Alehhini kaitse

Male ajaloo ainsa võitmatuks jäänud maailmameistri surma seletus on peidus Ian Flemingi romaanides.

ALEKSANDER VEINGOLD

Paavo Kivise suurepärase raamatu „Paul Keres. Mälestusi. Materjale. Kirju“ leheküljelt 571 võib lugeda, et kirja oma kolleegile ja sõbrale, maailmakuulsale suurmeistrile David Bronsteinile on Eesti maletaja lõpetanud sõnadega: „Tervitustega, sealjuures ka bossilt, Teie P. Keres.“

Võttes arvesse seda, kui sõltumatud, andekad ja üle maailma tuntud olid ka Paul Keres ja David Bronstein, võib oletada, et inimene, keda nad omavahel bossiks kutsusid, oli kindla peale igati väljapaistev.

Nüüd kättesaadavad tõendid ja dokumendid võimaldavad meil lahendada mõningaid minevikusaladusi ning teha muu hulgas kindlaks ka selle inimese isiku, kes, nagu on selgunud, oli Läänes tänu … James Bondile laialt tuntud kui Jäävõlur, suurmeister Kronsteen.

Allpool esitatud tekstiga tutvudes võib tänapäeva Eesti lugeja veenduda, et malegeenius Paul Keresel jäi maailmameistriks saamata ainult seetõttu, et tema elu langes ühte inimkonna ajaloo tõeliselt kohutava perioodiga.

Artikli pealkiri on tuletatud Vladimir Nabokovi raamatust „Lužini kaitse“. On igati kaalukaid põhjusi arvata, et esimene Vene male maailmameister Aleksandr Alehhin, kõigi oma ala maailmameistrite hulgas ainus, kes lahkus siitilmast võitmatuna, sooritas enesetapu nagu Nabokovi raamatu tegelaskuju.

Kui meeltesegaduses Lužin otsustas, et tema ainus väljapääs on mängust välja langeda, siis täie mõistuse juures Alehhin „langes mängust välja“ selleks, et pääseda täie hooga arendatud ning suurepäraselt läbi mõeldud halastamatust kombinatsioonist, kus talle oli määratud täiesti vastuvõetamatu roll.

Ootamatuste jada

Põlisaadlikul Aleksandr Alehhinil oli üksainus põletav kirg nagu Lužinilgi – male. Tänu malele sai ta näha kogu maailma ning teadis, mitte kuulu järgi, vaid tegelikult, et rahvusvahelise maleliidu juhtlause „Gens una sumus“ ei olnud lihtsalt sõnakõlks ning maailmameistrit toetavad igati kõigis olukordades selle iidse tarkade mängu hindajad. Seepärast ta vaevalt eriti imestas, kui sai peagi pärast Teist maailmasõda, 1945. aasta novembri lõpul, Hispaanias elades kutse osaleda 1946. aasta jaanuaris rahvusvahelisel maleturniiril Londonis. Hoolimata sellest, et asjaolude kummalise kokkusattumise tõttu olid Briti maleajakirja Chess novembrinumbris avaldatud kirjad, kus Alehhinit süüdistati avalikult koostöös natsidega. Arvestades, et 1941. aasta märtsis oli ajalehes Pariser Zeitung avaldatud Alehhini allkirjaga antisemiitlik jama „Aaria ja juudi male“, oli üha laialdasemalt teatavaks saavate holokaustiõuduste taustal maailmameistri seisund väga haavatav. Peagi talle saadetud kutse Londoni rahvusvahelisele turniirile tühistati. 6. detsembril saatis Alehhin turniiri korraldajatele vastuskirja ning selle koopiad Briti ja Ameerika maleliidule. Londoni turniir korraldati pärast Hastingsi malekongressi, mis seekord oli viiekümnes, juubelikongress. Hastingsisse Alehhinit isegi ei kutsutud. Arusaamatutel põhjustel ei olnud osavõtjate hulgas ka ühtki Nõukogude maletajat, kuigi asjakohased paberid olid õigeaegselt välja saadetud. Nõukogude maletajad ei ilmunud ka Londoni turniirile, kus osavõtjad jaotati kaheks ligikaudu võrdväärseks A- ja B-turniiriks. Mõlema turniiri võitjale andis võistluste sponsor, nimekas Briti ajalehemagnaat vikont Kemsley suure hõbekarika. Pärast võistluste lõpetamist toimus osavõtjate üldkoosolek, kus arutati Alehhini ja kõrgeima maletiitli tulevikku … Kõigile oli selge, et tegelikult kuulub otsustav sõna male maailmameistri tuleviku määramisel Prantsusmaale, kus teda kui tuntud Prantsuse kultuuritegelast võidi karmilt süüdistada riigireetmises ning tobedast „Aaria ja juudi malest“ võinuks saada süüdistuse tõsine argument. Ent peagi rabas avalikkust pärast kõike seda uus ootamatus: Nõukogude Liidu parim maletaja, puhastverd juut Mihhail Botvinnik kutsus ebasoosingus Alehhini inglaste vahendusel matšile kõrgeima maletiitli nimel! See oli kavas korraldada Suurbritannias ning kohustuse tagada auhinnafond võttis täielikult enda peale Nõukogude pool. 23. märtsi õhtul otsustas Briti maleliit matši korraldamist toetada, kuid 24. märtsi hommikul leiti Aleksandr Alehhin Portugali kuurordi Estorili hotelli Do Parque numbritoast surnuna.

