Amatöörajalugu Stalingradi lahingust ei veena

Kaarel Piirim?

Jonathan Bastable, Stalingradi hääled: nemesis Volgal. Tõlkinud Matti Piirimaa. Tänapäev, 2008. 320 lk. Jonathan Bastable on püüdnud „Stalingradi häältes” panna ajalooliste sündmuste osalised kõnelema lugejaga vahetult, ilma autori liigse vahelesegamiseta. Selleks on Bastable võtnud Stalingradi lahingus osalenute kirju, päevikuid, mälestusi ning kleepinud need ajalookollaažiks; autoriteksti on teoses ligikaudu pool. Nii paigutub raamat dokumendikogumiku ja monograafia vahepeale.

Selles peitub teose tugevus ja nõrkus. Hea on see, et Saksa ja Vene sõdurite, väejuhtide ja tsiviilisikute kirjad ja mälestused annavad ajaloosündmusele inimliku mõõtme, mis sõdu ja lahinguid käsitlevates raamatutes tihti puudub. Seetõttu avaneb lugejale võimalus heita pilk Teise maailmasõja suuruselt teisele lahingule (Moskva 1941. aasta lahingu järel) osaliste endi silme läbi. Bastable on Vene ja Saksa arhiividest leidnud seni avaldamata kirju, päevikuid ja mälestusi, mis on tõepoolest väärtuslik materjal. Näiteks Saksa sõdurite kodustele läkitatud kirjadele lisanduvad nõukogulaste poolt kinni püütud saadetised, mis kunagi sihtkohta ei jõudnud. NKVD kasutas neid sakslaste moraali analüüsimiseks. Nüüd on Bastable need Vene arhiividest välja kaevanud ning meiega kõnelema pannud. Peale selle on kasutatud Punaarmee sõdurite ja nõukogude inimeste mälestusi, mida ei ole veel avaldatud.

 

Osalejate hääl

Kirjeldatud allikad heidavad valgust sõtta kistud üksikisiku mõtetele ja tundmustele, kannatustele ja rõõmudele. Stalingradi lahing, kus viie kuuga hukkus peaaegu miljon inimest, oli tõepoolest koletuslik. Et täielikult edasi anda sündmuse traagikat, on tõepoolest mõistlik pöörduda selles osalenute endi poole. Ja see, mida nad meile jutustavad, paneb mõtlema ja liigutab südant. Kui võtta näiteks Saksa sõdurite omastele saadetud kirjad, kus kirjeldatud jõulusid venelaste poolt sisse piiratud Stalingradis, või kus pakutakse mitte meelt heita, kui juhtub vältimatu – armetu surm nälja või vaenlase käe läbi. Selle taustaks on vaid kuu aja eest saadetud kirjad, kus ennustatakse sõja peatset lõppu ja kojujõudmist. Saatus, millesse Hitleri hullus miljonid inimesed sundis, oli tõepoolest kohutav. Samuti ei jäta kedagi puudutamata vene naiste ja laste hirmsad kannatused sakslaste pommitatavas Stalingradis, mille elanikkonda Stalin ei lubanud evakueerida, ning põgenemisel üle Volga, mida Saksa hävitajad ja suurtükid halastamatu tule all hoidsid. Seal on lugu teismelisest neiust Larissast, kelle ema sünnitas pommitamise ajal ja sai rinda haavata, kui vastsündinut imetas; kolmeaastane vend sai surma.

Mida aga kõnelevad Vene sõdurid? Siin me satume probleemidele. Vist pole eestlast, kes ei suhtu nõukogude sõjamälestustesse umbusuga. Enda kohta võin öelda, et pääsesin nõukogude propagandast küllaltki kergelt, sellegipoolest mäletan hästi Hillar Palametsa ajalootunde ja toredaid lugusid kuulipilduja laskeava ette viskunud kangelastest. Isegi põhikooli õpilane sai aru, millise  lollusega on tegu. Ja nüüd saame me Bastable’i raamatust taas lugeda kangelasest N. F. Averjanovist, kes kattis vaenlase ambrasuuri oma kehaga, varjates mõneks hetkeks „okupantide väljavaate ning andes seltsimeestele võimaluse rünnata”! Ja siis veel absurdne jutt ataman Pulat Ganijevi ratsaväe rünnakust – mõõkadega!

