, muudest tegevustest lahus. Üht paika tempokaks ja teist aeglaseks nimetades ei tegele me pelgalt tagantjärele kirjeldamisega, vaid mingil määral ka vormime need paigad seesuguseks. Sõnadega kinnistatakse ja taastoodetakse senist korda, aidatakse sel kinnistuda, sündida.⁶ Järjepanu rahulikuks peetud Tartus on raugem liiklus või toidukohateenindus vähemalt kohalike silmis arvatavasti loomulik. Sama loogika – kehtivatele kohalikele arusaamadele tuginemise tõttu ootavad tallinlased oma linnalt aga kiiremat rütmi.

Argielust vastu peegeldudes muutub mentaliteet üha vähem küsitavaks, mis omakorda põlistab tegelikkust ehk elanike toimingute laadi ja tempot. Paiga ajaline iseloom tuleb enamasti ilmsiks rahvarohketes ruumides, tarbimispaikades, nagu söögikohad ning riide- ja toidupoed. Seega väljendub kirjutamata seadusena ringlev kohatempo suuresti just tänu neis paigus töötajatele. Ja sestap saavad just nemad – erinevalt neist, keda amet hoiab avalikkusest eemal ja laia ringiga lävimast – omal nahal ning kohati eriti teravalt kogeda mentaliteedile toetuvat kiirustamise- või aeglusenõuet.

Mentaliteet, indiviidide tegevust saatvate mõtete kogum, ei pruugi kummatigi edasi anda tegelikku olukorda. On tõenäoline, et ,,kiirustava Tallinna“ pärisosaks on mõneti paradoks, mida seni on täheldatud Ameerika Ühendriikides: kuigi vaba töövälist aega on võrreldes varasemaga rohkem, kurdetakse sellegipoolest aina enam ajanappuse üle.⁷ Niisugust vasturääkivust seletab osaliselt nn alaliselt ametis olemise lembus. Tempoka eluolu omaksvõtu laad pole fikseeritud: osalt on ajanappuse (korduv) nentimine eelkõige sõnakõlks ja harjumus, vahel aga teadlikum, läbitunnetatud elulaadi tahk, mis käib kaasas nii mõnegi ametiga. Tihti on kõige vähem vaba aega madala sissetuleku või sotsiaal-majandusliku staatusega inimestel, sest nende olukord sunnib neile peale ajamahukat tegevust, nt allahindlusega kauba otsimine või valmistoodete asemel odavamate tee-ise-variantide kasutamist ja leiutamist.⁸ See seab jõukuse või keskklassile omase, mugavusi täis elulaadi ning ajapuudulikkuse lahutamatuse kahtluse alla.

Ideaalse ema aeg

Põhjus, miks tallinlastel on käes vähem aega ja miks ebameeldivalt kiire elutempo müüt vastab mitmes mõttes tõele, tugineb osalt tõsiasjale, et sotsiaalsed aspektid (mis suunavad nii materiaalse ruumi olemust kui ka inimtegevust) ja kapitalism on saanud oma negatiivsed tulemid ning sünergia välja arendada eeskätt pealinnas ning kujundanud sellest nõnda küllaltki tülika elukeskkonna. Tartus on suudetud säärast laadi mõju mõneti vältida, kuid tõenäoliselt ei ole vaba ja kvaliteetse aja hulk sealgi võrdselt jaotunud. Ajanappus vaevab füüsilise liikumise keerukuse, liikuvusvaeguse⁹ tõttu enim naisi.¹⁰ Pereemad, kes käivad ka tööl, kannavad oma õlul topeltkoormust, sest nende üha suurenev panus pere ülalpidamisse pole kaotanud kuvandit neist kui peamistest lastekasvatajatest.¹¹ Sellega on eelkõige naistel kohustus vastata pidevalt kasvavatele vanemluse standarditele. Paistab, et tänapäeval peetakse ideaalseks emaks naist, kel on laste jaoks alati aega ning kes on valmis nende nimel ohverdama – alles hiljuti kätte võidetud – õiguse omaenda karjäärile.¹²

Seevastu isadelt nõutakse vähem, kuivõrd nad on kõigest mõni aeg tagasi alustanud tagasiteed avalikust sfäärist kodutööde rüppe. Niisiis tuleb lastega naistel organiseerida nii oma töö- kui ka ülesanderikast pereelu. Esmajoones nemad peavad hoolitsema selle eest, et lapsed ei hilineks lasteaeda, kooli või huviringi ning jõuaksid sealt turvaliselt koju tagasi. Samuti võime ette kujutada rohket lastekasvatusega kaasnevat linnas ringiliikumist, nagu arsti juures käimine, vajalike koolitarvete ja riiete ostmine ning (hariv) meelelahutus.