Kahtlused

Külalislahked portugallased, kes olid kutsunud male maailmameistri oma riiki sõjajärgset arveteklaarimist ära ootama, ei osanud sündmuste niisugust pööret kuidagi ette näha. Soovides vabaneda igasugusest vastutusest Alehhini ootamatu surma eest, üritasid nad, nagu suutsid, seletada juhtunut loomulike põhjustega. Portugalist Associated Pressi kanalite kaudu saabunud pressi­teade, millega kaasnesid maailmameistri surmajärgsed fotod, oli nähtavasti kirjutatud vägagi kiirustades. See oli juba iseenesest niisugune, et tekitas tõsiseid kahtlusi, mis vaevalt kunagi hajuvad. Toona oli see pealegi selge kõigile, kes juba võisid aimata, et Associated Pressile saadetud kirjutise autor ja Portugali julgeolekuteenistuse ohvitser, kes kureeris Alehhini riigis viibimist, oli üks ja seesama isik. Nii avaldas tuntud Briti ajaleht Daily Mail teate Alehhini surma kohta oma 1945. aasta 25. märtsi numbri esiküljel pealkirjaga „Male maailmameistri surma mõistatus“.

Oma elu viimased kuud elas Alehhin suurepärase kuurordi Estorili hotellis Do Parque. See kuurort on tuntud termaal- ja mineraalvete ning oma aasta ringi avatud Euroopa suurima kasiino poolest. Do Parque’i kõrval, sõna otseses mõttes mõne sammu kaugusel, pompoosses luksushotellis Estoril-Palacio Hotel olid Teise maailmasõja ajal varjupaiga leidnud ühekorraga mitme Euroopa riigi (Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa, Bulgaaria ja Rumeenia) kuninglikud perekonnad. Estoril-Palacio Hotel oli üldse koht, kus peatusid riigijuhid, poliitikud ja Euroopa koorekiht, maailma­kuulsad näitlejad, kirjanikud, muusikud ja režissöörid. See kõik pidi täielikult välistama mitte ainult Aleksandr Alehhini mõrva või enesetapu motiivi, vaid ka Portugali arstide hooletuse. Nii tuligi välja, et põline Vene aristokraat lämbus omaenda süü ja matslikkuse tõttu, tõmmates kurku lihatüki …

15. aprillil ilmus Lissaboni ajalehe Diario de Lisboa esiküljel tuntud Portugali ajakirjaniku Artur Portela sensatsiooniline artikkel kõmulise pealkirjaga „Aleksandr Alehhini saladuslik surm“. Järgmisel päeval trükkis kirjutise ümber üks Portugali kõige populaarsemaid päevalehti Diario de Noticias.

Tänu neile publikatsioonidele, kus Aleksandr Alehhini surma ametlik riiklik versioon otse kahtluse alla on seatud, on neljanda male maailmameistri saladuslik surm jäänud igaveseks mõistatuseks, mille poole ajakirjandus saab pöörduda igal vajalikul hetkel. Üsna kummaline on aga see, kuidas sai „Aleksandr Alehhini saladuslik surm“ António Salazari režiimi Estado Novo (Uus Riik) totaalse tsensuuri tingimustes üldse ilmuda.

