Andkem toidule ajalugu!

Ulrike Plath

Tallinna ülikoolis toimus Balti toidukultuuri konverents. Toidust rääkimine on viimastel aastakümnetel saanud omaette huvipakkuvaks kultuuriliseks fenomeniks. Teema on vallutanud ajalehti ning ajakirju, raadio- ja telesaateid, turismindust, näitusi ning kirjandust väga erinevas vormis ja erineva sõnumiga: kord võrgutatakse eksootiliste mõnudega, kord kehalise ja vaimse identiteedi modelleerimise lubadustega või köetakse üles söögiga seotud hirme. Ümmargusi kehavorme, mida jumaldati renessansis, põlatakse XXI sajandi alul kui alamklassi staatuse näitajaid. Ohtrast söögist saadav mõnu on paljude jaoks asendunud nälgimise mõnuga. Usutakse, et liigsed kalorid, kolesterool ja transrasvad rikuvad tervist, ning levivad hirmud, mis on seotud geneetiliselt muudetud, liigse radioaktiivsuse, väetise, säilitus- või allergiliste ainetega kokku puutunud toiduga. Vahel võib lausa tunda, et sekulariseeritud heaoluühiskondades antakse toitumisele tähendus, mis varem oli religiooniomane: toitu vaadates saab seletada elukvaliteedi või tema puudumise põhjuseid, toit mõjub inimestele väga otseselt, andes neile samas ka võimaluse oma sööki valides muuta iseend ning väljendada oma maailmavaateid ja moodustada koos sarnaselt mõtlevate (ning söövate) inimestega ühiskondlikke liite. Liite, millega tuleb arvestada. Toidukoguste asemel, mis on olnud läbi aegade ka siinmail keskseks küsimuseks, räägitakse järjest enam toidu kvaliteedist. Pole ime, et selle uue huvi lainetel on kokkadest saanud meediastaarid ning kokaraamatutest maailmavaadet avaldavad piiblid (Astra Spalvena ettekanne Mārtiņš Sirmaisi 2007. a välja antud kokaraamatust „Sirmais’ Latvia”).

Teise maailmasõja järgne murrang toidukultuuris on muutnud viimastel aastakümnetel ka Eesti toitumisharjumusi ja arusaamu ning uskumusi toidust. Laiemalt defitsiidi ja kitsamalt toidunappuse aeg, aeg, mil toiduks olid silgud, rukkileib ja kama, on möödanik ning asemele on tulnud sushi, pasta, karri, pitsad, burritod ja muu selline. Sellest kõigest on saanud Eesti toidukultuuri osa. Aliise Moora tuntud raamat talurahva toidukultuurist pealkirjaga „Eesti talurahva vanem toit” ootab üsna selgelt lisa. Söömine ja toit on osa kultuurist samavõrd või rohkemgi, kui lihtsalt vajadus näljast jagu saada ja elus püsida. Lugu toidust on ka ajaloo osa ning selle ülestähendamine ja uurimine nii keskkonna kui muu kultuuri kontekstis vajalik ja möödapääsmatu, et teaduslikult mõista muuhulgas ka Balti aladel toitu ja söömist puudutavat.

Seda eesmärki, mõista Balti toidulugu ja kultuuri, kandis ka äsja Tallinna Ülikooli ajaloo instituudis toimunud rahvusvaheline ja interdistsiplinaarne konverents „Balti ning Kesk- ja Ida-Euroopa toidu ajaloo pöördepunktid”. Sel osales üle kolmekümne esineja üheteistkümnest riigist ja rohkem kui kümnelt erialalt. Konverentsi huvikeskmeks oli Läänemere piirkonna ning Kesk- ja Ida-Euroopa toidukultuuri ajalooline analüüs ja sellega seotult ka Balti toidukultuuri uurijate interdistsiplinaarse võrgustiku loomine. Eesti toidukultuuri asetamine laiemasse konteksti osutus vajalikuks, pidades silmas kaubanduse tähtsust, mis on ajast aega täitnud kohalike loodusressursside puudujääke. „Oma toit” on teatud ulatuses alati olnud teiste käest saadud – võtame kas või soola, suhkru või puuviljadki, mis jõuavad Eestisse kaugete vahemaade tagant ning on saanud juba keskajal Liivimaa kõrgklassi jaoks oma söögikultuuri ja klassitunnuste lahutamatuks osaks (Anu Mänd, „Paradiisi maitsed. Maitseainete roll keskaegse Liivimaa diplomaatilises ja pidukultuuris”). Nagu Sidney W. Mintz on oma olulises raamatus suhkrukultuurist eeskujulikult selgeks teinud, oleme kõik suhkrut kasutades seotud globaalse maailma poliitiliste ja majanduslike arengutega.¹ Liivimaa või Eesti toidukultuur on ikka olnud osa suuremast kaubandusvõrgustikust, see tekkis erinevatest kultuurisiiretest kooselus teiste regioonis elavate kultuurrahvastega.