Sestap tekitab pereemade toimetuste rohkus ja kasv ühtlasi kiirustamist, rööprähklemist ja ajanappust ning seda eriti siis, kui liiklemine on vaevarikas ja paneb pead murdma. Järelikult on põhjust uskuda, et Tallinnas on lastega naised täbaramas olukorras kui Tartus: kuigi laste kasvatamine on suuresti emade kanda mõlemas linnas, survestab pealinna omi lisaks tõsiasi, et toimetuste rohkus tähendab lõputut ajaga võidu jooksmist ning ummikutest ja muudest ruumilistest takistustest tulvil teekondadel aja surnuks löömist. Samal ajal diskursus ülikoolilinna ajarohkusest laseb niisugust soolist ebavõrdsust, sealhulgas kohalike enda eest, varjus hoida.

Kahe suurema linna vahel on tõepoolest näha mitmesuguseid erinevusi, mis tingivad käsituse nendest kui aja kättesaadavuse ja kulgemise iseloomu mõttes polaarsetest paikadest. Ometi on lahknevuse taga sarnaseid jooni. Tallinn ja Tartu asuvad geograafilises ning, mis veelgi tähtsam, sotsiaalses ja kultuurilises mõttes lähestikku, mistõttu leiame mõlemast paigast endiselt üsna fundamentaalset soopõhist tööjaotust. Samuti pole kahe linna linnaplaneerimise põhimõttedki usutavasti väga erinevad, pigem soosib Tartut selle väiksus, Tallinnas seevastu on jätkatud seal juba tükk aega aetud laia autotee poliitikat – kummaski linnas pole viimastel aastakümnetel ruumi ümber korraldatud, senisest kursist kuigipalju kõrvale kaldutud. Selline ambivalentsus lubab lõpuks jõuda tõdemuseni, et sarnaselt ruumiga on aeg läbi ja lõhki sotsiaalne nähtus. Keegi meist ei võida ega kaota aega üksnes omal käel, vaid samavõrd kultuurilise ruumi ning inimsuhtevõrgustiku omapära tõttu.

 

1 Edward P. Thompson, Time, Work-Discipline, and Industrial Capitalism. Past & Present 1967, 38, lk 56–97.

2 Eviatar Zerubavel, Private Time and Public Time: The Temporal Structure of Social Accessibility and Professional Commitments. Social Forces 1979, 1, lk 38–58.

3 Henri Lefebvre, The Production of Space. Blackwell, Malden ja Oxford 2007.

4 Jan Gehl, Linnad inimestele. Eesti Kunstiakadeemia ja Yoko Oma, Tallinn 2015.

5 Judy Wajcman, Pressed for Time. The Acceleration of Life in Digital Capitalism. The University of Chicago Press, Chicago ja London 2015, lk 33–59.

6 Peter L. Berger, Thomas Luckmann, Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Teadmussotsioloogiline uurimus. Ilmamaa, Tartu 2018, eriti lk 215–219.

7 John Robinson, Geoffrey Godbey, Time for Life. The Surprising Ways Americans Use Their Time. Pennsylvania State Press, Pennsylvania 1997.

8 Pierre Bourdieu, The Forms of Capital. Rmt-s John G. Richardson (toim.), Handbook of Theory and Research for the Sociology of Education. Greenwood, Westport 1986, lk 29, 20. märkus.

9 Karen Lucas, Transport poverty and its adverse social consequences. Proceedings of the Institution of Civil Engineers – Transport 2016, 6, lk 353–365; Mari Jüssi, Liikuvusvaegus – isevooluteed läinud linnaarengu varjatud lõks. Sirp 17. V 2019.

10 Judy Wajcman, Life in the fast lane? Towards a sociology of technology and time. The British Journal of Sociology 2008, 1, lk 59–77.

11 Miriam Glucksmann, „What a Difference a Day Makes“: A Theoretical and Historical Exploration of Temporality and Gender. Sociology 1988, 2, lk 239–258.

12 Judy Wajcman, Pressed for Time, lk 69.