See viitab probleemile, mis tabab meid paratamatult, kui loodame ajalugu mõista osalejatega vahetult kõneldes: tagantjärele kirja pandud mälestustes tihti valetatakse või moonutatakse tegelikkust. See on ajaloolase ABC; klassikalise määratluse järgi ajalugu algabki allikakriitikast. Kelle poolt, millal ja mis eesmärgil on dokument tekitatud? Need on küsimused, millele Bastable jätab paraku vastamata. Nii seab ta lugeja mõistatuse ette: mida uskuda, mida mitte? Ja kuna dokumente muudkui kuhjub, kuhjub ka umbusaldus – sellisel määral, et lugejal on raske veel üldse midagi uskuda.

Sellest on kahju. On arvatud, et eestlane ei suuda endale tunnistada venelase võitu Teises maailmasõjas. Samal ajal, kui idanaaber ei taha midagi teada Eesti kannatuseloost, tahame meie röövida neilt nende auga teenitud võidupärja. Võib-olla on selles terake tõtt. Paljud kirjutavad nõukogulaste võidu kas sakslaste lolluse, ebaõnne või siis lääneliitlaste helde abi arvele. Tegelikult võitis Punaarmee tõepoolest selle sõja, pealegi peaaegu täielikult Nõukogude Liidu enese ressursside jõul. Nõukogude sõjavägi võttis oma peale umbes 1/10 teljeriikide sõjalisest potentsiaalist ning põhjustas ligikaudu 1/5 Wehrmacht’i kaotustest. Brittide ja ameeriklaste poolel lahingus hukkunud moodustasid umbes 2,6 protsenti Punaarmees surma saanutest. Aastatel 1943–45 saatsid Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia idarindele 7000 tanki ja ligi 15 000 lennukit, ent nõukogulased ise suutsid oma ressurssidest samal ajaperioodil välja panna umbes 68 000 tanki ja 95 000 lennukit. Nagu näha, oli lend-lease oluline, kuid Nõukogude Liit võitis natsliku Saksamaa ennekõike tänu nõukogude tööstuse võimsusele. Sakslased tootsid samal ajal „tagasihoidlikud” 35 000 tanki ja 73 000 lennukit. Kujutlus, et Nõukogude Liidus oli kõik läbinisti mäda, ei pea paika vähemalt sõjatööstuse puhul. (Need andmed ei pärine Bastable’i raamatust).

Ent kaalukeeleks sõja võitmisel oli siiski Nõukogude Liidu võrratult suuremad inimressursid, mida Stalini režiim halastamatult ambrasuurile paiskas. Peaaegu 30 miljonit hukkunut oli inetu tõsiasi, mida Stalin ja tema järglased kangelasliku isamaasõja müüdiga püüdsid ilustada ja varjata. Mälestusraamatud, mis sõja järel valmisid, olid seetõttu nagu ühe vitsaga löödud kangelasmüüdid, mille tegelased ei paistnud olevat luust ja lihast inimesed, vaid stalinlikud üliinimesed. Seda müüti taastoodab Bastable’i raamat peaaegu igasuguse kriitikata. Nii saame lugeda vaprast jõetraaleri juhist Seljakinist, kes vette kukkudes kõigepealt oma komsomolipiletit ja alles seejärel teisi uppujaid päästma asub; ning sanitar Andrejevskajast, kes lahingu alates politrukki palub: „Kui ma langen, lugege mind parteilaseks”. Lisaks heidetakse pilk vapra sõduri siseheitlusse: kas tulistada kuul pähe või lasta end vangi võtta? Sanitar otsustab siiski: „Vangipõlv on kohutav, kuid ehk saan isegi vangis kodumaale millegagi kasulik olla?”. Huvitav, millega?