Konverentsile oli abiks ajaloo instituudi poolt Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusele eraldatud ETFi uurimistoetus ja Keskkonnaajaloo keskuse ning Marburgi Kesk- ja Ida-Euroopa uuringute Herderi-instituudi koostöö.

Keskkonnaajalugu on üsna uus uurimisvaldkond, mille tõusu dateeritakse, hoolimata Euroopa asjakohastest eelkäijatest, USAs 1960ndate lõpu ja 70ndate algusega, kui uued roheliselt hingestatud ning poliitiliselt aktiivsed ajaloolased hakkasid otsima järjest teravamate keskkonnaprobleemide taga olevat ajaloolist seletust. See uurimisvaldkond on viimastel kümnenditel jõudnud ka Euroopasse ning sellel pole enam algseid poliitilisi varjundeid. Keskkonnaajalugu laiemalt on inimeste ja biosfääri suhete ajalugu.

Kuigi Eesti arheoloogias tegeldi keskkonnaajalooga juba 1990ndate alguses Urve Milleri töörühmas ning kuigi kultuurigeograafias on läinud aastakümnetel olnud keskkond tähtis märksõna ja uurimisala, on keskkonnaajaloost Balti ajalooteaduses olnud võrdlemisi vähe kuulda ning lugeda. Looduse ja inimeste koostoime ja ajaloo uurimine oli rohkem geoloogide, geograafide ning paleontoloogide pärusmaaks. Turgutada keskkonnaajalugu Baltimaade ja Balti regiooni historiograafias tähendab niisiis liituda maailmas kiiresti arenevate ja kosuvate uurimissuundadega ning täita lünkasid nüüdisaegsete ja paleontoloogiliste ning keskkonnaprobleemide uurimuste vahel.

Toit ja sellega seonduv on alati olnud suuremate keskkonna- ja ka terviseprobleemide üheks põhiallikaks ning selle tähendus ajaloolises perspektiivis on oluline mitte ainult erinevate kultuuride, vaid ka suuremate keskkonnamuutuste kirjeldamisel. „Keskkonna ajalugu algab kõhust” on kord lausunud USA keskkonnajaloo üks rajajaid Doland Worster.² Söömine on kahtlemata kõige ürgsem seos inimese ja looduse vahel. Ained, mida me loodusest saame või ise toodame, saavad süües meie keha osaks ja on veel ammu peale meid jälgitavad (Raili Allmäe jt). Meie söögikultuur on samas muutnud loodust meie ümber, on moodustanud maastikke, põlde ja aedu ning on muutnud bioloogilist mitmekesisust. Söömise kaudu jõuavad kõik need muutused meie enda kehasse tagasi, ükskõik kui palju filtreid me kasutame vee- ja õhukvaliteedi parandamiseks ning toidukvaliteedi kontrollimiseks. Söömine on nagu hingamine, meie ürgne nabanöör loodusega.