Teise maailmasõja ajal oli Artur Portela Briti-meelse ajakirja Mundo Grafico peatoimetaja. Ajakiri ilmus regulaarselt, alates 1940. aasta 15. oktoobrist kaks korda kuus kuni 30. aprillini 1946. Sõja teatud perioodil oli see võib-olla ainus Briti-meelne perioodiline väljaanne, mis ilmus Euroopa territooriumil. Mundo Grafico esimese numbri avas Portela enda artikkel „Suur Churchill“. Kogu viimase lehekülje võttis enda alla aga Suurbritannia armeevormis sõjaministri Antony Edeni foto …

Ei ole välistatud, et Alehhini surma ajakirjandusliku juurdluse palusid Portelal korraldada tema Briti sõbrad. Samuti on igati tõenäoline, et seoses „Aleksandr Alehhini saladusliku surma“ avaldamisega tekkisid tal tõsised ebameeldivused. Kuidas see ka ei olnud, kuid Mundo Grafico 1946. aasta 30. aprilli number jäi ootamatult väljaande viimaseks.

Versioon „Stalini gambiit“

Ajaks, mil liitlasväed Prantsusmaa vabastasid, oli Prantsuse kommunistidest, kes olid andnud väljapaistva panuse vastupanuliikumisse, saanud riigi suurim ja kõige autoriteetsem poliitiline jõud. Täites Stalini korraldust, läksid nad Charles de Gaulle’i valitsusse ning kogusid asutava kogu valimistel 1945. aasta 21. oktoobril kõige rohkem hääli. See võimaldas neil moodustada suurima fraktsiooni ning nõuda endale ministrikohta ühes kolmest tähtsamast ministeeriumist: sise-, välis- või sõjaministeeriumis.

Ent pärast äsja lõppenud kohutavat sõda ei soovinud Stalin üldsegi Prantsuse (samuti Kreeka või Itaalia) kommunistide võimuletulekut. Ta mõistis suurepäraselt, et see teinuks väga muret liitlastele, aga olnuks ka lihtsalt mõttetu, sest sotsialismi Nõukogude varianti ei oleks need rahvad nagunii kaua talunud. Seepärast oli vaja tõugata valija kommunistidest eemale ning miks mitte kasutada selleks ka liitlaste abi.

Kollaboratsionism oli ja jääb prantslastele veel kauaks väga valuliseks teemaks. Pärast vabastamist saadeti kohtuotsuste alusel vanglatesse tuhandeid kollaborante. Ligi neli tuhat natside käsilast mõisteti surma ning harvad ei olnud ka omakohtujuhtumid. Igal juhul oli tee Prantsusmaale Alehhini ees kinni. Tema nimi jäi selles riigis pikaks ajaks sõimusõnaks. Nii et vastava propagandaoperatsiooni jaoks oli Aleksandr Alehhin ideaalne figuur: laialt tuntud vene päritolu Prantsuse kodanik, kes oli raskel hetkel natside poole üle jooksnud ning seega reetnud jõhkralt talle kodakondsuse andnud riigi. 1946. aastaks kehastas Aleksandr Alehhin seda potentsiaalset ohtu, mida võisid endast kujutada Prantsusmaale Moskva pooldajad, kui nad oleksid võimule tulnud. Eriti kui meenutada, et 1940. aastal, kui käis prantslaste sõda natside vastu, oli Stalin Hitleri truu liitlane.

Mängust peab välja langema

Loomulikult oli NSV Liidus piisavalt terve mõistusega inimesi, kes said aru, et matš male maailmameistri tiitlile Alehhini ja Botvinniku vahel ei saa kuidagi toimuda. Nagu Mihhail Botvinnik kirjutab oma 1978. aastal ilmunud mälestusteraamatus „Eesmärgi poole“, pöördusid Prantsuse kommunistid isegi otseselt nende riiki külastanud NSV Liidu spordikomitee esimehe Konstantin Andrianovi poole nõudmisega: „Matši Alehhiniga tulla ei tohi“.

Matš Alehhin-Botvinnik poleks seadnud löögi alla mitte ainult ja isegi mitte niivõrd Kremli-meelseid Prantsuse kommuniste. Ei ole raske mõista, et see oleks pannud löögi alla kogu Prantsusmaa suure vene emigrantide kogukonna. Ja selles kogukonnas oli väärikaid inimesi, kes erinevalt Prantsuse kommunistidest ei oleks hakanud mingil juhul paluma abi vene rahva timukalt Stalinilt. Seda enam oli neil igati alust arvata, et kõnealusel konkreetsel juhul piisab neil küsida abi vaid ühelt põliselt vene aadlikult – Aleksandr Aleksandrovitš Alehhinilt.