Nõukoguliku propaganda üksühene edasiandmine kahandab teose usaldusväärsust ning mõjub vastupidiselt sellele, mida on soovitud saavutada. Nõukogude inimese eneseohverdus ei näi enam kangelaslikkusena, vaid tagantjärele üles puhutud totrusena.

Lisaks sellele põhimõttelisele probleemile teeb Jonathan Bastable hulganisti vigu, mis kinnitavad veel kord, et tegu on amatööri, mitte tõelise ajaloolasega. Tõsist sõjaajaloolist analüüsi taktikalisel või strateegilisel tasandil pole teosest mõtet otsida. Miks venelased võitsid ja sakslased kaotasid või mis tähendus oli Stalingradi lahingul Teisele maailmasõjale laiemalt? neile küsimustele me vastust ei saa. Leheküljel 28 väidab Bastable, et 1941. aasta 5. detsembril alanud ja kümme päeva kestnud lahingus Moskva all langes pool miljonit (sic!) Wehrmacht’i sõdurit. Kui see on nii, võiks küsida, milleks kogu see raamat Stalingradist, kus langes viie kuu jooksul „kõigest” 150 000 sakslast. Nii suur arvudega eksimine näitab, et autor ei ole endale elementaarseid tõdesid selgeks teinud. Aastatel 1939–1945 kaotasid sakslased 3,5 miljonit sõdurit surnutena. Nüüd tahab Bastable meid uskuma panna, et kümne päevaga hukkus sellest 14 protsenti! Kui ta aga peab silmas Moskva lahingut laiemalt, mis algas 2. oktoobril ja lõppes jaanuaris 1942, siis eksib ta ka sel juhul: Wehrmacht kaotas sõja kõige suuremas lahingus 248 000 – 400 000 meest. Ümardada 400 000 pooleks miljoniks oleks seejuures paras mustkunst.

 

Võhiklikkust on tunda

Kulmu panevad kergitama ka väited, et venelased polevat teadnudki, et nende vaenlased teisel pool rinnet peavad 24. detsembril jõule. Autori geograafia-tundmisest annab aimu väide, et „viimane saksa sõdur kihutati Venemaa pinnalt 1945. aasta veebruaris”. Isegi kui anname andeks Venemaa ja Nõukogude Liidu segiajamise, siis isegi sel juhul on tegu valega. 1945. aasta alguseks oli Punaarmee jõudnud Poola südamesse, piiranud ümber Budapesti: Nõukogude Liidu piirid olid jäänud kaugele seljataha. Tõsi, sakslased pidasid vastu Kuramaa lõksus, kuid ka siin on veebruar 1945 eksitav, sest umbes 200 000 Saksa sõdurit andis seal alla alles 8. mail 1945.

Kokkuvõtteks arvan, et Bastable’i ajalookollaaž vaevalt pakub palju huvi kriitilisele Eesti lugejale, keda on piisavalt toidetud nõukoguliku propagandaga. Siiski on huvitavaid ja liigutavaid leide venelaste mälestustest, kuid eriti Saksa sõdurite kirjadest, mis heidavad sõjasündmustele valgust lihtsa inimese vaatenurgast. Kes on huvitatud lahingute käsitlusest taktikalisel tasandil, aga ka Teise maailmasõja probleemidest laiemalt, peaks otsima mõne teise, professionaalse ajaloolase kirjutatud raamatu. Kuivõrd Jonathan Bastable’il on ajaloolase töö jäänud enamasti tegemata – algallikate kokkukogumine seda veel ei ole –, ei saa seda nimetada muuks kui amatöörajalooks, mis kahjuks ei veena.