Inimkonna sõltuvus biosfäärist saab kõige paremini nähtavaks näljahädade aegu. Nälg kuulub Balti toidukultuuri sügavamatesse mälukihtidesse. Näljahädad olid moderniseerumiseelsetes ühiskondades kuni XIX sajandi keskpaigani levinud peaaegu igal pool Euroopas ning hoogustusid looduslike ja inimlike asjaolude suhetes. Pikaajalised ilmastiku ning kliimamuutused nagu väiksel jääajal, jätkuvad öökülmad suvel ning kahjurite levik mõjusid eriti laastavalt, sest söömisvõimalused olid piiratud väheste toiduainetega, seda oli raske kaubandusega tasakaalustada. Soome keskkonnaajaloolane Timo Myllyntaus Turu ülikoolist rääkis oma ettekandes „1860ndate näljahäda õppetunnid Soome toidukultuurile ja põllumajanduslikule tootmisele” kaheaastasest näljahädast, mis tabas Soomet aastatel 1866–1868. Sel ajal levisid, nagu olid levinud varemgi, toidusurrogaadid, näiteks männikoorest ning põdrasamblast tehtud leib. Kuna nad olid halvasti seeditavad ega mõjunud tervisele hästi, siis ei juurdunud need toidulaual. Surrogaatide asemel levis seente söömine Ida-Soomest läände, mindi üle karjakasvatusele ning asuti kasvatama kartuleid. Nälg kiirendas moderniseerumist Soomes.

Kartulite levikust Läti valgustuses rääkis lähemalt läti kirjanduseuurija Pauls Daija („Toit ja moderniseerumine: Kartul XVIII sajandi Lätis”). Kuigi kartul jõudis varakult, juba 1673. aastal Hamburgist Kuramaale, võttis selle levik Lätis siiski aega. XVIII sajandi lõpul prooviti selle tähtsust talurahva hulgas lugude ja kirjasõna abil tõsta: nii levisid saksa eeskujul kartulilaulud ja -luuletused ning aianduse- ja kokaraamatud, mis pidid talurahvast veenma toidukultuuri uuenduse vajalikkuses. Kartul, mis pidi asendama leiba, oli niisiis valgustusajastu ning Balti moderniseerimise ajaloo üks tähtsamaid sümboleid.

Näljavastasest kampaaniast rääkis USA ajaloolane Olavi Arens, kes tutvustas kuulajaid Ühendriikide toiduabiga Balti regioonile („Toiduabi Ida-Balti aladel aastal 1919”), mille käigus jagati 100 miljonit dollarit Poola (60%), Soome (10%) ja Balti riikide (9%) vahel, raha, mis tuli kasuks just koolilastele. Mälu sellest rahvusvahelisest toiduabist püsib vanemas põlvkonnas veel tänapäevani ning seeläbi levisid varem esindamata toiduained siinsesse kultuuri.

Palju räägiti konverentsil kaubanduse kujundatud seostest erinevate toidukultuuride vahel. Saksa ajaloolane Dorothee Herbert rääkis oma valmivast väitekirjast, milles ta võrdleb üheksateistkümne Saksa ordulinnuse toitlustamisstrateegiat Preisimaal ajavahemikus 1375–1450. Igas ordulinnuses oli oma süsteem kohalike ressursside ning importkaupade kasutamiseks. Sellest moodustusid paindlikud toitlustamissüsteemid. Sõdade ajal, Tannenbergi lahingu paiku (1410), pöörati toitlustamisküsimustele eriti suurt tähelepanu, mille tõttu on hästi dokumenteeritud toiduvaegus Saksa ordu languse järel ning samas ka toidukultuuri moderniseerumine – kahvel jõudis söögiriistana just sel ajal Saksa ordu söögilauale.

Seostest kohalike toidutoodangu ja Hansaliidu vahel rääkis Inna Jürjo oma ettekandes „Todi tootmine Liivimaa linnades XIII -XVI sajandil”. Nagu selgus, olid kohalikud tooted nagu Narva angerjas ja Tartu kalatarretised tuntud kaubamärgid terves Hansaliidus, samuti hinnati Tallinnas kõrgelt Põhja-Saksamaalt sisse rännanud pagarite valgeid saiu. Keskaegne toidukultuur koosnes seega mitmekülgsest erinevatel kohalikel toodetel põhinenud kaubandussuhetest ning nende „brändi” kaitsmisest ja kaitstusest.