Male maailmameister Alehhin loomulikult teadis, et laupäeva, 1946. aasta 23. märtsi õhtul võtab Briti maleliit vastu otsuse matši Alehhin-Botvinnik Suurbritannias korraldamise kohta. Ta mõistis ka suurepäraselt, et olenemata sellest, mis otsuse britid teevad, kõlab teadaanne koos tema nimega igal juhul raadios, esmaspäeval ilmub aga ajalehtede (mitte ainult Briti omade) esiküljel. Ja siis tõuseb oskuslikult õhutatav vihkamislaine tema enda ja kõige veneliku vastu kogu Prantsusmaa ühiskonnas. Ja nii jääb alatiseks, kuni Prantsusmaa nõuab lõpuks tema väljaandmist ja kohtu ette saatmist. Mingit matši Botvinnikuga ei tule mitte kunagi!

Alehhin, kes oli oma õnnetuseks esimesena käsitlenud malet rassiseisukohalt, oli nagu Lužingi sunnitud mängust välja langema. Teist teed ei olnud. Ja langema mängust välja just 24. märtsiks, et neutraliseerida oma surmaga kindlalt uudis Briti maleliidu ühe või teise otsuse kohta. 1946. aasta 23. märtsi õhtul jõudis Alehhin tagasi oma numbrituppa Portugali kuurortlinna Estorili hotellis. Üleriideid seljast võtmata istus ta tugitooli ja hammustas katki Prantsusmaa venelastelt saadud mürgikapsli. See oli male maailmameistri viimane käik.

Tunnistaja

Üks hästi informeeritud inimesi, kelle huvitatud tähelepanust ei saanud Alehhini ootamatu surm kuidagi kõrvale jääda, oli tulevane agent 007 ehk James Bondi looja Ian Fleming.

10. novembril 1945, pärast kuut ja poolt aastat vastutusrikast teenistust Suurbritannia admiraliteedis, läks kolmekümne üheksa aastane mereväe vanemohvitser Ian Fleming erru. Tema unikaalseid sõjalisi kogemusi vajasid kindlasti nii sõjalaevastik kui ka salateenistused MI5 ja MI6. Ent Fleming võttis vastu oma hea tuttava, ajalehemagnaadi vikont Kemsley ettepaneku organiseerida viimasele kuuluva Suurbritannia suurima ajalehevõrgustiku jaoks välismaa uudisteteenistus. Jah-jah, see ettepanek tuli selleltsamalt vikont Kemsleylt, kelle üks ajalehtedest organiseeris maleturniiri, kuhu Alehhin oli algul saanud kutse, mis hiljem ülemaailmse resonantsi saatel tühistati.

Sõja ajal mängis Ian Fleming tihtipeale vikont Kemsley ja tema abikaasaga bridži. Nad kutsusid üksteist lihtsalt nimepidi. Flemingile oli valmis pandud tähtis osa Kemsley ajaleheimpeeriumi võitluses konkurentide vastu. Mõlemad mehed olid Winston Churchilli tulihingelised pooldajad ning valmis pärast oma ebajumala 1946. aasta 5. märtsil Fultonis peetud kõnet Aleksandr Alehhini, Prantsuse kommunistid ja nende Kremli komandörid poriga üle valama. Ent Alehhini ootamatu ja mõistatuslik surm rikkus nende näiliselt kaljukindla kombinatsiooni …

Male maailmameistri Aleksandr Alehhini kummaliselt õigeaegne, otsekui aegsasti ette valmistatud saladuslik surm kahtlemata intrigeeris tulevase spioonibestsellerite autori Ian Flemingi analüütilist mõistust.

Kaudsed tõendid

1952. aasta jaanuaris-märtsis kirjutas Ian Fleming, kes veetis oma korralist puhkust nagu alati oma Jamaica mõisas, esimese raamatu romaanisarjas nüüd üle maailma tuntuks saanud kangelasest James Bondist, Briti salateenistuse agendist 007. Raamatu pealkiri on „Casino Royale“. Nagu kirjutab biograafia „Ian Flemingi elu“ autor John Pearson, ei olnud Flemingil peale peakangelase nime tehtud mingeid märkmeid: „Ta ei valmistanud midagi ette. Fleming lihtsalt hakkas trükkima oma suures jahedas ja varjulises toas ning tegi seda regulaarselt. Igal hommikul kella üheksast kaheteistkümneni […] kostis maja vaikuses tema kirjutusmasina klõbin“.

Need read räägivad kindlalt, et „Casino Royale“ põhines täielikult Flemingi isiklikel kogemustel, sellel, mida ta hästi teadis ning millele oli varem korduvalt mõelnud. Seepärast on loogiline oletada, et Aleksandr Alehhini saladuslik surm, millega Ian Fleming oli kohustatud tegelema malemaailmameistri saatusest väga huvitatud Briti suurima ajalehevõrgustiku välisteenistuse juhi ametikohal, jättis nii või teisiti oma pitseri James Bondi looja kirjanduslikule loomingule ning eriti „Casino Royale’i“ sisule.

„Casino Royale’i“ süžee kujutab endast võitlust miniatuuris sõjajärgse Lääne-Euroopa eest. Inglased ja ameeriklased võitlevad kogu jõust kommunistide vastu, kes pooldavad seda läänes sündinud ketserlust, mis eitab Jumala olemasolu ning mis tuli pärast Esimest maailmasõda võimule kõigepealt õigeusklikul Venemaal, seejärel aga Teise maailmasõja järjel kogu Ida-Euroopas. Anglosaksid teevad kangelaslikke, kaasa arvatud rahalisi jõupingutusi, kuid satuvad ikkagi lootusetusse olukorda. Ja siis, kahtlemata Kremli korraldusel, tuleb neile appi SMERŠ, kes jahutab järsult Vene kommunistide järgijate ja mõttekaaslaste tuhinat Lääne-Euroopas … „Casino Royale’i“ kirjutamise ajaks tundis Ian Fleming suurepäraselt operatsiooni, mille liitlased korraldasid Prantsuse kommunistide vastu, kasutades ära Alehhinit. Nagu tõendab 1957. aastal trükivalgust näinud raamatu „Südamlik tervitus Venemaalt“ („From Russia With Love“) tekst, ei ole välistatud, et juba „Casino Royale’i“ kirjutamise ajal teadis ta isegi kogu selle operatsiooni kavandanud inimese nime.

Veekeerise loogika

Inimesele, kes tunneb Aleksandr Alehhini elulugu, eriti tema elu viimaseid kuid, võib tunduda, et mõned read „Casino Royale’is“ on kõige otsesemalt seotud esimese venelasest male maailmameistri saatusega. Too oli osalenud kahes maailmasõjas, elanud tsaari ja kodusõja ajal, bolševike võimu all, Weimari vabariigis, demokraatlikus Prantsuse koloniaalimpeeriumis, natside ja Franco võimutsemise perioodil ning lõpuks kasutanud Portugali targima peaministri António Salazari heldet külalislahkust …

James Bond, iseloomustades oma kolleegile ja abilisele Vesper Lyndile inimesi, kelle tapmise eest oli ta saanud oma salaagendinumbrile lisaks 00, räägib, et tõenäoliselt olid need täiesti normaalsed inimesed, kuid nad oli põhja tõmmanud ülemaailmne veekeeris … Vesper Lynd omakorda, kes, nagu peagi selgub, on tegelikult topeltagent ning töötab salaja venelaste heaks, kirjutab hüvastijätukirjas enne enesetappu agendile 007, kellesse oli armunud: „Meie tutvuse algul rääkisid sa mulle inimesest, kes ütles, et tema oli põhja tõmmanud ülemaailmne veekeeris. See on ainus, mis mind välja vabandab. See ja veel armastus inimese vastu, kelle elu ma püüdsin päästa.“ Venelased olid šantažeerinud teda inimesega, keda ta armastas ja kes oli nende kätte sattunud. Kahtlemata šantažeerisid natsid Aleksandr Alehhinit tema naise Grace Wishari saatusega. Ta oli USA kodanik, kes oli ülemaailmses veekeerises nende kätte sattunud Prantsusmaal. „Normaalne inimene, kelle oli tõmmanud põhja ülemaailmne veekeeris“ – see on nii Vesper Lyndi kui ka Aleksandr Alehhini õige iseloomustus. Saatuse halastamatu loogika alusel sattus ta Lužini olukorda, millest ainus pääsetee oli mängust välja langeda. Muide, „Aaria ja juudi male“ trükiti 1941. aasta märtsis, ajal, mil venelased olid natside truud liitlased. Alehhin kasutas isegi terminit „slaavi-vene rünnakuidee“, mis oli suguluses tema artiklis esile toodud terminiga „aaria rünnakuidee“.

Oma viimase, hüvastijätuõhtu veedab Vesper Lynd James Bondiga, võtab mürki ning hommikul leitakse ta surnuna. Artur Portela artiklis on märgitud, et õhtu vastu laupäeva veetis Alehhin Lissabonis maletajate José Costa Moreira ja Francisco Lupiga ning jõudis Estorili tagasi varahommikul. Viimane, mida maailmameistrilt kuuldi, oli lause „I am broken down“ – „Olen murtud“. See oli nende hüvastijätuõhtu. Pühapäeva hommikul leiti Alehhin surnuna.

Kuna Estorilis elasid Teise maailmasõja ajal mitmete maade kuninglike suguvõsade liikmed, sai see tuntuks ka kui Kuningate rannik. Siit ka pealkiri „Casino Royale“. Romaani teksti põhjal võib määratleda, et oma esimese Bondi-raamatu tegevuspaigana kirjeldab Fleming 1946. aasta Estorili ehk male­kuninga Aleksandr Alehhini surmakohta ja ligikaudset surmaaega.

Võitmatu

Otsustades 1956. aasta algul kirjutatud viienda Bondi-raamatu „Südamlik tervitus Venemaalt“ („From Russia With Love“) teksti järgi, mille Fleming kavandas viimasena agent 007 seiklusi käsitleva teosena (raamat lõpeb Bondi hukkumisega), teadis ta selle inimese nime, kes oli kavandanud Aleksandr Alehhini ärakasutamiseks poliitilises mängus mitmekäigulise halastamatu kombinatsiooni.

Nagu Alehhingi, hukkub Bond mürgi tagajärjel mitmekäigulises kombinatsioonis, mille mõtles välja SMERŠi operatsioonide planeerimise osakonna ülem, polkovnik ja ühtaegu male suurmeister Kronsteen. Fleming nimetab teda Jäävõluriks, kelle ajudel oli SMERŠile teemantide väärtus, ning iseloomustab teda nii: „Ei hea ega halva kategoorial olnud kohta tema sõnavaras. Tema silmis olid kõik inimesed malenupud. Ta oli huvitatud vaid nende reageerimisest teiste nuppude käikudele.“

Raamatu „Südamlik tervitus Venemaalt“ arvukad üksikasjad võimaldavad meil väita, et Jäävõlur Kronsteeni prototüüp oli NKVD polkovnik Boriss Vainštein, erakordse intellektiga inimene, kes aastail 1942–1945 oli ühtaegu NKVD planeerimisosakonna ülem ja NSV Liidu malesektsiooni esimees. Tegelikult oli polkovnik Vainštein ökonomist. Ian Flemingi vaatevälja võis ta sattuda ainult seoses Aleksandr Alehhini saatusega. On igati alust arvata, et just Vainštein organiseeris Ameerika maleringkonna toetusel kogu operatsiooni elava Alehhini viimaseks kasutamiseks poliitilistel eesmärkidel.

Raamatus „Südamlik tervitus Venemaalt“ toimub Bondi ja tema ustava abilise Kerimi vahel, kes ei suuda kuidagi mõista venelaste plaani, järgmine jutuajamine: „„Kõik läheb libedalt. Aga siiski, aga siiski …“ Kerim raputas pead. „Need venelased on head maletajad. Kui nad lõksu sepitsevad, siis teevad nad seda hiilgavalt. Mäng mõeldakse üksipulgi läbi, vastase kahingud aimatakse ette ja pareeritakse. Alateadlikult ma tunnen,“ Kerimi nägu aknapeeglis oli sünge, „et me – sina ja mina ja see tüdruk – oleme vaid etturid suurel malelaual – et meil lastakse meie käike teha ainult sellepärast, et need ei sega venelaste mängu.“

„Aga mis on selle vandenõu objektiks?“ Bond vaatas välja pimedusse. […] „Mida nad on võimelised tegema? Alati me jõuame selle juurde tagasi. Muidugi oleme kõik haistnud mingit sobingut …“.“

Nii „Casino Royale’is“ kui ka romaanis „Südamlik tervitus Venemaalt“ antakse lõplik hoop vastase pihta vastavate kirjutiste ilmumisega ajalehtedes. Kui Alehhin mõistis, millesse liitlased teda kisuvad, otsustas ta nagu Lužingi, et ainus pääs on mängust välja langeda.

Ülemaailmne veekeeris võttis esimeselt Vene male maailmameistrilt kõik, mis tal oli olnud, elu kaasa arvatud. Ja ikkagi lahkus ta lavalt võitmatuna.

Tõlkinud Mait Eelrand