Majandusteadlased Leon Poblete, H. Richard Nakamura ja Sandro Steinbach kirjeldasid konverentsil välisfirmade rolli Eesti nüüdsel toiduturul. Kohalikest toidu tekitatud identiteedikonstruktsioonidest rääkisid Tartu toidukultuuri uurijad Renata Sõukand ja Kalle Raivo ning seda Peipsi sibulate, Saarte kadakatoodete ning Türi küüslaugukultuuride näitel. Nagu selgub, oleks aeg rakendada ka toitumisajaloos Eric Hobsbawmi teese „leiutatud traditsioonidest.”³

Benedict Andersoni „kujutletava kogukonna” kontseptsiooni põhjal uuris Felix Heinert Riia juutide toidupõhist identiteedirevolutsiooni aastal 1905.

Konverentsil arutatud kõige olulisemate toiduajalooliste muutuste juurde kuulusid pea alati sõjad nagu Tannenbergi lahing või Liivi sõda, mis oletatavasti muutis Tartu linkonna toitumissüsteemi (Ülle Sillasoo, „Toidupiirid ja arheobotaaniline materjal”). Toidutemaatika moderniseerumist saab aga pärast Teist maailmasõda kirjeldada ka kui aeglast muutust põlvkondade vahel (Justyna Straczuk, „Muutuv toidukultuur maapiirkondades Poola-Valgevene piirialal”). Kõige tugevamad jäljed jättis toiduajaloole Balti riikides, nii nagu seda oli näha konverentsi ettekannetestki, ilmselt Nõukogude aeg. Tartu kirjandusteadlane Leena Kurvet-Käosaar rääkis toidust ja näljast Balti naiste elulookirjeldustes Siberi laagrite kogemuse põhjal, viies murdepunktide ning nälja loogika äärmuseni. Kristina Lupp seevastu leidis oma magistritöös, et eestlaste igapäevases toidukultuuris muutus Nõukogude ajal üllatavalt vähe („Todukultuur ja argielu Eestis 1918–1991”).

Muutustest narratiivsuses ja metoodikas reflekteeris ka Ester Võsu oma plakatiesitluses „Metsamarjad kui toidulisa Nõukogude Eestis”. Räägiti ka muutustest kööki ja sööki puudutavas kõrgkultuuris ja nende muutuste tähendusest kohalikule kultuurile. Nii tutvustas Susanne Österlund-Pötzsch oma uue rahvusvahelise uurimisgrupi tööd, mille eesmärk on kaardistada, mida „uus Põhjala köök“ tähendab Läänemere väikesaarte toidukultuuris.

Kahtlemata kõige suurejoonelisema ülevaate Balti toidukultuuri muutustest andsid Lani Trenouth ja Talis Tiesenkopfs Riiast oma sotsioloogilises analüüsis, milles esitati põhjalikult toidukultuuri muutusi viimasel paarikümnel aastal.

Lõpetuseks kõneles Renata Blumberg söögiga seotut narratiividest Food-justice liikumises.

Sel esimesel Balti toiduajaloo konverentsil jäi rääkimata ja esitamata üsna mitmeid teemasid, seda enam on loota järgnevatest konverentsidest ja uurimustest.

Toiduajalugu saab, nagu näitas ka toimunud konverents, siduda edukalt ajaloo tähtsamate teemadega: poliitika, ühiskond, religioon, kultuur, loodus, soouuringud. Hoolimata konverentsi laiast ajaloolisest raamist ja erinevatest lähenemistest, leiti ühiseid probleeme ning teemasid, mille üle saab tulevikus edasi rääkida ning mida uurida. Toiduajalugu on tõsiselt võetav ja metoodiliselt edukalt edasi arendatav ajalooala, mis pakub mitmekesiseid koostöövõimalusi teiste teadusvaldade uurijatega ning põnevaid sissevaateid meie piirkonna ajalukku. Oma toidule ajaloo ja teiste ainevaldkondadega seoste loomine rikastab nii ajalooteaduse ainet kui kultuuri ennastki.

1 Sellise uurimuse tegemisel peab eeskujuks olema Sidney W. Mintzi tuntud raamat „Sweetness and Power: The Place of Sugar in Modern History”.
2 Robert N. Chester, Nicolaas Mink, Having our cake and eating it too: Food’s place in environmental history, a forum. – Environmental History 2009, nr 14, lk 309–311.
3 Eric Hobsbawm, Terence Ranger, The Invention of Tradition. Cambridge: Cambridge University Press, 2000.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht